Juhan Ross

14.08.1925 – 21.06.2002

“Elame veel,” tavatses ta öelda tagasilöökide puhul, oma lemmiku Colas Breugnoni moodi. Aga seekord läks teisiti. Salalik haigus oli temast tugevam.

Maakooliõpetaja peres sündinud kõhetu poiss oli ülivisa. Omaenese jõul tõstis ta betooni, et maja laed saaksid igavesed. Iga mees peaks elus ehitama maja, tema tehtu on aga tõeline ausammas. Vaimse ausamba on talle loonud tema õpilased, koolkond.

Juhan Rossi elutöö oli mõista Maa energiabilanssi. Seda, kuidas päikesekiirgus jõuab läbi õhu maapinnale, kuidas ta neeldub pinnal olevates esemetes, eriti taimedes, kuidas kiirgusenergia muundub ja liigub läbi õhu Maalt kosmosesse tagasi. Tema loodud on omaaegse Nõukogude Liidu parim aktinomeetriliste (päikesekiirguse) vaatluste jaam, mis asub Tõraveres. Tema kirjutatud raamatud päikesekiirguse neeldumise kohta taimkattes on saanud klassikaks. Just tema teooria alusel arendatud kaugseire tehnika võimaldab hinnata taimkatte bioloogilist seisundit satelliitidelt (“kaugseire” on Juhani sõna). Ta valiti Nõukogude Liidu Põllumajandusteaduste Akadeemia liikmeks, Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks, Joensuu Ülikooli audoktoriks. Need saavutused ja tunnustused ei tulnud kohe.

Juhan oli olnud soomepoiss, aga seda tuli varjata, et olla jaama juhataja. Kui see siiski avalikuks tuli, sõltus tema saatus mõistvatest kolleegidest, nagu akadeemik Aksel Kipper, kes leidis, et astronoomia ja atmosfäärifüüsika kooseksisteerimine Tõravere observatooriumis on mõlemale kasulik.

“Think big” oli Juhani stiil. Talle meeldisid laiaulatuslikud projektid, mis ühendasid palju inimesi. Ta korraldas “üleliidulisi” bilansomeetrite võrdlusi, bioaktinomeetrilisi ja kaugseire ekspeditsioone Tadþikistani, Moldovasse, Ukrainasse. Konverentsidel ja banketilauas oli ta seltskonna hing, mõni tema nali on siiani populaarne. Teaduskollektiivi võrdles ta orkestriga, eriti meeldis talle dþässorkester: igal liikmel peaks olema võime ja vabadus improviseerida, kuid üldisesse harmooniasse sulandudes. Või siis võrdlus bioloogilise kooslusega: stabiilne ja edukaim on niisugune kollektiiv, mille iga liige on leidnud oma niði, oma töölõigu, milles ta on asendamatu. Aitäh, Juhan, selle õpetuse eest! Kui inimsuhted laabuvad, siis teadus sünnib niikuinii.