Vahemere maa Itaalia on seitse korda suurem ja viisteist korda kõrgem kui Eesti. Itaalia loodusteadus õitses keskajal – enne kui eesti bioloogid tööle hakkasid, olid Leonardo da Vinci, Borelli, Caesalpino, Redi, Vallisnieri, Spallanzani juba lõpetanud. Napolist sai 19. sajandil alguse maailma bioloogiajaamade võrk, sellele on aga juba ka Tartu teadlased toeks olnud.

Kui reisid kuhugi, pead kõigepealt küsima luba. Neilt, kes elavad seal, kuhu sa lähed, võõrana.

Paigad on väga püsivad asjad. Ent nad korjavad külge märke sellest, mis neisse puutunud. Näe, käisime Itaalias, puutusime seal mitmete inimestega kokku ja kasutasime mõnd kohta, jäime kellegi mällu. Nüüd veel kirjutame sellest, tekitades niimoodi seoseid, mis võinuksid ka olemata olla.

Teadlaste seas on kippunud vabamüürlikud vaated ammustest aegadest levima, kuna nad on leebemad kui mõnedki teised reisima ja suhtlema võõraste kultuuridega. Ometi, piiride lõhkumine ei aita kaasa paikade põlisuse hoidmisele.

Kui Jakob von Uexküll kord Napolis ühe kutsariga vaieldes lõpuks pahaselt kostis: “Teie, naapollaste, arvates on kõik välismaalased peast põrunud”, vastas too – “Jah, härra parun.” [4]

Niisiis, kui üldse rännata, siis mõttega – tundma õppida võõrast, et mõista oma.

Rooma ümbrus – kultuuristatud lage. Bioloogi silm otsib tahtmatult väljakujunenud ehk looduslikke kooslusi. Neis oleks tajutav koha olu. Rooma kandis võib küngastel küll siin-seal võsa näha, ent mitu tuhat aastat tihedat asustust, põldu, karja, sõdu, rändamist ja ehitamist pole jätnud puutumata vist ühtki ruutmeetrit. Reisijale pakutakse palju kirjandust vanast ja tänasest Roomast, ent nende hulgas ei leidnud ühtegi, kus kõneldaks selle linna elusolendeist: taimedest, loomadest, seentest.

Põllumajanduslik maakasutus on viimasel ajal vähenenud Itaaliaski, seetõttu on näha põõsastikke ja noori puudesalusid. Harvemini niidetavates paikades iidse Rooma kaitstavate varemete vahel võib märgata värvilist liigirikast antropofüütide kooslust.

Liikuvaid inimesi – eriti mootorsõidukiga – on nõnda palju, et teekond autoga on asustatud punktides niisama kiire kui jalgrattal. Et siiski kiiremini liikuda, on ehitatud ohtralt kiiremaid teid – need on tihti postidel ja kulgevad üle asulakatuste. Niimoodi on lagedamatel aladel maastikuvaated silmapiirita – neid asendavad pikad sildteed. Ka kiirteede pealt pole vaadet, sest allolevaid elanikke müra ja lendprahi eest kaitstes on teed ääristatud mitmemeetriste seintega. Maastik on kadunud. Jäänud on teed.

Horisontaalne ja vertikaalne maa siiski erinevad. Järskudel mäenõlvadel on looduse püsimine veel võimalik. Vanemaid metsi aga võib Itaalias kohata peaaegu ainult sisemaa mägedes. Peatume kämpingus, see asub eukalüptisalus, nende all õitsevad akaatsiad. Need on Austraalia puud.

Napoli bioloogiajaam. Ühel talvel (1868–1869) Messinas, Sitsiilia rannikul koos loodust uurides jõudsid Anton Dohrn (1840–1909) ja Nikolai Mikluhho-Maklai (1846–1888) veendumusele, et tuleb rajada kogu maailma kattev bioloogiajaamade võrgustik, samamoodi nagu on raudteejaamade võrk. Bioloogiajaamades saaksid teadlased peatuda, materjali koguda, loodusvaatlusi ja eksperimente teha, enne kui liiguvad edasi järgmisse jaama.

Bioloogiajaamale sobiva koha leidis Dohrn õige rikka elustikuga lahe kaldal Napolis – linnas, mis võis ehk muudelgi põhjustel uurijaid tõmmata. 1872 läks ehitus lahti ja aasta pärast oli hoone valmis. 1873. aasta sügisel saabusid esimesed uurijad: kaks sakslast, kolm inglast, kaks itaallast, kaks venelast ja üks hollandlane [1]. Nagu Eestiski, rajati enamik esimesi bioloogiajaamu merekaldaile [3]. Üks põhjusi tuli arusaamast, et eluslooduse mõistmiseks on eriti tähtis uurida mereloomi. Ühe selle vaate tugisamba, Berliini füsioloogiaprofessori Johannes Mülleri (1801–1858) järgi nimetati ka Napoli esimene uurimislaev.

Bioloogiajaam pidi pakkuma kõike olulist, mida uurijale vaja: tööruum, materjali kogumise vahendid, katseriistad, raamatukogu. Ehituseks vajaliku raha pani Dohrn suures osas ise välja. Jaama käigushoidmiseks nägi ta aga kaht peamist võimalust. Esiteks – rahvale avatud akvaarium uurimisjaama katuse all. Ning teiseks, teadlastele tööruumide rentimine – ta sõlmis pikaajalised lepingud eri riikidega.

Jaama freskoderuumis, mis praegu on nõukogu istungite saal, on seinal kaks büsti: Karl Ernst von Baer ja Charles Darwin. Need on kaks teadlast, keda Dohrn eriti hindas ja kes mõlemad ta pingutusi ka otseselt toetasid. Dohrn ise huvitus sellest, milline on organite funktsiooni vahetumiste osa evolutsioonis. Ning oma olulise uurimuse, “Selgroogsete päritolu ja funktsioonivahetuse printsiip”, pühendas ta Baerile [2].

Napoli bioloogiajaam on paik, kus vist enamik Euroopa tuntumaid biolooge on mõnd aega töötanud – vähemalt ta esimesel sajal aastal. Nende seas August Weismann, Hans Driesch, Jacques Loeb, Theodor Boveri, Otto Warburg, Thomas Morgan ja nii edasi. Samuti näiteks Fridtjof Nansen. Või Tartus õppinud zooloog Nikolaus Kleinenberg, kes suurel maalil freskoderuumis seisab kõrvu Dohrniga, kelle esimene assistent ta oli. Hiljem sai temast Messina ülikooli professor.

Christiane Groeben, kes mulle jaama tutvustab, on seal töötanud juba ammu. Ta juhatab raamatukogu ja arhiivi, ning on kirjutanud raamatud Dohrni suhteist nii Darwini kui ka Baeriga. Arhiivipabereist, mida ta näitab, märkan, et 1909. aasta suve veetis jaamas Aleksander Ljubiðtðev, vene bioloogiateoreetik.

Jakob von Uexküll juhatas kümne aasta jooksul (1892–1902) jaama füsioloogiaosakonda. Tema siin tehtud uurimused panid aluse selgrootute võrdlevale füsioloogiale, samuti omailmaõpetusele. Mõned eestlasedki on sellesse jaama sattunud. Hiljaaegu Sirje Vilbaste, nüüd ka allakirjutanu.

Capri saar, mis asub Napoli lahe nurgas, on Ruhnu-suurune. Ent Capril on rohkem elanikke, ja rohkem turiste. Ning vähem ehedat loodust. Mida enam üks paik on turistide vallas, seda vähemaks jääb seal kohalikku ja põlist. Vertikaalne ulatus annab loodusele tugevat kaitset. Kaljude poolest Capri Ruhnust ja Kihnust erinebki. Ent käidavamate kohtade kohal on kaljud kaetud metallvõrguga: et midagi pähe ei variseks.

Viigikaktused ja agaavid – mõlemad Ameerika taimed – on sagedased mäenõlvadel, nagu mujalgi Itaalias. Alul ehk aedadesse istutatud, on nad sealt ammu loodusesse lahkunud. Siiski-siiski – võsasel nõlval vaatab vastu õõskeel. Ja veidi allpool – koerakäpp. Mu orhideetundjast kaasa lisab neile leidudele veel itaalia käpa (Orchis italica).

Hämmastav on ühe aia taga näha kõrvuti kasvamas sarapuud ja bambust.

Caprit seob Eestiga muuhulgas Läänemaal sündinud Jakob von Uexküll, kes oma viimased eluaastad (1940–1944) veetis sel saarel. Villa la Guardia – paik Anacapri (nii nimetatakse saare üht poolt) kõrgel kaljul, kuulub ta perele tänini.

Otsisime Capri surnuaial üles hauaplatsi, kuhu on maetud Jakob von Uexküll ja ta kaasa Gudrun. See on küpresside all, kalmistu pisikeses luterlikus osas. Taimede järgi otsustades polnud külalisi sinna tükk aega sattunud. Eestist veel eriti. Hauaplaadil oleva kujundiga – kaks rõngaks kaardunud noolt – oli Uexküll kujutanud protoplasma rütmi, mõistes selle kokkulangevust vana Hiina sümboliga [4].

Väiksed kokkusaamised väikseis paigus. Elus suhtlus on asendamatu miski, mis telesuhtluse ajastul ometi väärtuslikuks jääb – sest pakub midagi kõigile meeltele. Mõnusad on väiksed teaduskonverentsid, kus osalejaid kümnest mõnekümneni, ja arutlemiseks rohkem aega. Kahel sellisel olen Itaalia naaberriikides olnud. Kuigi ümbritsetud Itaaliast igast küljest, on nad ju ikkagi naabrid.

Vatikan piirneb üleni Rooma linnaga ning koosneb kahest tükist. Ühes on paavst, teises paikneb Laterani ülikool. Mis võiks Vatikanil olla pistmist bioloogiaga – peale kivipragude vaese elustiku? Paavstlikus Laterani ülikoolis bioloogiks ei õpetata. Ent novembris 1998 korraldas sealne teadusfilosoofia professor G. Basti rahvusvahelise sümpoosioni “Matemaatika ja bioloogia alused: probleemid, võimalused, seosed”, esimese sellelaadse kogu Vatikani ajaloos. Pisikesse konverentsiseltskonda kuulusid ka Michael Ruse ja Francisco Ayala. Endine jesuiit Ayala, populatsioonigeneetik ja sünteetilise evolutsiooniteooria klassik, oli üks neid, kes paavsti 1997. aastal esitatud väidet katoliku kiriku poolt evolutsiooniõpetuse tunnustamise kohta “millegi enama kui hüpoteesina” oli ette valmistanud.

San Marino riik asub Titano mäel – 700 meetrit üle tasasema ümbruse kõrguval suurel kaljul. Selle tipus on linn. Nagu Itaalias, tavatseti siingi linnu mäetippudesse ehitada. Kuigi kümme kilomeetrit merest eemal, paistab Aadria mere rand sealt hästi kätte. San Marinos on ülikool ja selles semiootika instituut, mis korraldas tänavu juunis konverentsi “Targast Hansust Kanzini”. Tark Hans oli üks kuulus tsirkusehobune 20. sajandi alguses – ta justkui oskas arvutada, ent tegelikult suutis jälgida oma hooldaja tähelepandamatuid liigutusi. Kanzi on aga bonobo ehk kääbusðimpans, kes praegu elab Ameerikas ja suudab sümbolkeeles inimestega suhelda. Sue Savage Rumbaugh, bonobode õpetaja, kinkis me Tartu tudengitele oma hoolealustest mõned videod. Looduse märgisüsteemide uurimisel on Itaaliast õppida. Felice Cimatti rääkis zoosemiootika teooriast, Umberto Eco aga keskaegseist vaateist loomade keele kohta.

Eestit nad teavad. Nende kord on siit õppida.

1. Fantini, Bernardino 2000. The history of the Stazione Zoologica Anton Dohrn: An outline. – Cariello, Lucio; Consiglio, Daniela (toim.). Stazione Zoologica Anton Dohrn. IMprint, Napoli: 71–107.

2. Groeben, Christiane 1993. Karl Ernst von Baer – Anton Dohrn: Correspondence. – Transactions of the American Philosophical Society 83 (3): 1–156.

3. Kull, Kalevi; Talvi, Tõnu 1996. Eesti bioloogiajaamad – Rootsikülast Laelatuni. – Eesti Looduseuurijate Seltsi aastaraamat 77: 211–222.

4. Uexküll, Gudrun von 1964. Jakob von Uexküll, seine Welt und seine Umwelt. Wegner, Hamburg.

Kalevi Kull (1952) on bioloog ja biosemiootik, töötab õppejõu ja uurijana Tartus. Itaalias käinud neljal korral (1998 ja 2002).