Tuuled ja tsüklonid kannavad inimtegevuse tõttu õhku sattunud saasteained kaugele nende tekkekohast, tundmata riigipiire. Tänavu möödub 35 aastat Stockholmis peetud ÜRO inimkeskkonna konverentsist, kus piiriülese õhusaaste piiramise vajadus esimest korda laiemat rahvusvahelist kõlapinda leidis.

Õhk on alati mingil määral saastunud mitmesuguste looduslikku päritolu gaaside, tolmu ja mikroorganismidega. Ehkki sellised saastajad võivad põhjustada tõsiseid ebameeldivusi, on nende mõju õhu koostisele väike, võrreldes inimtegevusega.

Esimesed inimtekkelise õhusaastega seotud õnnetusjuhtumid leidsid aset 19. sajandi algul, kui Londoni elanikke hakkasid kimbutama kivisöega kütmisest tekkinud tahm ja sudud. Suurim tragöödia toimus seal 1952. aasta detsembris, mil sudu tekitas londonlastel tõsiseid hingamisteede kahjustusi – suri ligi 4000 inimest. Ajalukku on läinud nn. Belgia udu Maasi jõe orus (1930. a.), sudud Los Angeleses 1940.–50. aastatel ja 1948. a. USA tööstuslinnas Donoras, kus haigestus 43% inimestest.

20. sajandi tööstusrevolutsiooniga said alguse õhusaastega kaasnevad probleemid mitmel pool maailmas, eriti Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Nafta ja teiste fossiilkütuste põletamine energiamajanduses, tööstuse ja transpordi areng, mürkkemikaalide ja väetiste kasutamine jm. tõid kaasa happevihmad, toksilised sudud, kliima soojenemise, mürkkemikaalide kuhjumise meie toidulaual jpm.

1960.–70. aastatel tõusis teadlaste ja avalikkuse huviorbiiti keskkonna hapestumine. Enim tähelepanu pälvis metsade hävimine 1980. aastail Kesk-Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning drastilised muutused Skandinaavia veekogudes. Uurimused näitasid, et hapestumist põhjustavad väävli- ja lämmastikuühendid võivad õhuvoogudega kanduda tehastest tuhandete kilomeetrite kaugusele. Seetõttu pole hapestumise all enim kannatavad riigid selles alati sugugi ise süüdi. Näiteks Norras ja Rootsis on üle 90% sadenenud väävlist sinna kandunud välisriikidest. Samas paiskavad Suurbritannia, Tšehhi, Bulgaaria ja Itaalia happelisi ühendeid õhku rohkem, kui nende territooriumil sadestub – valitsevad tuuled kannavad saaste mujale. Seega on õhusaastest saanud globaalne, riigipiire ületav probleem.

Genfi konventsioon piirab õhusaaste kauglevi. Kuigi piiriülesele õhusaastele hakkasid teadlased tähelepanu juhtima juba 1960. aastate lõpus, jõuti selle piiramise esimese konkreetse sammuni märksa hiljem. Esimest korda tõusis probleem rahvusvahelisele areenile 1972. a. ÜRO inimkeskkonna konverentsil, mille deklaratsioonis rõhutati, et ühes riigis toimuv ei tohi kahjustada teise riigi keskkonda. Esimene riikidevaheline kokkulepe õhusaaste valdkonnas oli 1979. aastal Genfis allkirjastatud piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon (Convention on Long-range Transboundary Air Pollution), mis jõustus küll alles 1983. aastal. Praeguseks on konventsiooniga liitunud 50 osalist, sh. kõik Euroopa riigid (Eesti 2000. a.).

Konventsiooniosalised riigid võtavad endale kohustuse vähendada õhusaastet, kontrollida järjepidevalt selle vastavust nõuetele, rajada saasteainete kauglevi seiresüsteem, korraldada infovahetust ja ühtlasi mitte suunata oma saastet naaberriikidesse. Selles osas, kui palju ja kuidas riigid saasteainete õhku paiskamist peavad vähendama, on kokku lepitud konventsiooni raames vastu võetud protokollides (tabel 1).

Genfi konventsioon ühes protokollidega hõlmab põhilisi saasteaineid, mis tekitavad inimkonnale enim probleeme: põhjustavad tervisehäireid, rikuvad ökosüsteeme, kahjustavad materjale ja kultuuriväärtusi (tabel 2).

tabelid

Hapestumisprobleem on leevenemas. Euroopa maades on peamised ökosüsteemide hapestajad SO2, lämmastikoksiidide (NOx) ja NH3 emissioonid, kusjuures maismaalt pärit saasteallikate seas pärineb energia tootmisest 32%, põllumajandusest 25%, transpordist 13% ning tööstusest 11%. Alates 1990. aastast on nimetatud emissioonid enim vähenenud energeetikas (52%), seevastu transpordis vaid 13% [2].

Märgatavalt on langenud SO2 heide (☼ 1), kuna rahvusvaheliste lepingute ja EL direktiivide nõudel tuleb energiatööstuses kasutada puhtamaid tehnoloogiaid ja vähem saastavat kütust ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on vähenenud rasketööstuse osatähtsus. Valdavalt transpordist pärit NOx heide püsib aga endiselt suur. Piisava tähelepanu alt on välja jäänud meretransport: kasvavate veomahtude tõttu on rohkem ka SO2 ja NOx saastet. Seepärast vähendati 2006. aastal laevade kütuse lubatavat väävlisisaldust, ilmselt karmistuvad tänavu nõuded NOx heite kohta. Kontrollimatu on ammoniaagi emissioon põllumajandusest, seda loodetakse vähendada, piirates kariloomade arvu [2].

Ka USAs on alates 1970. aastast SO2 ja NOx heide tunduvalt vähenenud. Samal ajal tõuseb väävli- ja lämmastikusaaste jõudsalt kiiresti areneva majandusega Kagu-Aasias, kus mõne aastakümne pärast ületab paljudes piirkondades väävli depositsioon suure tõenäosusega taseme, mida täheldati varem enim saastatud aladel Kesk- ja Ida-Euroopas.

Hapestumise risk on kogu Euroopas oluliselt vähenenud. Kuigi hapestajate sadenemine on suurim Lõuna- ja Ida-Euroopas, on piiriülesest kandest tingitud ökoloogilised kahjustused suurimad hoopis Põhjamaades. Üks põhjusi on Skandinaavia muldade väike puhverdusvõime. Põhjamaades on olukord küll enim paranenud, kuid näiteks Rootsis mõjutab hapestumine siiski umbes 14 000 järve [2]. Kord hapestunud muldade ja järvede taastumine võtab kümneid ja sadu aastaid.

SO2 heide Eesti paiksetest allikatest (85% annavad elektrijaamad) on aastatel 1990–2005 vähenenud üle nelja korra. Lõuna-Soome Virolahti seirejaama andmeil väheneb SO2 tase pidevalt, seda suuresti Narva elektrijaamadest tuleneva heite vähenemise tõttu. Siiski oleme põlevkivienergeetika tõttu Euroopas esikohal SO2 heitelt elaniku kohta: 68 kg (2001. a.), järgnevad Poola (42 kg) ja Tšehhi (25 kg) [9].

Meil on sademed happelisemad Lõuna- ja Lääne-Eestis, kuhu happeline õhusaaste kandub õhumassidega ka Kesk- ja Lääne-Euroopast (☺2). Kirde-Eestis ja Harjumaal on sademed aga kohati hoopis keskmisest vähem happelised, mida põhjustab põlevkivi lendtuha (varem ka tsemenditolmu) aluseline reaktsioon. Tolmuheite vähenedes on viimastel aastatel vihmavee happesus Kirde-Eestis suurenenud.

Eutrofeerumine on endiselt probleem. Erinevalt väävlist on lämmastik taimede jaoks oluline toitaine. Kui atmosfäärist sadeneb lämmastikku (peamiselt NOx ja NH3) üleliia ning kandub veekogudesse ja mulda, eutrofeeruvad ökosüsteemid ja veekogud. Maismaaökosüsteemides võib lämmastikurohkus pärssida liigirikkust, eriti toitainevaeses keskkonnas tekkinud koosluste puhul, nagu rabad. Veekogudes sagenevad eutrofeerumise tõttu planktonvetikate õitsengud. Neist kõige ebameeldivamad on sinivetikad, kuna nad tekitavad kaladele, veelindudele, koduloomadele ja ka inimesele ohtlikke maksa- ja närvimürke. Lagunedes tarbib vetikate mass ära suure osa hapnikust, põhjustades hapnikupuudust ja teiste veeorganismide surma.

Eutrofeerumise poolest pole Euroopas olukord võrreldes 1990. aastaga eriti paranenud [11]. Ehkki lämmastikuühendite sadenemine on vähenenud, lisandub autosid ühtesoodu. EL riikides on NOx heide praegu vähenenud ligi 25%, põhiliselt seepärast, et tarvitusele on võetud heitgaaside katalüüsmuundurid. Liigselt eutrofeerunud alade pind peaks Euroopas edaspidigi tublisti vähenema, kuid veel 2030. aastal jääb ülemäärase lämmastikusaaste ja eutrofeerumise oht püsima kuni 10% EL territooriumist (☺3).

Osoon ja sudu on saastajate esirinnas. Atmosfääris olev osoon on põhiline elu kaitsja Maal, takistades ultraviolettkiirguse jõudmist maapinnale. Kuid inimtegevus põhjustab osooni kogunemist ka maapinnal, kus tema mõju erineb suuresti. Õhu osoonisisaldus on suurim fotokeemilise sudu perioodidel, mida tuleb suvel ette peaaegu kõigis maailma suurlinnades sõidukite heitgaaside tõttu. Sudu episoodide ajal katab linna hallikaspruunikas vine ning nähtavus väheneb märkimisväärselt.

Fotokeemilise sudu põhikomponendid on maapinnalähedane osoon ja teised kahjulikud ühendid, sh. lämmastikhape, peentolm jt. Suure sisalduse korral põhjustab osoon tõsiseid tervisehäireid (silmade ärritus, hingamisteede probleemid), vähendab põllukultuuride saagikust, kahjustab taimede lehti ja materjale. Troposfääri osoon on ka oluline kasvuhoonegaas. Kõrge osoonisisaldus õhus koos teiste saasteainetega lühendab EL maades igal aastal 20 000 inimese eluiga. Lääne-Euroopas põeb 7% 4–10-aastastest lastest astmat, mille üheks põhjuseks peetakse maapinnalähedast osooni [2].

Osoonisaaste pole ainuüksi tööstuspiirkondade ja suurlinnade probleem, kuna maalähedane osoon ja selle eellased (NOx ja LOÜd) võivad tuulega kanduda isegi tuhande kilomeetri kaugusele.

NOx ja süsivesinike heite tõttu tööstusest ja transpordist kahekordistus Euroopas 20. sajandil troposfääri osooni kontsentratsioon. Suvepäevadel tuleb sageli ette nn. osoonipuhanguid, mil osoonisisaldus suureneb lühikese ajaga mitu korda. Kuigi osooni eellaste heite vähenemise tõttu on võrreldes 1990. aastaga osooni tippsisaldused maapinnalähedases õhukihis langenud, kasvab keskmine kontsentratsioon endistviisi. Ohtu, et osoonirikkad suved sagenevad, suurendab ka kliima soojenemine. Piirkontsentratsioone ületatakse suuremas osas Euroopas, kõige rohkem Kesk- ja Lõuna-Euroopas [4].

Tervisekahjulik on ka tööstuslik ja liiklusest pärit peentolm, mis on üks sudude komponent. On hinnatud, et peentolmuosakesed põhjustasid 2000. aastal Euroopa Liidus umbkaudu 348 000 inimese enneaegse surma [1].

Keskkonnamürgid kanduvad kaugele ja püsivad kaua. Genfi konventsioonis käsitletud keskkonnamürgid – püsivad orgaanilised ained (POSid) ja raskmetallid (Pb, Hg, Cd) – on väga püsivad ning kuhjuvad seetõttu ökosüsteemides ja elusorganismides, kahjustades elutähtsaid organeid, ainevahetust, immuun- ja närvisüsteemi, paljunemist jm. (tabel 2). Paljud POSid on inimese leiutatud ja leidnud kasutust nii taimekaitsevahenditena kui ka tööstuses (nt. PCBd). Ühe tuntuima insektsiidi DDT „isa“, Šveitsi teadlane Paul Miller sai oma leiutise eest 1948. aastal isegi Nobeli preemia.

Õhus võivad POSid levida väga kaugele, kandudes tavaliselt soojemast kliimavöötmest külmemasse, mistõttu on ohustatud ka polaaralade ökosüsteemid. Malaariasääskede tõhusaks tõrjeks kasutatud DDT levis 15–20 aastaga kõikjale: seda leiti nii Antarktika hüljestest kui ka polaaralade eskimotest. Mudelarvutuste põhjal võivad dioksiinid ja furaanid kanduda tekkekohast 4900–7100 km, PAHid ja PCBd 6000–7500 ning HCB isegi 10 000 km kaugusele. Arktikas pärineb PCB-heitest ligikaudu 60% Euroopast, 10% Aasiast ja Aafrikast [10]. Euroopa meredest on enim saastunud Läänemeri.

Enamiku eriti ohtlike POSide tootmine ja kasutamine on praeguseks lõpetatud, heide ja depositsioonid Euroopas vähenenud, ent nende sisaldus keskkonnas on suure püsivusaja ja toiduahelas akumuleerumise tõttu endiselt tõsine probleem. Nii leitakse sakslaste verest praeguseni pentakloorfenooli, kuigi selle tootmine keelustati juba 1980. aastate algul. Hea näide on hiljutine ELFi ja Greenpeace’i ettevõtmine, mille käigus analüüsiti nelja tuntud eestlase verd. Kõigi uuritute verest leiti ohtlikke kemikaale, sh. DDTd, mida ei ole Eestis tarvitatud juba 1977. aastast peale. Praegu on Eesti Euroopas üks vähim pestitsiide kasutav riik [9].

Aastatel 1990–2004 vähenes Euroopas pliiemissioon kuus korda, ennekõike pliivaba bensiini kasutuselevõtu tõttu; Cd ja Hg heide on vähenenud peaaegu poole võrra [5]. Euroopa saastehulka mõjutab raskmetallide globaalne transport, eriti oluline on see Hg puhul. Umbes 40–50% Euroopas sadestunud elavhõbedast on pärit teistest piirkondadest, põhiliselt Aasiast ja ookeanidelt [4]. Euroopa allikad saastavad omakorda oluliselt Põhja-Ameerikat ja Aasiat (peamiselt Venemaad). Raskmetallide sadenemine on kõige suurem Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kus on ka enim saasteallikaid [5]. Eestis pärinevad Cd, Hg ja Pb 97–100% ulatuses tahkete kütuste põletamisest [6].

Õhuseire seitsmes jaamas. Keskkonnakaitse poliitilised otsused ja abinõud põhinevad keskkonnaseire andmetel. Õhusaasteainete kauglevi seireks Euroopas loodi 1977. aastal koostööprogramm EMEP, mille seirevõrgustik koosneb praegu enam kui 100 jaamast.

Eestis on seitse õhuseire automaatjaama (☺4). EMEPi õhusaaste kauglevi võrgustikku kuuluvad taustajaamad Lahemaal ja Vilsandil, mille andmeid kasutatakse selleks, et koostada saastemudeleid, kontrollida võrgustikuga ühinenud riikides saaste taset ja õhukvaliteeti ning jälgida saasteainete kaugkannet (☺2). Linnaõhu kvaliteeti mõõdetakse kolmes seirejaamas Tallinnas ja Kohtla-Järvel, peale selle pisteliselt märgkeemiameetoditel Kohtla-Järvel ja Narvas. Saastetasemeid saab reaalajas jälgida Eesti keskkonnauuringute keskuse kodulehelt (http://www.klab.ee/).

Eesti on liitunud Genfi konventsiooni raames tegutsevate rahvusvaheliste koostööprogrammidega, mille siht on uurida õhusaaste mõju metsadele, jõgedele ja järvedele, taimkattele ja põllukultuuridele, materjalidele (sh. ajaloo- ja kultuurimonumentidele) ning ökosüsteemidele (kompleksseire). Kompleksseireprogrammi täidetakse Vilsandi ja Saarejärve seirejaamas, saadud andmete alusel prognoositakse pikaajalisi muutusi ökosüsteemides ja võrreldakse tulemusi teiste Euroopa riikide näitajatega.

Eestis on välisõhu seisund võrreldes teiste EL liikmesriikidega suhteliselt hea. Vilsandi, Lahemaa ja Saarejärve seirejaamas on viimastel aastatel (2000–2004) SO2 keskmine sisaldus olnud mitu korda väiksem lubatud piirväärtusest. Ent osoonisisaldus linnade välisõhus ja taustajaamades ületab kevad-suvisel ajal sageli piirväärtust (120 µg/m3 8 tunni keskmisena). Peente tahkete osakeste saastetase on kõrgem Tallinnas ja ka väiksemates linnades [3, 7].

Konventsioonil on suured sihid. Õhusaastet ja selle kauglevi mõjutab enamik inimtegevuse valdkondi, alates energia tootmisest ja transpordist ning lõpetades sõnniku ladestamisega. Seepärast on need küsimused EL normatiivaktides tähtsal kohal: probleemistikku reguleerib otseselt või kaudselt üle 40 määruse, direktiivi ja otsuse, kogu keskkonnatemaatika on aga haaratud ligi 300 õigusaktiga.

Üks olulisemaid dokumente on välisõhu kvaliteedi raamdirektiiv ja selle neli tütardirektiivi, mis sätestavad enamike saastajate sisalduse piirväärtused välisõhus. Kõigile liikmesriikidele on kehtestatud teatud õhusaasteainete siseriiklikud aastased summaarsed piirkogused, mida ei tohi alates 2010. a. ületada. Eestis on õhku paisatavad saastekogused juba praegu lubatud ülemmääradest väiksemad. 2004. aastal vastu võetud välisõhu kaitse seaduses ja Eesti keskkonnastrateegias aastani 2010 on arvestatud kõiki neid EL nõudeid ja direktiivide sätteid.

Genfi konventsiooni on üldjoontes edukalt ellu viidud. Nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas on õhu kvaliteet ja keskkonna seisund viimase 20 aasta jooksul tunduvalt paranenud. Edaspidi kavatsetakse rohkem keskenduda terviseprobleemidele. 2005. aastal Euroopa Komisjonis vastu võetud pikaajaline õhusaaste strateegia seab eesmärgiks, et aastaks 2020 väheneks õhusaastest põhjustatud enneaegsete surmade arv ligikaudu 40% (võrreldes 2000. a.), samuti peaks märksa kahanema seni veel hapestumise ja eutrofeerumise all kannatavate ökosüsteemide pindala [1]. Kui neid nõudeid järgitakse, väheneb põhiliste piiriüleste saasteainete heide EL maades oluliselt (☺5), kuid mõnedel hinnangutel peaks langus olema veelgi suurem.

Tänavu peaks jõustuma uus kemikaalide registreerimise, hindamise ja nimetamise süsteem, mille raames hinnatakse nii uute kui ka seniste ohtlike ainete terviseriske. Üldsuunis on tagada kõigi kemikaalide ja laguproduktide ohutus inimesele, ühtlasi ei või nad kuhjuda keskkonnas. Praegu on veel käibel üle 70 000 uurimata kemikaali, millest ligi tuhat võivad tekitada vähki, sünnidefekte jt. tervisehäireid.

1.

COM 2005. Thematic Strategy on air pollution. http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/site/en/com/2005/com2005_0446en01.pdf
2.

EEA 2005. The European environment – State and outlook 2005.
3.

Eesti õhukvaliteedi juhtimissüsteem 2006. http://www.klab.ee/seire/airviro
4.

EMEP Assessment Report 2004. http://www.emep.int/index_assessment.html
5.

Ilyin, I. et al 2006. Heavy Metals: Transboundary pollution of the Environment. EMEP Status Report 2/2006.
6.

KKM ITK 2005. 2005. aasta õhku paisatud saasteainete heitkogused Eestis (paiksed saasteallikad). http://www.keskkonnainfo.ee/ohk/aruanded/2005
7.

KKM ITK 2005. Keskkonnaülevaade 2005. Tallinn.
8.

Liblik, Valdo; Karu, Helen (koost.) 2005. Piire ületav õhusaaaste. KKM, TPÜ ÖI, Tallinn.
9.

Statistikaamet 2005. Keskkond 2004: http://www.stat.ee/files/eva2005/KK000405.pdf
10.

Šatalov, V. et al 2003. Persistent Organic Pollutants in the Environment. EMEP Status Report 3/2003.
11.

EMEP 2006. Transboundary Acidification, Eutrophication and Ground Level Ozone in Europe from 1990 to 2004 in support the Review of Gothenburg Protocol. EMEP Status Report 1/2006.