Keskus loodi TLÜ Eesti humanitaarinstituudi juurde interdistsiplinaarse teaduskeskusena, mille põhiline teadusteema kannab nime „Maastikupraktika ja pärand”. Tallinnas ei olnud seni inimgeograafiaga tegelevat struktuuri, teadlasi aga küll, ning ühtsuses on teatavasti jõud. Peale geograafide on keskuses tööl etnolooge, antropolooge, folkloriste – kellelegi neist pole maastiku uurimine võõras, ent varem on igaüks uurinud seda vaid oma nurga alt.
Uus geograafiaga tegelev struktuur ei paikne enam loodusteaduskonnas – oleme harjunud, et TÜ geograafia instituut on osa bioloogia-geograafiateaduskonnast ja TLÜ geoökoloogia õppetool kuulub matemaatika-loodusteaduskonda. Samas, ka Eesti geograafia kuldajal 1930ndatel juhtis Edgar Kant majandusgeograafia seminari majandusteaduskonnas. Mujal maailmas löödi geograafia harud lahku juba 1960ndatel.
Miks maastikku ja kultuuri on vaja koos uurida? Eilarti looduskaitses olid loodus ja kultuur kenasti kõrvu, rahvajutt räägib koguni, et üks koht tuli kaitse alla võtta seetõttu, et Under sai sealt inspiratsiooni luuletuse kirjutamiseks. Praegu tegeleb looduskaitse rangelt loodusobjektidega ning muinsuskaitse muinsusobjektidega. Rebala muinsuskaitseala sees on suisa teine kaitseala, mis valvab Kostivere karsti. Et see on kõik üks maastik, kipume ära unustama suures objektilembuses.
Maastikku muudame iga päev, ise sageli seda teadvustamata. Kes künnab ATVga metsaalust, kes planeerib maju, kes külib aias kaalikaid, kes teeb metsa. Igasuguse poliitika viljad väljenduvad lõppkokkuvõttes maastikumuutustes. 1970ndatel kolisid maainimesed linna ja võtsid oma tegevused kaasa. Praegu läheb linn maale. Uued kinnisvarakülad – oma olemuselt sarnased 1970ndate uuselamurajoonidega – elavad linnaelu. Uusasukas roogib lund, juhib liigvett, istutab tuuletõkkeks hekke: õpib loodusega toime tulema.
Aga uue kõrval on olemas ka vana. Objektid on pärand ja lood neist on ka pärand. Kas ja kuidas me mõistame mineviku maastikumustreid, kuidas ja mida me väärtustame, kuidas uus-maa-lased kohanduvad „päriskohalikega” ja vastupidi. Kuidas maastik mäletab.
|