Kevaditi pakub Eesti loodus mõningaid vaatamisväärsusi, mis just sel aastaajal on kõige paeluvamad. Üks säärane nähtus on karst: meie suurimaid karstialasid tasub suurveeaegu kindlasti uurimas käia. Niisamuti on põnev Erra ja Lüganuse vahele jääv kaitsealune Uhaku karstiala.

Üks Eesti tuntumaid karstialasid on Uhaku Ida-Virumaal. Selle kuulsus on suuresti seotud Karl Orvikuga, kelle kirjutised oma kodukohale lähedal asuvast geoloogilisest vaatamisväärsusest pakuvad huvi tänapäevalgi.

Nõukogude ajal oli Uhaku karstiala ümbrus võrdlemisi reostunud, mistõttu seda kuigi sagedasti vaatamas ei käidud. Siiski ei tulenenud kogu reostus ainult nõukogudeaegsest tööstusest, nagu tihtipeale arvatakse: Uhaku jõe (ka Purtse jõe) seisund hakkas tunduvalt halvenema juba meie esimesel iseseisvusperioodil. 1940. aastal teeb Karl Orviku [4] ettepaneku Uhaku karstiala kaitse alla võtta, nentides aga: Mõnevõrra on see küll juba hilinenud. Nimelt juhitakse vastava äravoolukraavi kaudu ülalpool Ärra asundust Koljala jõkke a./s. Kiviõli õlivabrikute violetikas-pruun roiskvesi, mis oma kemikaalide ja õlijätete sisaldavuse tõttu on osutunud väga ebameeldivaks ja kahjulikuks: rääkimata ebameeldivast lõhnast, mida roiskveest kandub laialdasse ümbruskonda, jääb roiskveest kõikjale maha õlijätteid, seda eriti suurveega, mis rohu muudab loomadele söömiskõlbmatuks; jõgedes see roiskvesi on hävitanud aga kalad ja vähid. See roiskvesi on nüüd mürgitanud ka Uhaku maa-aluse jõe tema terves ulatuses: kuna roiskvee mõju on olnud veel lühiajaline, siis ei ole päris selge, kuivõrd see mõjutab Uhaku loomulikku arengut. Kuid esialgsed vaatlused osutavad sellele, et pikapeale see sogane vesi põhjustab neelukohtade ummistumist ning sellega ähvardab maa-aluse jõe olemasolule tõmmata kriipsu peale.

Õnneks võib tõdeda, et Karl Orviku ennustus maa-aluse jõe kadumise kohta ei osutunud tõeks. Karstiala „töötab“ nagu enne reostuse algust, vaid üksikutes kohtades meenutavad bituumenisarnased jäägid endisaegseid muresid. Ka Purtse jõe seisund on märksa paranenud ning alates aastatuhande vahetusest võime seda taas lõhejõeks pidada.

Just joad, mitte juga. Uhaku karstiala puhul saab rääkida mitmest joast. Huvipakkuv on seejuures asjaolu, et kahte Uhaku juga me täies ilus koos tegutsemas näha ei saa. Madala veeseisu korral neeldub Uhaku jõgi juba enne, kui see otseselt karstilehtrite piirkonda jõuab, ning väljub allikatena Purtse jõe ääres Kõrgekaldal. Sellisel juhul ei kosta veekohinat kummastki joast. Kui veetase on keskmine, täitub mitu karstilehtrit ning Pikkhauda (mis tegelikkuses on umbes 250 meetri pikkune karstilehtrite jada) tekibki esimene väike juga. Nimetagem seda siis Uhaku väikeseks joaks (vt. # 2). Kuigi selle kõrgus on väiksem Eestis tinglikult joa kõrguseks peetavast alampiirist (1 m), võib seda astangut käsitleda omaette joana. Juga ongi tekkinud kahe karstilehtri kokkupuutekohale. Kui Uhaku väike juga tegutseb, siis suurem on üldjuhul veel kuiv või vett ainult niriseb. Kui veetase tõuseb, ujutatakse Pikkhaud veega üle ning Uhaku väikese joa tegevus katkeb. Vesi, mis maapinnas olevatesse karstilõhedesse ei mahu, hakkab liikuma otse Lüganuse kiriku suunas piki kanjonilaadset orgu ning tekitab sinna laskudes umbes meetri kõrguse Uhaku suure joa.

Uhaku joad on tähelepanuväärsed ka selle poolest, et need on ühed vähesed, mis pole otseselt seotud Põhja-Eesti klindiga. Selline on ka Madise juga, mis laskub Harju-Madise kirikuaiast. Kõik teised meie uhked joad on tekkinud erisuguste vooluveekogude langemisel klindilt või sellega vahetult seotud orgudest, seevastu Uhaku karstiala asub paekaldast üle kuue kilomeetri kaugusel.

Tulles veel kord tagasi Karl Orviku kirjutiste juurde, mainib temagi, et Uhakus on kaks juga [3]. Siiski ei nimeta ta eespool kirjeldatud väikest joaastangut: 1930. aastatel oli nn. Uhaku suurel joal kaks haru, kusjuures kummagi haru vahele jäi väikene saar (vt. # 1). Suurema parempoolse (ilmselt tähendab see idapoolse) haru laius oli viis meetrit ja väiksema vasakpoolse laius kaks meetrit.

Kahtlemata oli toona nagu praegugi joa laius seotud vooluhulgaga. Tänapäeval sellist joa kahestumist enam ei teki. Vanu kaarte praegusaegsetega kõrvutades selgub, et juga on 1930. aastate seisust mitmekümne meetri võrra ülesvoolu taganenud ning seetõttu on ka joa kuju muutunud. Samuti ei ühti andmed joa kõrguse kohta. Johannes Erde on 1924. aastal koguteoses Virumaa kirjutanud, et vesi langeb alla kahe meetri kõrguselt [1]. Kalle Suuroja ja Tõnis Saadre koostatud raamatus on kõrguseks toodud 1,5 meetrit [5], Avo Miidel aga peab joa “suuruseks” 1,2 meetrit [2]. Sellest loetelust esimesed kõrgusarvud tunduvad siiski pisut üle hinnatud ning ilmselt on kõige ligilähedasem tegelikule kõrgusele Avo Miideli pakutu. Siiski oleks veelgi õigem joa kõrguseks pidada umbes üks meeter. Seega võime tõdeda, et Uhaku karstialal saab vaadelda nähtust, kus erisuguste jugade olemasolu sõltub suuresti Erra jõe veereþiimist.

Uhaku koopad. Peale jugade on Uhaku karstialal märgitud ka koopaid. 1921. aastal on Gustav Vilberg [6] maininud mitut väikest koobast nii neelukohtades kui ka maa-aluse jõe väljumisalal Purtse jõe kaldal. Johannes Erde on aga kirjeldanud pooleteise meetri kõrgust koobast, kuhu vee alanedes mahub sisse 7–8 inimest. Praegusajal Uhaku karstiala koopaid näha pole, kuid kahtlemata on nad ikkagi olemas: peab ju maa-alune jõgi kusagil voolama. Kummatigi on eeldused suurte koobaste tekkeks Uhakus ebasoodsad, sest ordoviitsiumi ladestu Uhaku lademe lubjakivid on väga savikad.

Uhaku karstiala kohta on Johannes Erde 1924. aastal öelnud: Maateadlasele pakub Uhaku waatlemine palju õpetlikku ja õppereisude sihtkohana wõib Uhakut koolidele eriliselt soowitada, sest waewalt wõib kusagil Eestis karstinähtusi nii täielikult ja kerge waewaga tundma õppida kui siin. Kui karstiala ümbrust korrastada – eelkõige tuleks võsast puhastada maa-aluse jõe väljumise ümbrus Purtse jõe kallastel –, oleks kindlasti tegu ühe Eesti huvipakkuvama kevadise loodusnähtusega. Peale selle on Uhaku loodusmälestisele väga hea ligipääs: kulgeb ju maantee otse üle Uhaku maa-aluse jõe.

1. Erde, Johannes 1924. Maa-alune jõgi Uhak Lüganusel. Wirumaa. Rakvere: 367–372.

2. Miidel, Avo 1997. Mitu juga on Eestis? – Eesti Loodus (48) 5: 210–212.

3. Orviku, Karl 1929. Uhaku. Kirde-Eesti karstiala stratigraafiast ja geomorfoloogiast. LUS Aruanded, 35, 3–4: 199–232.

4. Orviku, Karl 1940. Uhaku karstiala looduskaitse alana. Looduskaitse II: 221–232.

5. Suuroja, Kalle; Saadre, Tõnis 2003. Eesti joad. Tallinn.

6. Vilberg, Gustav 1920. Salajõed ja maa-alused koopad Eestis. – Sirvilauad 1921. Tartu: 31–60.