Selle kaitseala peamine väärtus on rannikumaastik kõrge pankranniku ning eriilmeliste kooslustega. Siin võib mere ja pankranniku vahel näha ka üht Eestimaa kaunimat ja võimsamat kivikülvi.

Udria maastikukaitseala (375 ha) asub Põhja-Eesti rannikul Ida-Virumaal Vaivara vallas Perjatsi, Pimestiku, Udria, Meriküla ja Arumäe küla maadel, kus hõlmab maastikuliselt Põhja-Eesti rannikumadaliku ja paekalda.

Maastik. Rannikumadalik on siin kitsas, kohati vaid mõnekümne meetri laiune maariba Soome lahe ja Põhja-Eesti paekalda (klindi) vahel. Kohati ulatub klint veepiirini. Ilusamad kuivad liivarannad on Perjatsi, Kannuka ja Meriküla kohal. Madalama laiema rannikumadaliku pinnas on niiske ja toitainerikas: siin katab rannikumadalikku laialehine mets, kus leidub ka kuuske.

Rannikumadalikku piirab maa poolt kõrge klint. Maastikukaitseala hõlmab Vaivara klindilõiku, mis on vaadeldav ligi 15 kilomeetri pikkuselt Sillamäe ja Meriküla vahemikus. Siin võib näha tektooniliselt mõjustatud ja tugevasti deformeeritud astanguid. Eristatakse kolme väiksemat maastikuüksust: Pimestiku klindisaared, Vaivara Sinimägede kerkeala ja Udria klindisaar.

Pankrannik tõuseb siin enamasti järsu seinana, mille jalamiosa on mattunud kas rusukalde või mereliste setete alla. Püsiva rusukalde piirkonnas on varinguid põhjustav edasine murenemine peatunud, sest rusukalle ise juba kaitseb panka murrutuse eest. Kohati katkestavad paeseina nn. pangalahed, kus paekallas tõuseb kahe astanguna. Pangalahtede põhjas voolav vesi on uuristanud sügavad orud (Udria oja). Kõrgeimad pangad on siin Perjatsi ja Udria kohal (25 m).

Paeastangust langeb Udria juga samanimelisel viie kilomeetri pikkusel ja 15 km² suuruse valgalaga ojal. Oja vasakpoolses kaldarinnatises on sügav koobas, mida hüütakse Nahkhiirekoopaks. Teine süvend, Röövlikoobas, asub samuti Udria oja vasakus kaldas. Sinna tuleb ronida mööda võsastunud kaldarinnatist ja üle aastakümneid tagasi otse ojasillale ehitatud sauna. Hiilgeaegadel on joaastang olnud 3,2 meetri kõrgune, praegu aga sauna ehitusega kaasnenud astangu lõhkumise tõttu peaaegu olematu [3]. Tähelepanu väärivad kohati enam kui 20 meetri sügavune sälkorg ning Udria pank. Astangus paljanduvad kivimid alates Kesk-Ordoviitsiumi Kunda lademe lubjakivist kuni Kambriumi sinisavini [4].

Udria kivikülv. Oja suudmest lääne pool mererannas lasub umbes 450 meetri pikkusel ja kuni 15 meetri laiusel rannalõigul Udria kivikülv: külg külje kõrval seisavad rahnud, mille kõrgus on enamasti meeter kuni poolteist ning suuremate ümbermõõt 10–18 meetrit. Mõned on veelgi suuremad.

Rändrahnude kivimiline koostis räägib nende laialdasest päritolualast: siin on segunenud paljude lähtepiirkondade kivimid. Merevesi, nii praegune kui ka varasem, on pesnud siia mandrijääga kandunud moreeni läbi, uhtes lainetega peenemad osakesed eemale. Seejärel on mandrijää lükanud rahnud järsu rannaastangu jalamile kokku. Vee ja rüsijää ühistoimel ongi siin kujundatud üks Eestimaa kaunimaid ja ilmekamaid kivikülve.

Vaivara kihelkonnas on üks määratu suur kivi. Kivi ühel pool ääres on määratu hulk veiksemaid kivisid külvatud. Rahvas räägib nendest kividest järgmiselt. Peterburi linna ehitamise ajal pole tohtinud keegi ilma kingituseta linna vaatama menna. Siis teinud Vanapagan suure kivist koorma vankri peale, ise asunud ette ja sõitnud Peeteri linna vaatama ja abi viima. Tee peal ajanud mehikene oma koorma kivi otsa ümber, siis nendaviisi saanud need kivid sinna. (H II 37, 115/6 (3) < Vaivara khk. - H. Hendel (1892)).

Väärtuslikud elupaigad. Udria maastikukaitseala kattub suures osas Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja kantud Udria loodusalaga. Väärtuslikud on siin püsitaimestikuga liivarannad, metsastunud luited, kuivad niidud lubjarikkal mullal, lubjakivipaljandid, vanad laialehised metsad, rusukallete ja jäärakute metsad (pangametsad).

Vääriselupaikadena on siin arvele võetud pangaalust rusukallet katvad kuukressi-metsad, mis on oma asukoha tõttu olnud raskesti majandatavad ning seetõttu raietest peaaegu mõjutamata. Vääriselupaiga kriteeriumidele vastab ka Udria parkmets ja osa pangapealseid metsi. Usari lahustükil kasvavad selle piirkonna viimased vanad laialehised metsad.

Kaitsealale jääb üle 50 hektari niite, millest väärtuslikumad – kuivad niidud lubjarikkal mullal – asuvad Perjatsi piiranguvööndis. Neil niitudel tunnevad end hästi orhideed. III kategooria

kaitsealune liik – mets-kuukress – kasvab nii Udria oja kanjonis kui ka mitmel pool pangaalusel rusukaldel.

Huvilistele. Udria maastikukaitsealale tasub minna juba vahelduvate maastikupiltide pärast: vaated kõrgelt klindiastangult, Udria parkmets ja kanjon, lubja- ja liivakivipaljandid, pangaalused rusukalded ja nendel kasvav mets, kivikülv ja mererand jne. Seda kõike saab näha, liikudes mööda põhjarannikut kulgevat Eurorada E9 kas jalgsi või jalgrattaga. Huvitavatesse paikadesse pääseb ka auto või bussiga.

Loodusmälestistest saab peale kivikülvi Udria jõe suudme lähedal näha liivakivipaljandit. Möödunud sajandil oli Udria rannas ka üks omapärane kivi, mis meenutas kujult tugitooli või sohvat. Meriküla mõisapreili soovil veeti see mõisaaeda. Siit rändas “sohvakivi” edasi Narva-Jõesuusse, kus ta praegugi puhkajatele silmarõõmu pakub. Mummassaare rannas oleva ohvrikivi ümber koguneti mõningatel andmetel tantsima veel 20. sajandi algul.

Udria küla (Ydrigas) on üks ümbruskonna põlisemaid, ehk siis üks kolmest Ida-Alutaguse külast, mida on mainitud “Taani hindamisraamatus” [4]. Muistsest asustusest räägivad neli kivikalmet. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas Udria külas 28 inimest.

Kaitsekord. Üks osa Udria maastikukaitsealast – juba kõnes olnud kivikülv – on Utria rändrahnude külvi nime all kaitse alla võetud juba 1939. aastal. 1986. aastal laiendati kaitstava ala piire Udria jõe oru ja parkmetsa kaitseks. Praegune kaitseala hõlmab kogu Sillamäe ja Narva-Jõesuu vahele jääva klindiastangu ja selle ees kasvava metsariba. Lahustükina kuulub maastikukaitseala koosseisu metsaala Arumäe külas. Kaitseala eesmärk on klindi, pangaaluste koosluste, Udria parkmetsa ja kivikülvi, Udria oja oru, Usari metsade ning rannamaastiku kaitse.

Udria maastikukaitseala jaguneb neljaks sihtkaitsevööndiks ja kaheks piiranguvööndiks. Udria ja Usari sihtkaitsevööndis tuleb tagada metsade looduslik areng: loodusvarasid – puitu ja maavarasid – siin ei kasutata. Pimestiku ja Perjatsi sihtkaitsevööndid on leebema kaitsekorraga: siinseid liigirikkaid niite tuleb hooldada, et hoida käpalistele sobivaid kasvualasid. Pealegi hoiab rohumaade järjepidev niitmine ilusaid vaateid kinni kasvamast.

Kuigi kaitsealal on lubatud jahti pidada ja kala püüda, ei ole see kant kuigi sobiv suurulukite elupaigana. Kalapüük kaitseala ojades on võimalik vaid kevadise suurvee ajal. Küll aga hoitakse siin kalapaate ja minnakse siit merele.

Udria piiranguvööndis on enne viimast sõda ja suures osas ka nüüd tavapäraselt põldu haritud. Samal viisil tuleks seda ala kasutada edaspidigi. Endine Kupanje-Udriase talumaa on osaliselt olnud Nõukogude sõjaväe kasutuses ning seetõttu ehitistega ja pinnase vallitamisega rikutud. Kaitsekorralduskava näeb ette siinsete alade korrastamise puhkeotstarbeks. Kaitseala Perjatsi piiranguvööndi klindialust tasandikku kasutavad valdavalt sillamäelased tervisespordi- ja puhkekohana.

Kaitseala valitseb Ida-Virumaa keskkonnateenistus, kaitset korraldab looduskaitsekeskuse Ida-Viru regioon.

1. EELIS (Eesti looduse infosüsteem) www.eelis.ee

2. Looduskaitseregister 1936–1941. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.

3. Suuroja, Kalle 2003. Eesti joad. Ilo, Tallinn.

4. Suuroja, Kalle 2004. Põhja-Eesti pangad. Ilo, Tallinn.

5. Timm, Uudo (koost.) 2006. Udria maastikukaitseala kaitsekorralduskava aastateks 2007–2016. Käsikiri looduskaitsekeskuses.