Pühapäev pärast jaanipäeva oli vihmata ja aeg-ajalt paistis päike. Parajalt soe õhtupoolik tundus sobiv, et võtta ette mõnetunnine rattamatk. Sellisel puhul on tavaliselt kaasas ka fotovarustus. Sai võetud suund Elvast Otepää poole. Hellenurme veskijärv on kena peatuskoht ja sealne ümbrus ennegi huvitavat pildimaterjali pakkunud. Seekord tõmbasid tähelepanu veetaimed pilvepeegelduste taustal. Säärastena said nad jäädvustatud ja üks pilt rändas tähelepanuväärsete kausta. Interneti-otsing näitas, et tegu on hariliku vesiputkega (Oenanthe aquatica).

See oli üleüldse hea pildipäev. Varem olin kaamerasse püüdnud rukkilille nupul istuva silmatorkavalt punast tooni kärbsetaolise putuka, kes on mulle tundmatu. Määramisel kutsusin appi klassivennast putukatundja Mati Martini. Sain teada, et pildile on jäänud herilkärbes. Arvatavasti ootas õiel mõnd mesimummi, et muna muneda. Herilkärbse vastsed arenevad kiletiivaliste tagakehas. Jälle natuke targem selle koha pealt, kuidas asjad ilmas käivad!

Pildistamine ergutab päris kenasti selliseid tarkusi otsima ja meelde tuletama, mis aegade jooksul ununenud. Fotograafia on suurepärane vaba aja sisustamise viis. Loodus on selle ajaviite jaoks väga hea keskkond üsna mitmel põhjusel. Vahelduseks igapäevatööle, mis on minu jaoks samuti looduse saladuste uurimine. Tõsi küll, teise nurga alt ja molekulide tasandil. Õppisin Tartus keemiat ning praegu püüame aru saada, kuidas valkained elusorganismis toimivad ning üksteist õigel ajal ja õiges kohas ära tunnevad, et nii inimene kui ka loom täie tervise juures oma toimetusi saaks teha.

Tõsisemalt olen pildistamisega tegelenud viimased 3–4 aastat, paar aastat aparaadiga Canon IXUS 400, mida saab kompaktsuse tõttu igal pool kaasas kanda. Vesiputk on jäädvustatud PowerShot Pro1-ga. Nüüd harjutan kätt peegelkaameraga, mis sobib paremini linnu ja looma püüdmiseks. Kõigi kolmega saab teha tähelepanuväärseid pilte.