Enn Lumet tõi toimetusse pildi väikesest erksavärvilisest putukast koos küsimusega: kes see on ja mida ta otsib koerapöörirohult?

Siin on objektiivi ette jäänud kilplutika vastne. Kahjuks ei saa vaegmoondega putukaid vastse järgi päris kindlalt määrata, seepärast pole ka vastavaid määrajaid. Neid on küll püütud teha, kuid asi on keerukas seetõttu, et vastsed läbivad oma arengus 4–5 välimuselt erisugust järku. Niisiis tuleks koostada määraja kõigepealt selleks, et teha kindlaks vastsejärk ja alles siis teine, mis aitab ära tunda liigi. Sellepärast ongi senini piirdutud valmikute määrajatega.

Kilplutikad on üsna suured, ja nagu nimetuski ütleb, laia kilbitaolise kehaga putukad. Nad toituvad taimede mahlast. Suurimad Eestis elavad kilplutiklased on kuni 15 mm pikad. Et vastne jalutab koerapöörirohul, on ilmselt juhus. Siiski on ka lutikatega nii, et mõningaid liike võib sagedamini näha kõrrelistel, teisi marjadel, kolmandaid aga puudel ja põõsastel. Ent on ka liike, kes elavad ainult ühel kindlal taimeliigil.

Eestis on seni leitud veidi alla 40 liigi kilplutikaid. Need enamasti rohekates toonides putukad on looduses tavaliselt vähe märgatavad. Mõni liik võib teatud piirides oma värvust elu jooksul ka muuta: kaskedel elav kilplutikas (Palomena prasina) on algul roheline, kuid sügise poole muutub pruunikamaks; pärast talvitumist metsakõdus on ta aga jälle roheline. Ilmselt on ta kohastunud elupaiga värvimuutustega: sügise poole taimed kuivavad ja ümbrus muutub pruunikamaks, kevadel jääb ta aga märkamatuks esimeste tärkavate ereroheliste lehtede vahel.

Kui aga suvel metsas käies panete suhu isuäratava metsmaasika või vaarika ja tunnete kibedat maitset, siis teadke, et marjamaitse rikkus ära marjalutika (Dolycoris baccarum) silmapaistmatu vastne, kelle olite koos marjaga kogemata suhu pistnud. Kõikidel lutikatel on enesekaitseks nn. vinanäärmetest erituv ebameeldiva lõhna ja maitsega vedelik. Näärmed ise paiknevad rindmikus ning avanevad selle külgedel. Vinanäärmete vedeliku spetsiifilist lõhna tunnete ka siis, kui lutika kätte võtate. Siinkohal väike hoiatus: suuremad kilplutikad võivad enesekaitseks oma pika iminokaga üsna valusasti torgata.

Lutikaid näeb meil looduses varakevadest hilissügiseni. Kilplutikate elutsükkel on aga selline, et nende valmikud liiguvad kevadel pärast talvitumist ja alates hilissuvest. Vahepealse aja veedavad nad vastsetena ega paista tavaliselt eriti silma.