Viimaste aastate ilmastikuolud pakuvad meile hulganisti üllatusi. Tänavuaastane soe kevadlainegi saabus harjumatult vara: kiirelt jõudsid pärale esimesed rändlinnud ning päikesest soojaks köetud metsaveerel puhkesid sinililleõied.

Kaunilt sinetav metsaalune jäi mulle silma märtsi viimasel nädalal, kui olime teel Koiva–Mustjõe maastikukaitsealale. Sealsed puisniidud, samuti Mustjõgi ja selle luhad on just kevadel imetlusväärsed. Mõned aastad tagasi Tellingumäele rajatud vaatetornist saab ümbruskonna kenadust ka kõrgelt kaeda: vaade hooldatud lamminiitudele, tugevasti looklevale Mustjõele ning lugematutele sootidele, samuti kauguses paistvale maastikule on suursugune ja hinge värskendav. Killuke sellest on näha ka ülal fotol.

Mustjõgi ja selle lammiala on sel kevadel siiski võrdlemisi veevaene. Möödunud põuane aasta annab tunda kõikjal: veetase on tagasihoidlik mujalgi ning suurvett nagu polegi. Märke vee järele janunevast maapinnast võis selgelt näha ka linnainimene: lumesulavesi kadus maapõue hämmastava kiirusega. Mullust sooja ja kehva suusailmaga talve meenutades kõlab meie vanasõna “Talvine sula näitäs suvel põuda” aga lausa hirmutavalt.

Põud on äärmuste üks ots, kuid elustikule võib palju häda tuua ning elurütmi korralikult segi paisata ka tavapäratult lühikesed või üleliia pikale veninud aastaajad, samuti liiga äkiline õhutemperatuuri muutus. Mind üllatas üksjagu, et möödunud jõulupühadeks tuppa toodud kuusel olid juba sentimeetripikkused noored kasvud. Sääraseid ebaharilikke nähtusi võis talvekuudel näha veelgi.

Mil moel järjepanu kestnud ebasoodsad ilmastikuolud on mõjutanud aga meie puude tervist, võime lugeda avaloost. Märt Hanso ja Rein Drenkhan selgitavad, kuivõrd raske katsumus on viimase viisaastaku jooksul kohati lausa äärmuslikud ilmaolud olnud isegi meie külmakindlateks peetavatele puuliikidele, rääkimata siis ülejäänutest. Keerulisi aegu on minevikus ennegi olnud. Tihti on seejuures kombeks öelda, et loodus teeb omad korrektuurid: kes sitkem, jääb ellu.

Kaugeltki kõik eluslooduse kahjustused ei ole seotud ilmaga. Siiamaani aasta-aastalt aina kurvemate tagajärgedega lõppenud kevadised kulupõlengud on üldjuhul ikkagi inimkäte töö. Paraku ei neela tuli mitte ainult eelmistel aastatel koristamata jäänud heina, vaid hävitab ka hulgaliselt erisuguseid putukaid jm. elusorganisme, tihtilugu on ohvriks ka inimesed ja nende vara. Võib loota, et tänavu kevadel tulekukk väga suurt hoogu siiski sisse ei saa: ehk aitab vastne kord suured õnnetused ära hoida. Loodame.