Ruuben Post

14.01.1944–7.07.2002

Ootamatult ja vaikselt lahkus hea sõber ja kolleeg. Sõnad
jäid õhku, kirjad postkasti, paberid lauale, vaid mõtted ja teadmised
viis ta endaga kaasa. Ja neid oli ütlemata palju.

Ruuben Post sündis 14. jaanuaril 1944 Hiiumaal Emmaste vallas Kurisu külas. 1969. aastal lõpetas ta Tallinna tehnikaülikooli elektriinsenerina ning asus tööle tolleaegsesse Tallinna elektroonika teadusliku uurimise instituuti. Hiljem täiendas end aspirantuuris ja õppis veel ajakirjandust. 1984. aastal tuli mees tagasi kodusaarele Hiiu Kaluri kolhoosi peaenergeetikuks. Edasi sai temast üks biosfääri kaitseala Hiiumaa keskuse loojaid, alates 1990. aastast direktor. Tegevus BKA liinis kujuneski Ruuben Posti elutööks. UNESCO kaudu viis ta Hiiumaa probleemid Euroopa tasemele. Tänavu pärast kaitsealade reorganiseerimist sai temast Hiiumaa kaitsealade administratsiooni direktor.

Ruuben oli suurte teadmistega koostööaldis juht, kes jõudis otseste tööülesannete kõrval kanda ka rohkeid ühiskondlikke kohustusi: ta oli Euroopa saarte keskkonna- ja energeetikakoostöövõrgu ISLENET liige, Euroopa kaitsealade föderatsiooni Europarc töörühma liige, kaastegev sihtasutuse UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni ja majandusministeeriumi taastuvenergeetika nõukogus, Läänemere saarte koostööprogrammi keskkonnarühma juht, Eesti kaitsealade liidu juhatuse esimees, SA Tuuru nõukogu esimees, üks Hiiumaa suurkogu loojaid.

Ruuben Post täiendas end pidevalt koolitustel mitmes Euroopa riigis. Tema elutöö on osaliselt talletatud paljudes teaduslikule tasemele küündivates publikatsioonides rahvastiku- ja sotsioloogiliste uurimuste alal, efektiivsete energialahenduste, veemajanduse ja jäätmemajanduse kohta Lääne-Eesti saartel. Sel aastal ilmus trükist 1999. aasta sotsioloogiline uurimus “Hiiumaa ja hiidlased”, mille üks autor ja toimetaja oli Ruuben Post. Siis veel populaarteaduslikud trükised, viimane neist tema algatusel teoks saanud Kõpu lugude raamat.

Ruuben oli ka agar kohaliku elu arendaja, tegutsedes Kassari haridusseltsis, Kõpu rahvuspargi loomisel ja sihtasutuses Tuuru.

Praegu tunneme vaid sügavat leina ja tühjust seal, kus seisis
inimene. Kuid mõne aja pärast mõistame enamat – seda, kui suur voog
peatus visa, tööka ja targa mehe lahkudes. Seda, milline oli
tema tähendus Hiiumaa ja Eesti looduskaitses, loodusfilosoofias,
hariduses, kultuuris.