Saarepuid hinnatakse eeskätt kauni välimuse ja kvaliteetse puidu pärast. Ent saarelt on saadud ka lisa toidulauale ning üht-teist looduslike ravimite kappi.

Perekonnas saar on 65 liiki. Neist paljusid on inimene eri aegadel õppinud kasutama mitmel otstarbel: loomasöödaks, enda toidulaua rikastamiseks ja raviks. Kõige rohkem on kasutust leidnud meilgi looduslikult kasvav harilik saar (Fraxinus excelsior).

Eeskätt loomasööt. Et saarepuude leherikkaid oksi saab lihtsalt murda ja kuivatada, siis on nendest juba ammustel aegadel valmistatud lehisvihtu koduloomadele (veistele, kitsedele, lammastele, harva ka põhjapõtradele) talviseks lisasöödaks. Hinnatav on nii sellise sööda toitainerikkus kui ka loomadele suupärane pehmus. Pahupooleks võib pidada seda, et saare lehtedes ja koores leidub mõrkjamaitselisi biokeemilisi ühendeid, mis imetajate organismis lõplikult ei lagune: seepärast annab selline lisasööt näiteks koduloomadelt saadud piimale ja sellest saadud koorele võile ja muudele toodetele kibeda kõrvalmaitse. Piirkondades, kus selline lisasööt on ammustest aegadest tuntud, võeti seda ka oskuslikult arvesse. Näiteks ajal, mil piima koguti või valmistamiseks, piimaandjaile saarepuu oksi ja lehti ei söödetud. Kui piim oli mõeldud aga juustuteoks, siis kõlbasid saarevihad söögisedelisse küll. Kirjanduses leidub üksikuid andmeid sellegi kohta, et suurtes kogustes on värsked saarelehed ja -oksad mäletsejatele isegi kahjulikud. Lääne-Eestis on saarevihtu kasutatud lammaste lisasöödana. Lehtede biokeemilise koostise eripärana peaks mainima nende võrdlemisi suurt õunhappe ja õunhappe soolade ning suhkuralkohol mannitooli sisaldust.

Kui hariliku saare lehevihad kõlbavad toiduks eeskätt suurtele koduloomadele, siis Aasias kasutatakse kohaliku saarepuu (F. chinensis) lehti hoopiski vaha eritavate kilptäide (Ericerus pela) söödana.

Pisut toidulisa ka inimesele. Inimene on toiduks pruukinud kõige rohkem saarepuude tiibvilju, mida töödeldi enne tarvitamist kas happelises või soolases keskkonnas (äädikas, soolvesi). Selliselt ettevalmistatud vilju on kasutatud nii salatite kui ka lihatoitude maitsestajana. Saareviljade maitselisandis domineeris loomulikult töötluskeskkonna hapu või soolane maitse, kuid sellele lisandus viljade endi eriline mõrkjas maitsevarjund. Seemnete biokeemilisest koostisest peaks rõhutama nii askorbiinhappe kui ka vitamiini B1 rohkust, kuid eespool kirjeldatud töötlusviis lagundab kindlasti suure osa nendest vitamiinidest.

Saarepuu seemnetest on hädakorral valmistatud ka toiduõli. Arvestades saare botaanilist kuuluvust õlipuude sugukonda polegi see nii jabur ettevõtmine kui esmapilgul tundub. Probleem on vaid selles, et saare seemned on üsna väiksed ning neid on tüütu koguda ja lisemetest puhastada. Saadud õli vajab pärast pressimist igal juhul lisapuhastamist, et vabaneda erilisest värvusest, maitsest ja lõhnast. Juba osaliselt rafineeritud saareseemnete õli on aga tüüpiline taimeõli, mis biokeemilistelt näitajatelt sarnaneb päevalilleõliga.

Õissaart (F. ornus) on aga õpitud kasutama hoopis omalaadsel viisil. Intensiivse mahlajooksu ajal nõrgub puul vigastuskohtadesse ohtralt mahla, mis õhu toimel varsti tahkub, muutudes mannataoliseks pruunikasvalgeks puderjaks massiks. Sellist saaremannat on kasutatud õissaare loodusliku levila aladel (eeskätt Karpaatides, Kaukaasias, Sitsiilias) magusamaitselise toidulisandina. ”Manna” magus maitse on tingitud eeskätt mannitooli, samuti eri suhkrute (glükoos, fruktoos) sisaldusest. Et mannitooli magusus ligineb suhkru omale (3/4 suhkru magususest) ja põhiosa mannast ongi mannitool, siis pole imestada, miks see ollus magus tundub.

Paraku sugeneb mannitooliküllusest ka üks probleem. Inimese seedekulglast imendub see suhkuralkohol aeglaselt ja suurte koguste sissesöömisel jõuab osa sellest ühendist lõpuks jämesoolde. Soolestiku lõpposas kasutavad bakterid seda kääritamisel nii süsiniku- kui ka energiaallikana ning põhjustavad seetõttu kõhulahtisust.

Ammustes etnobotaanilistes uskumustes arvati, et niinimetatud saaresuhkrut ehk mannat tekitavad saarepuudes elavad nümfid ehk meliaid, kusjuures nende nimetus tuleneb otseselt vanakreeka sõnast mel, mis tähendab magusust ja mett.

Kuivatatud lehtedest ravitee. Saare kõige laialdasem kasutusala jääb siiski loodusravi valdkonda. Raviotstarbel on kõige rohkem tarvitatud õissaart, mis on end põlistanud ka eri riikide farmakopöadesse. Siin vaatame, millist raviabi on inimesed saanud teistelt saareliikidelt, eeskätt harilikult saarelt. Tõsi, kõik kirjeldatu kuulub ammuste etnobotaaniliste raviviiside valdkonda, mida nüüdisajal ei soovitaks enda peal katsetada.

Kõige rohkem on eri liiki saarte lehtedest valmistatud raviteed. Lehti soovitati tingimata korjata juunikuus, hoolikalt kuivatada ja siis säilitada kinnistes, hästi suletavates nõudes. Tavaliselt kombineeriti kuivatatud saarelehti teiste ravimtaimedega, näiteks pihlaka, pärna, vaarika ja maasika lehtedega. Selline looduslikest taimedest teesegu, mis ka saarelehti sisaldab, oli vanasti tuntud kui Varssavi tee.

Mitu sajandit tagasi kasutati kuivatatud ja peenestatud saarelehti ka tavalise musta tee lisandina. Põhjus oli selles, et Hiinast ja Tseilonist sisse veetud tee oli hinnalt kallis: päris tee osakaalu vähendatigi siis peenestatud saarelehti lisades. Segutee joomisest usuti kasu tõusvat teejooja tervisele. Kui ostjat lisandi kohta teavitati, siis polnud probleemi, ent kui see maha vaikiti, siis oli tegu tee võltsimisega, mille eest tollal karmilt karistati.

Kuivatatud saarelehtedest keedetud teed on soovitatud eeskätt lahtistajana, ent sellel on ka mõõdukas vett väljutav ja higistamist soodustav toime. Värsketest lehtedest valmistatud destillaati soovitati eriti mõjusa diureetikumina vesitõve puhul. Ravimi mõjusust pidi näitama seegi, et lubatud päevane annus oli mõõdetav tilkades.

Saarelehtede leotis valges veinis pidi keskaegsete uskumuste kohaselt aitama kivitõbede (eeskätt neerukivide) puhul. Saarelehtede vesikeedust on soovitatud pruukida ka podagra ja reuma tagajärgede leevendamiseks. Just podagra ravi puhul toonitatakse saarepuu lehtedes leiduvate ühendite võimekust eemaldada organismist liigseid kusihappe soolasid ehk uraate.

Kootav ning palavikku taltsutav kooreleotis. Tõhusa loodusravimina on kasutatud ka saarepuu peenestatud koore vesileotist, millel on kootav toime limaskestadele. Viimase mõju avaldumisel on suured teened saarekoores leiduval tanniinil. Tanniine leidub saarekoores nii ohtralt, et seda saab kasutada isegi abivahendina toornahkade parkimisel. Mõrkjamaitselist kooreleotist soovitati kõhulahtisuse raviks.

Saarepuu koores leidub ka arvestataval hulgal mitmeid glükosiide, millel on sarnane toime hiniiniga. Siit ka selgitus, miks selle puu koort on ammustel aegadel kasutatud niisuguste palavikuhaiguste ravis, kus kehatemperatuur perioodiliselt kord tõuseb ja siis jälle langeb.

Pulbristatud kuiva saarekoort on kunagi seespidi kasutatud ka ussnugiliste väljutamiseks seedekulglast. Eks sedagi toimet toetasid koores leiduvad mõruühendid, eeskätt eriti kibeka mekiga glükosiid fraktsiin. Happelises keskkonnas laguneb fraktsiin glükoosiks ja fraktsetiiniks. Ka välispidi on saarepuu koorepulbrile leitud raviväljund: rasvainega segatud koorepulbrist tehtud salv aitas vanasti lahti saada sügelistest.

Armuelu edendavad saareseemned. Hoopis omalaadne uskumus valitses aastatuhandeid tagasi: töötlemata seemnete söömine pidi edendama armuelu. Sellelaadse saareseemnete mõju kirjelduse annab oma botaanilistes töödes ka kuulus antiikajastu loodusteadlane Dioscorides, väites, et need seemned suurendavad armulusti. Tõsi, hilisemates botaanilistes ürikutes seemnete armuelu tugevdavat toimet enam ei mainita. Ju oli selleks leitud mõjusamaid ja vähem ebameeldivama maitsega loodusande.

Mõnevõrra ratsionaalsem seemnete kasutusviis soovitab need kuivalt purustada ja seejärel segada mee või suhkruga. Saadud segu soovitatakse tarbida jällegi liigse vee eemaldamiseks organismist. Tiibjätketega kuivatatud vilju on kasutatud ka kõhupuhituse ja liigsete soolegaaside vastastes raviskeemides.