Rähnide taotud ja muud looduslikud õõnsused vanades puudes sobivad elukohaks paljudele liikidele, tavaliste hulgas mõnelegi haruldasele ja kaitsealusele. Viimaste hulka kuulub ka karvasjalg-kakk, kelle meelispesapaigad on musträhni vanad pesaõõnsused.

Karvasjalg-kakk (Aegolius funereus) on öise eluviisiga väike kakuline, kel pikkust vaid 25 cm. Päeval peidab ta end enamasti tihedas kuusevõras või puuõõnes. Üldilmelt on karvasjalg-kakk pruun: selg ja tiivad pruunid, kirjatud heledamate tähnidega; alapool valge, pruunitähniline. Jalad on sel kakul sulis, nagu nimigi ütleb. Pea tundub kehaga võrreldes üsna suur, silmad on kollased.

Et karvasjalg-kakk on päris uudishimulik, siis peamiselt nähakse teda mõnest õõnsusest välja vaatamas. Kaku laulu võib sagedamini kuulda veebruarist mai alguseni: heleda ja pehme kõlaga ugugugugug või pup-pup-pup võib eri lindudel varieeruda nii pikkuses, kiiruses kui ka tämbris [4]. Sageli laulavad kakud pikka aega, tehes vaid mõnesekundilisi pause. Tuulevaiksel ööl võib karvasjalg-kaku laul kosta mitme kilomeetri kaugusele.

Elupaik ja kombed. Karvasjalg-kakk on tüüpiline vanade metsade lind, kes meil pesitseb suuremates metsalaamades, enamasti kuuse-segametsades ja männikutes [8]. Sobiva õõnsuse leidumisel võib elada ka mujal, näiteks haavasalus või kiduras rabamännikus. Karvasjalg-kakk ei ütle ära ka sobivate mõõtmetega pesakastist. Näiteks Soomes, kus see liik on kõige tavalisem kakuline, elab suurem osa neist just inimkätega loodud varjualuses. Võimalikuks on see saanud tänu linnu- ja loodushuvilistele, kes on sealsetesse metsadesse üles pannud tuhandeid pesakaste [3]. Eestis on selliseid vaid käputäis. Aga nende järele puudub ka suurem vajadus, vähemalt metsades, kus leidub veel vanemaid mände, suuri haabu ja musträhne. Tulundusmetsades, kust suured ja õõnsad puud välja raiutakse, on pesakastid siiski teretulnud.

Elukoha valikul on peale sobiva, kaasüürilisteta õõnsuse vähemalt sama oluline, et pesapaiga ümbruses leiduks piisaval hulgal toitu. Karvasjalg-kakk sööb peamiselt leethiiri, eri liiki uruhiiri ja mets-karihiiri. Halbadel hiireaastatel, kui hiiri jääb väheks, võib püüda rohkem värvulisi. Saaki jahib see väike kakk metsalagendikel, võsastumata raiesmikel või ka lihtsalt metsas. Olenevalt saagirohkusest on aprilli esimesel poolel kaku pesas 3–9 valget muna, enamasti küll 5 või 6 [8]. Mai keskpaiku kooruvad tibud, kes ðokolaadivärviliste sulekeradena lahkuvad pesast juunis.

Osa karvasjalg-kakkusid, peamiselt emased ja noored, rändavad talveks lõuna poole. Isased on paiksemad. Karmidel talvedel liiguvad paigale jäänud linnud laiemalt ringi, sest paksu lume alt on väikestel kakkudel hiiri raske kätte saada. Headel hiireaastatel, kui kakud kasvatavad üles palju poegi, võib sügiseti märgata karvasjalg-kaku sisserännet. Eestis toimus see viimati 2005. aasta sügisel.

Levik ja arvukus. Karvasjalg-kakk on levinud nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika okasmetsavööndis. Suurem osa Euroopa populatsioonist jääb Venemaa, Valgevene, Norra, Rootsi ja Soome aladele. Väiksemaid jäänukpopulatsioone leidub veel Kesk-Euroopa kõrgustike metsades – Austrias, Ðveitsis, Saksamaal jm.

Eestis on karvasjalg-kakk paigutise levikuga, üsna harv haudelind, keda praegu arvatakse meil olevat 200–400 paari [2]. Aastakümnete eest peeti teda üheks Eesti metsade arvukamaks kakuliseks [8, 9], kuid nüüd see enam nii ei ole. Vähenemise põhjused ei ole selged, kuid suure tõenäosusega ei tulene see hoogustunud metsaraiest [5]. Leviku ja arvukuse muutuste taga võis vähemalt osaliselt olla hoopis händkaku arvukuse suurenemine: rästast ainult veidi suurem karvasjalg-kakk ei taha riiaka, suure ja praegu laialt levinud händkakuga kõrvuti elada (aga händkakku on Eesti metsades kuni 2000 paari). Või ega tal lastagi elada, sest händkakk on metsnugise, kassikaku ja kanakulli kõrval üks karvasjalg-kaku peamisi looduslikke vaenlasi.

Karvasjalg-kaku praegusest täpsest levikust Eestis ülevaadet ei ole, kuid loodetavasti annab selle peatselt uus Eesti lindude levikuatlas. Neis piirkondades, kus ta elab, võib sageli leida mitut paari lähestikku pesitsemas. Näiteks Viidumäe looduskaitsealal, mis on vaid 18 km2 suurune, elab neid toredaid kakke vähemalt kolm paari. Kindlasti võib karvasjalg-kakke kohata Eesti suurematel kaitsealadel – näiteks Lahemaa, Soomaa ja Karula rahvuspargis ning Kõrvemaa ja Luitemaa maastikukaitsealal [6].

1. Cramp, Stanley (ed.) 1985. The Birds of Western Palearctic. Vol. IV. Oxford University Press.

2. Elts, Jaanus jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998.–2002. a. – Hirundo 16: 58–83.

3. Hagemeijer, Ward J. M.; Blair, Michael J. 1997. The EBCC atlas of European breeding birds: Their distribution and abundance. Poyser, London.

4. Jonsson, Lars 2000. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

5. Kontkanen, Harri jt. 2004. Röövlinnud ja metsamajandus. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

6. Lõhmus, Asko jt. 2001: Kaitsekorralduslikult olulised linnuliigid Eesti kaitsealadel ja tähtsatel linnualadel. – Hirundo Suppl. 4: 37–167.

7. Mikkola, Heimo 1983. Owls of Europe. Poyser, Calton.

8. Randla, Tiit 1976. Eesti röövlinnud. Valgus, Tallinn.

9. Renno, Olav (koost.) 1993. Eesti linnuatlas. Valgus, Tallinn.