Eestis on piirkondi, kus koprapere teeb päris palju pahandust. Kahju küll, aga siiski on viimne aeg hakata kobraste eest kaitsma jõgede ja järvede äärseid põlispuid. Viimastel aastatel on tugevale koprahambale pidanud alla vanduma isegi uhked saja-aastased tammed. Loom ei saa sellest lisa oma söögilauale, küll aga jääb maastik hiidude surma tõttu vaesemaks. Pajul on hea vohada ja mõnekümne aasta pärast kirume kanuul matkates ilmetut võsa ning kurdame, et jõekaldail polegi enam midagi ilusat vaadata.

Viis tuhat aastat tagasi olid peaaegu pooled meie metsadest tammikud. Eestimaa looduses on tamm kõikidest puudest võimsaim ja suursuguseim. Talle sobib hästi puude kuninga tiitel. Tamme on peetud pühaks puuks juba antiikmaailmas, ta on olnud religioosselt austatud puu ka germaani, balti ja slaavi rahvastele.

Kuidas küll võimalikult valutult kraetada, vahatada või võrgutada meie pühapuud kobraste elupaikade läheduses, et neid saaksid imetleda ka meie lähemad ja kaugemad järeltulijad? Ehk on kellelgi hea kogemus varnast võtta?

Aire Holtsmeier

Vastab koprauurija Nikolai Laanetu

Kobraste tegevus on kahtlemata silmatorkav. Eriti siis, kui see puudutab maastikul tähelepanuväärseid objekte, samuti siis, kui loomad sekkuvad inimese isiklikesse probleemidesse.

Miks läheb kobras põlispuude kallale? Sellel on omalaadne selgitus. Suur puu varjab ulatuslikku kaldaala, ja kui neid on veel juhtumisi palju, siis ei saa seal kasvada väiksemad-nooremad, koprale toiduks sobivamad puud ja põõsad. Enamasti kobras suuri tammesid ei langeta, vaid rõngastab need, misjärel puu kuivab. Tammed, kased, eriti aga haavad annavad pärast vana puu surma rohkesti kännu- ja/või juurevõsusid: nii tekib mõne aasta pärast suurepärane toidubaas koprale. Nõnda on suurte, toiduks sobimatute puude langetamisel ja rõngastamisel oma kindel suunitlus: tagada kaldaala parem valgusreþiim, et hakkaks kasvama toiduks sobivam võsa.

Sama eesmärki täidavad ka kobraste tekitatud üleujutused: puud surevad liigvee tõttu ja pärast veetaseme langust kasvab sinna noor paju-, kase- lepa- või haavavõsa. Selline tegevus on ilmselt pika evolutsiooni jooksul kujunenud kohastumus, mis aitab parandada elupaiga kvaliteeti, tagades nii liigi püsivuse.

Kuidas suhtuda kobraste tegevuse tagajärjel kuivanud põlispuude ja jõekaldaid ilmestavate puistute hävimisse? Sellele küsimusele ei saa vastata üheselt. Seal, kus kobraste mõju ei ole soovitatav, tuleks need loomad küttida või kaldavööndit ilmestavaid põlispuid kaitsta.

Kaitsmine võib olla kulukas: väärtuslike puude tüve ümber tuleks paigaldada sobivat värvi traatvõrk. Seda peaks tegema esmajoones Soomaa luhtadel kasvavate tammede kaitseks, samuti Alam-Pedja looduskaitsealal. Tammede kõrval väärivad kaitset ka vanad ja väärikad kaldapajud.

Ka eramaadel peaksid inimesed kindlasti arvestama, et kopral võivad olla oma plaanid jõekaldal silma rõõmustavate põlispuudega. Kui seda õigel ajal ei taipa, siis avastate ühel päeval, et koprad on oma plaani ellu viinud... Kui aga maaomaniku plaanid ühtivad kobraste omaga, siis las närib. Paljudel juhtudel on inimesed tahtnud avada oma kinnistu juures veekogu kallast, kuid looduskaitsekorralduse kohaselt pole raie lubatav. Laske siis liitlasel toimetada: kuivanud ja varisemisohus puid lubab ära koristada isegi looduskaitseinspektor.

Koprad võivad ohustada ka põlispuid elamute juures, nii et need kukuvad majale või mõnele muule ehitisele. Sellised juhtumid polegi väga haruldased.