2006/9



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2006/9
Minu Setumaa

Setumaast kui kahe kultuuri piirialast on hakatud palju rääkima seoses Eesti riigi piiriga. Setumaa on Eesti kui piiririigi piiririik. Piiririik pisikese Eesti ja suure Venemaa, õigemini kunagise Pihkva vürstiriigi, hiljem ka veidi aega Moskva suurvürstiriigi osa vahel.

Küllap on Setumaad igas eestlases, aga see sisemine arusaam on tulnud mitmel moel. Hakkasin Setumaad tunnetama 1972. aastal geograafiat õppides tänu oma tollasele õppejõule ja diplomitöö juhendajale Ivar Aroldile. Tema andis mulle diplomitöö teemaks Värska ümbruse loodusmaastikud. Ja nii viiski looduseuurijatee mind koos oma tollaste abiks olnud kursuseõdede Elle, Liidia ja Hiljaga Värskasse, Setumaa pealinna.

Meenuvad paadisõidud Värska lahel kursuseõdedega ja käigud õppejõuga ümbruskonnas. Hiljem tegin uurimistööd juba üksinda. Rajad viisid mind Värska kalmistule, Lutepää liivikule, Mustoja mõhnastikule, ümbruskonna metsadesse ja küngastele, väikeküladesse ja taludesse. Meenub, kuidas mõtisklesin pinnavormide üle, mida pidasin kääbasteks – teadmiste täienedes osutusid need tõesti selleks. Kahjuks jäi käimata Venemaale kuuluval Kolpino saarel: plaanilt vaadatuna tundus see tollal veidi üksluine Värska ümbruse mitmekesisuse taustal.

Meelde tulevad Setumaa pered, kes mind vastu võtsid ja lõunat pakkusid: leiba ja piima ning head maasinki. Heiastub talu, kus ma jalgu puhkasin; peremees oli maja lähedale rajanud ilusa kaasiku. Meenub meeldiv külaskäik kunagise Setumaa lauliku Paul Haavaoksa juurde ja tema vestlused.

Meeles on ka üks sümpaatne setu neiu, kes meeldis minu kunagisele kursusekaaslasele Ülole. Hiljem viis elu mind neiuga mitmel korral kokku. Tema juures Tallinnas sai ohtrasti kohvi rüübatud ja suvel, enne kursusega kaugele Koola matkale minekut, mõtteid vahetatud. Mälus elustub tema kodukoht kauni Värska lahe kaldal. Vahel olen mõelnud ka Värskast leitud noorele loodushuvilisele õpilasele, kellega sõpradeks saime ja hiljemgi mõni kord kohtusime.

Kujutlusse kerkivad mullakaeved: Värska lahe orus kaevasin ise oma esimese viirsavikaeve. Looduse mitmekesisus andis õppetunni, nõnda sai praktikas tutvuda sellega, mida olin loengutel kuulnud. Mäletamisi püüdsin meeleheitlikult looduskompleksi paigaseid piiritleda, loodust ei olnud kerge mõõtkavasse sobitada.

Suviti elasin Värska kooli ühiselamus. Mõtteis kangastuvad sealsed meeldivad töötajad ja õpetajad ning see, kuidas hiljem joonestasime kursuseõdedega Aroldi juhendusel põhjaliku plaani, kuhu kandsime kõik metsa kasvukohatüübid ja palju muudki. Sai käidud ka Petseri metsakorralduskontoris, tänu sealsetele eestlastele õnnestus hankida metsakorralduse andmed Venemaa-osa kohta.

Pähe turgatab kuuldus, et naaberkolhoosi esimees oli nõus loobuma pisikesest vene külast umbpoolsaarel vastu Kolpino saart Eesti ala servas, kui vastutasuks oleks saanud kombaini.

Diplomitöö kaitsmise eelõhtul 1975. aastal aitasid mitu kursuseõde mul Värska ümbruse plaani värvida, kuni reisilt Venemaa steppidesse jõudis tagasi mu päikesepruun armastatu. Tema abiga saigi töö lõpule viidud.

Mulle meeldib mõte Setumaa rahvuspargist – rahvuspargist, mis hõlmaks pisikest Eestit ja suurt Venemaad: haaraku see rahvuspark eri kultuure ja inimesi, mitmekesiseid maastikke, metsi ja järvi, jõgesid ja ojasid. Olgu Setumaa loodus see, mis meid ühendab, mis paneb mõtlema minevikule ja hoidma praeguste tegudega tulevikku. Ehk aitab see mõte ja tulevane rahvuspark hoida looduslähedust, ehedat ja omapärast minevikupärandit tulevikule, kus seda kõike osatakse meist paremini hinnata. Tuksugu rahvuspargi mõttes hool ja koosmeelsus omalaadse looduse, inimkoosluse ja kultuuri alalhoiu nimel.



Heldur Sander
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012