Luike, õigemini kühmnokk-luike, on ilmselt enamik inimesi tundnud juba maast-madalast. Noored tallinlased on neid vanemate õhutusel Kadrioru tiikidel toitmas käinud ning ka mujal Eestis pole see tegevus võõras. Olenevalt aastast võib Eestisse talvituma jääda tuhandeid luiki ning “külmetavat” veelindu vaadates haarabki inimese käsi iseenesest saiapätsi järele. Õilis tegu mõjub käegakatsutavale linnule kindlasti hästi, mis siis, et saiast rasvunud linnul võib samas olla näiteks suur mineraalainepuudus.

Linnastunud kühmnokk-luige toitmine on sirguvale loodusesõbrale kahtlemata elamus: suur uhke lind võtab palukesi peaaegu et käest. Pakutav sai või teravili on üsna ühekülgne toit, aga linnu kõhtu täidab. Nii harjuvad linnud lihtsalt kättesaadava lisatoiduga ega kipugi talveks lõuna poole lendama.

Kühmnokk-luik saab looduslikku toitu kätte üsna madalast veest. Kui pakane veekogud kaanetab, oleneb nende käekäik lisasöötmisest. Vaevalt loomaarmastajad seda terve talve vältel, eriti veel tugevate külmade aegu viitsivad alatasa teha; linna rohked hulkuvad koerad saavad jagu nii mõnestki nõrgemast talvitujast. Ökoloogi vaatenurgast oleks neil lindudel kindlasti kasulikum lõunasse talvitusaladele lennata; kuid pedagoogi vaatevinklist õpib sirguv inimlaps sel moel “nõrgemate” eest hoolitsema, loodusele tähelepanu pöörama.

Ökoloogides ja ornitoloogides tekitab luik kui mõneti looduskaitse sümbol ilmselt üsna vastakaid tundeid. Eestis tuntuim liik kühmnokk-luik on tegelikult siin uusasukas: mõned sajandid tagasi tõid ta siia mõisnikud ilulinnuna. Pesitsenud on ta meil vähem kui sada aastat, see-eest viimastel aastakümnetel üsnagi arvukalt. Peamiselt taimetoitlasest lind eelistab elupaigana kohti, kus teda toidetakse või kus looduslik taimestik on vohama hakanud, seega eeskätt asulate ümbrust või saastunud, rohketoitelisi veekogusid.

Kui kaitseme näiteks ühe teise sümboli, lendorava elupaiku, siis neis elab enamasti hulgi teisigi ürgset, puutumata metsa vajavaid inimpelglikke olendeid: nii seeni, samblaid kui ka loomi. Vaevalt et kühmnokk-luige rohketoitelisest pesitsuskohast leiab ohustatud loomi või taimi. Looduskaitse seisukohalt on oluline kaitsta inimpelglikumate, pesitsuspaigaks loodusmaastikku vajavate väike- ja laululuige rändepeatuskohti – rannaniite.

Debora Vaarandi on öelnud: “Sinna, kuhu luiged kadusid, aina vaatad, mõttes, vagusi.” Luikede kaitsmise ökoloogilised põhjendused on mõistuspärased, ent läbirändavate laulu- ja väikeluikede kaebliku hääle raskemeelne nukrus pole vähem mõjus.