Need mõtted on inspireeritud minu viimaste aastate populaarteaduslikust lektüürist, mille hulgast võib nimetada kõigepäält Matt Ridley [1], Frank Tallise [2], Steven Mitheni [3] raamatuid ja viimasena Mart Viikmaa artiklit inimesest kui neoteenilisest primaadist [4]. Selle kõrval on oluline roll mu enda primaadielu kogemustel, säälhulgas isa ja vanaisana, suvel parmude ning kärbeste toidulauana ning (osalt sellest rollist pääsemiseks) amfiibse eluviisi poole (tagasi)pöördununa.

Inimese neoteenilisus tähendab Viikmaa ja tema tsiteeritud autorite järgi tema omamoodi arengupeetust: inimene sünnib enneaegsena, “üsavälise lootena”. See avaldub mitmete tunnustena, mis lähendavad inimest fenotüübilt teiste primaatide loodetele. Ühena neist tunnustest on nimetatud inimese juveniilset, ahvilast meenutavat nägu ja karvkatte puudumist. On kahtlemata oluline leida, milline on nende silmatorkavate fenotüüpsete tunnuste geneetiline taust, milliste geenide millistest mutatsioonidest on tingitud inimese titalik välimus. Ent pole põhjust kahelda, et sellist arengut on tagant tõuganud ikka ükssama valikusurve: inimene on kujunenud neoteeniliseks ahviks ja sellena esialgu osutunud edukaks seetõttu, et neoteenia andis talle mingeid eeliseid. Ning muidugi tekitas ka probleeme, mis andsid uusi tõukeid evolutsioonilisel või hominiidide puhul juba õppimise teel omandatud käitumuslike muutuste tekkimiseks.

Kui vaadelda Viikmaa artiklis nimetatud inimese neoteeniale osutavaid feneetilisi tunnuseid, siis üht neist – karvkatte nõrka arengut või puudumist – on seletatud mitmeti. Kõige kõmulisem neist seletustest on Desmond Morrise esitatu tema “Alasti ahvis”. Morris seostab inimese alastust tema seksuaalsusega. Inimene olevat kõige seksikam ahv, kelle, eriti emaslooma alatine valmisolek suguaktiks aitab siduda isa(s)looma ja niiviisi kindlustada järglastele parem hooldus.

Inimese seksuaalsuse ja laiemalt armuelu seost abituna sündiva lapse hooldusvajadustega on tunnistanud ka hilisemad käsitlused [1, 2]. Ent selle kõrval on karvkatte kadumist inimesel seletatud ka sellega, et erinevalt teistest primaatidest on hominiidid või vähemalt inimese lähemad esivanemad olnud päevase eluviisiga, veetnud palju aega avamaastikul kuumas päikesepaistes ning pidanud küttide ja/või kütitavatena jooksma pikki maid. Sellistes tingimustes soosis valik kahtlemata hõredama karvkattega (mis soodustab kiirel liikumisel tekkiva soojuse kiirgamist kehast) ja rohkem püstiasendis viibivaid indiviide (päike soojendas väiksemat osa kehapinnast, ainult päälage, mida inimestel vähemalt noores põlves kaitsevad juuksed).

Eksisteerib ka teooria, mis seletab hominisatsiooni inimese veelise eluviisiga, nn. aquatic ape’i teooria, millest annab kõige värskema ülevaate Denis Montgomery [5] . Pääle selle, et inimene on suurepärane jooksja, on ta ka suurepärane ujuja, sarnanedes niiviisi muude suuremate imetajatega, kes veedavad oma elu vees, ja on ehk just seetõttu kehakarvadest ilma jäänud nagu lamantiinid.

Ent pole hääd ilma halvata. Igale Eestis ja veel enam kaugemal põhjas, näiteks Siberis, suvel viibinud inimesele on selge, et katmata kehaga on siin inimesel võimatu looduses viibida. Tüütutest putukatest pole puudust ka Ida-Aafrikas, kust me oleme pärit. Imetajad leiavad kaitset nii talvise külma kui suviste parmude ja kärbeste vastu karvadest või paksust nahast, nagu elevandid ja ninasarvikud.

Karvkatte kaotanud inimene pidi end tiivuliste vereimejate vastu kaitsma kuidagi teisiti. Selleks on mitu võimalust. Inimene võib varjata oma alasti keha mingi nahkadest, rohust, lehtedest valmistatud hõlstiga või katta selle kaitsva kihiga, näiteks poriga, rasvaga või nende mõlema seguga. Alasti ahvi vajadusele ja võimalustele on juhtinud oma raamatus tähelepanu Denis Montgomery. Pori rolli võis kultuuri edenedes täita mingi sümboolsema tähendusega aine, näiteks värvimuld. Üks võimalus seletada meie lähemate ja kaugemate eellaste matustest leitud ookri tähendust on ehk mõelda sellele kui osaliselt keha parmude-kärbeste eest kaitsvast kihist.

Alasti inimene võis end vereimejate vastu kaitsta ka pagedes vette või vee äärde, näiteks mereranda, kus on tuulisem ja putukavabam – seda teevad mõned teised loomad, kas või põhjapõdrad. Nii võisid meie esivanemad tõesti elada mere ääres ja palju vees viibida, mis aitas neil hankida toitu (kalu, limuseid jm.), ent kaitses ka lendavate parasiitide eest. Nii võis karvkatte kadumine olla inimese mere äärde siirdumise põhjusi, ent kalduvus vees viibida võis seda omakorda soodustada.

Kes on pidanud suvel jälgima-valvama suplevaid lapsi, ei kahtle vist eriti selles, et suplemises ja rannaelus on midagi sügavalt inimlikku, midagi meie muistsetelt eellastelt päritut. Tuulele avatud sooja mere rand on üks meie ürgseid kodukeskkondi ja kui meil on võimalus, pöördume sinna mõneks päevaks või nädalaks tagasi, sõites puhkama Kanaari saartele, Egiptusesse või kuskile mujale, kus seda keskkonda meile pakutakse.

Kui söödikute vastu ei ole abi veest ega tuulest, võib inimene seda leida ka tulest, õigemini suitsust. Nii suitsevad näiteks hantide majade ees suveajal plekktopsid käbidega: sedasi ei pääse sääsed ja parmud uksest sisse. Võib küsida, kas ei kasutanud tuld söödikute peletamiseks ka meie kauged esivanemad Aafrikas ja mujal. Ning sedagi, kas ei leidnud nad putukate peletamiseks mingeid repellente, näiteks tugevalõhnalisi eeterlikke õlisid sisaldavaid taimi, millega tänapäevalgi mõnel pool looduslikke tõrjeaineid eelistavad inimesed end hõõruvad.

Inimese neoteeniliste tunnuste hulgas on mainitud tema lamedat nägu ja näokoljuga võrreldes suurt ajukoljut, miska inimene sarnaneb vastsündinud primaatidega, näiteks ðimpansibeebiga. Inimlapse lapselik nägu ei saa jätta meenutamata Konrad Lorenzi loodud terminit Kindchengestalt, mis tähistab paljudele loomade poegadele iseloomulikku lamedat näokuju, tillukest nina ja mõnd muud tunnust, mille nägemine virgutab loomades ka üle oma liigi piiride ulatuvat hoolitsusinstinkti.

Selline instinkt pole võõras ka inimesele, mida näitab inimeste kiindumus näiteks kassidesse ja mõnesse muusse looma, kelle kohta tavatsetakse öelda “väike ja armas”. Inimlapsed ja loomalapsed äratavad paljudes heldimust, tahtmist väikest armast ja abitut olevust hellitada. Teiselt poolt tähendab see ka, et meil on raskem teha sellisele olevusele liiga, teda tappa või rünnata. Täiskasvanud karu või hülge tapmine sünnitab palju vähem proteste kui karupoja või hülgepoja tapmine: nii on Kindchengestalt ka stiimul, mis surub meis alla agressiivsed vaistud – lastes ei näe me rivaale.

Kas ei või inimese neoteeniline lapsenägu esile kutsuda analoogseid reageeringuid ka suurtes loomades, näiteks suurtes kiskjates, kellele inimene võis olla nii võistleja, vaenlane kui saakloom? Kas ei võinud inimese lapsik välimus suruda kiskjas alla kiskjarefleksid, mida Homo kasvu loom temas muidu oleks vallandanud? Kui inimene, nagu nüüd arvatakse, hankis olulisel määral toitu suurte kiskjate saagist ja selle jäänustest, võis inimese ja näiteks lõvide, karude ja teiste vahel tekkida mingi kommensaalne suhe, mis kahandas vähemalt tugevama poole (tookord suurte kiskjate) kalduvust näha temas vaid lisa oma toidulauale? Kas ei ole inimese vahel üsna jõuliselt avalduv sümpaatia teiste loomade vastu jäänuk sellest omaaegsest kommensaalsusest, meie ja muude loomade vahelisest kauaaegsest modus vivendi’st, kus agressiooni ja hirmu oli vähem, kui oleme harjunud arvama?

Tänapäeval näib meile raske ühendada inimese jahimehekalduvusi tema kiindumusega armsatesse karvastesse ja vahel isegi karvatutesse loomadesse(vaalad)? Ei ole ka kõige hõlpsam mõista ja tõlgendada inimeste põliseid püüdeid leida enda ja muude loomade vahel erilisi tihedaid sidemeid, isegi sugulust, nagu tõendavad totemismiks nimetatud uskumused. Kui inimene on mingeid aegu elanud mõnede teiste loomadega kommensaalsetes suhetes, ei mõju need erisugused suhtumised teistesse loomadesse nii vasturääkivalt ja irratsionaalselt, kui meile praegu näib.

1. Ridley Matt, 1995. The Red Queen, Sex and the Evolution of Human Nature. Penguin Books, London e. a.

2. Tallis, Frank 2005. Love Sick. Arrow Books, London.

3. Mithen, Steven 2006. The Singing Neanderthals, The Origins of Music, Language, Mind, and Body. Phoenix Books.

4. Viikmaa, Mart 2005. Inimese evolutsiooni mõistatusi: neoteenia. – Eesti Loodus 56 (3): 14–18.

5. Montgomery, Denis. Seashore Man and African Eve, A Search for the Origins and Evolution of Humankind in Africa. Uuendatud variant Internetis: http://www.sondela.co.uk/Aqua/aquaindex.htm