Hunt on kõige vastakamaid tundeid tekitav metsaelukas arvatavasti kogu meie kliimavöötmes. Temast räägitakse igal pool, igal inimesel on tema kohta oma arvamus. Kõik on huntidega kokku puutunud, enamik siiski ainult raamatute, ajakirjanduse ja televisiooni vahendusel. Vabas looduses on hunti näinud vaid vähesed õnnelikud. Nimetan neid nii, sest kõik mu kohtumised huntidega on vallandanud minus õnnetunde.
Paljudel teistel, eesotsas karjakasvatajatega, tekitab hunt hoopis teistsuguseid emotsioone.
Hunt (Canis lupus) oli sajandeid tagasi levinud üle terve Euraasia ning ka Põhja-Ameerikas. Ta oli inimesele tugev ja kaval toidukonkurent metsades ning kimbutas koduloomi karjamaadel. Minu arvates oli ja on täiesti normaalne, et metsloomad inimeste lihakarjast matti võtavad. Praegu pole inimesel tegelikult vaja metsas liha pärast jahil käia. Iseasi on ulukite arvukuse reguleerimine metsakahjustuste pärast, samuti maitse-eelistused (mõnele lihtsalt maitseb metslooma liha rohkem kui koduloomade oma).
Nõnda siis võtab inimene huntide nina eest toidu ära, õhutades neid nii koduloomade kallale kippuma. Teiselt poolt on rumal kodukari hundile niivõrd kerge saak, et sellest lihtsalt ei saa ära öelda. Metsikus looduseski murtakse eeskätt sea- või põdrakarjade nõrgemaid ja aeglasemaid liikmeid, tugevamate kallale kiputakse ainult viimases hädas. Koduloomi jahtides säästetakse üleliigset energiakulu, minnakse lihtsama vastupanu teed. Oma järeltulijatelegi õpetavad kriimsilmad murdmist nõrgemate loomade peal. Tähtis pole mitte õppevahend, vaid selle kasutamine. Siingi saavad liidrikoha koduloomad.
Pole siis imestada, et hundil on inimeste seas nii palju vaenlasi. Hunt tikub jahimeeste aladele, maitsmaks sealseid piduroogasid, mis tegelikult ongi tema omad. Aga oma pärisosa võttes ärritavad nad jahimehi, kellel pole luba hunti lasta, küll aga õigus jahtida neid ulukeid, kelle hundid ära näpsavad. Ja siis tikuvad hundid veel karjamaadele, harvendades karjapidajatele sissetulekut andvate loomade ridu: jälle tüli majas!
Kes siis ikkagi armastavad hunte? Kindlasti need, kes näevad, et hunt pole loodud siia ilma nuhtluseks, vaid elab oma loomulikku hundielu. Seda elu on aga just inimene iga kandi pealt nii tugevasti piiranud, et vastulöök on paratamatu.
Olukorda mõistavad inimesed, kes näevad hundis hundi sisu, tema oskusi looduse krooniga rinda pistes ikkagi ellu jääda, ning kes arvavad, et hunt on oma koha siin päikese all ära teeninud. Usun, et just nendele inimestele on ka päris metsikud hundid kinkinud looduselamusi, mida ei saa unustada. Selliseid kohtumisi vahendades püütakse näidata hallivatimeeste teistsugust palet. Palet, mis ei tiirle ainult murdmise ümber. Palet, milles peegeldub looma tarkus ja igiomane elutahe.
Kui palju hunte meil elab? Hoolimata laialt levinud vihavaenust on hundid suutnud siiski püsima jääda, ent nende elualad ning arvukus on mitu korda vähenenud. Eestisse on meie hundiuurija Marko Kübarsepa sõnul jäänud 14–15 elujõulist pesakonda. Elujõuline tähendab seda, et need karjad suudavad igal aastal anda kaks kuni kuus, keskmiselt kolm järglast, kes siis soodsatel tingimustel võiksid ühineda uueks karjaks. Huntide koguarvu Eestis on väga raske öelda, eriti lumeta talvel. Et inimese rajatud piiritähised loomadele midagi ei loe, siis käivad paljud hundid vabal tahtel kas Lätis või Venemaal maad uurimas ja kõhtu täitmas.
Täpselt kümme aastat tagasi oli Eesti hundipopulatsioonil täielik madalseis. Ei teagi, millega seda seletada. Viimase kümne aastaga on kriimsilmad suutnud oma kodupiirkondi taasasustada ning kohalikku kiskjaasurkonda täiendada. Võib arvata, et Eestimaal elab praegu umbes 160–170 looma, seda on ilmselgelt vähe. Eriti kui võtta arvesse asjaolu, et Saaremaal ja Hiiumaal ning teistel saartel, seega märkimisväärsel osal Eesti kogupindalast, ei elutse ühtegi hallivatimeest.
Kohtumised. Olen Eestimaa vabasid halle rüütleid kohanud seitsmel-kaheksal korral. Pooled nendest kohtumistest on õnnestunud jäädvustada ka pildile. Hunt on ühtaegu nähtav ja salapärane. Eriti nähtavad on hundid talviti, sest siis reedab lumi nende tegevuse ja vahel isegi kavatsused.
Tänavuse talve esimene pool on pannud minu hundiotsingud proovile, nagu suusatajategi lootused. Usun, et ülejäänud talveaeg annab võimaluse huntide igapäevaelu lumeraamatu vahendusel uurida.
Arutelud ja kaebused huntide teemal ei vaibu ilmselt mitte kunagi. Eks iga inimene näeb asja oma mätta otsast. Niimoodi ongi kõik uurijad ja hundipooldajad justkui paha vaimu valduses: vastasleeris olijad ei mõista neid. Kompromiss küsimuses, kui palju hunte peaks meie mail elama, jääbki vist tulemata.
Samal ajal ei tea hundid inimestevahelisest kisklemisest midagi ja proovivad elada oma metsaelu, hoidudes inimesest nii kaugele kui võimalik. Sest vähemalt nii palju nad teavad, et inimene tähendab neile halba. Ei tea, kas kunagi saab ka Eestimaal hunte niimoodi jälgida nagu näiteks Yellowstone’i rahvuspargis? Igatahes tundub see aeg praegu küll lootusetult kaugena.
|