Illuka vallas Narva jõe läänekaldal Gorodenka külast pisut põhja pool voolab Poruni jõgi. Selle paremal kaldal on tähistatud rada, mis juhatab matkalised läbi ürgmetsa ning lammiala serva pidi kuni Narva jõeni.

1967. aastal rajati Poruni jõe ümbrusse üks Eesti esimesi ürgoru ja põlismetsa taimestiku ning loomastiku kaitseks mõeldud alasid. Jõe kallastel kasvab liigirikas ja keeruka rindelisusega laialehine mets, samuti sirguvad siin sanglepa ja hariliku saarega lammimetsad, kõrgel jõekaldal ka laialehised segametsad. Kaitstava metsamaastiku keskel, Poruni jõe ürgorus, püüavad pilku aga Narva lademe kihid.

Praegusajal kuulub Poruni sihtkaitsevöönd 1999. aastal rajatud Puhatu looduskaitseala koosseisu. Kaitsealal on nähtud kasvamas ning elamas vähemalt 362 taime-, 111 linnu- ja 48 imetajaliiki.

Poruni ürgoru loodusliku mitmekesisuse tutvustamiseks on rajatud ligi kahe kilomeetri pikkune õpperada. Inimtegevuse mõjutusi näeme aga peaaegu kümne kilomeetri pikkusel (edasi ja tagasi) matkarajal.

Siia on rajatud parkla, olemas on puhke- ja telkimiskohad ning infotahvlid, samuti rajale suunavad viidad. Teekonna algusesse on ehitatud ligi 800 meetrit laudteed, et kaitsta õrna metsaalust liigse tallamise eest. Edasi on rada märgitud puudele värvitud siniste ristkülikutega.

Piiriäärsed külad. Et Poruni jõe ääres kulgevale matkarajale jõuda, tuleb sõita piki Narva jõge põhja poole. Siinne maastik on tasane, metsane ning soine ja võrdlemisi inimtühi. Siiski palistavad Narva jõge ka mitu vene küla. Tõenäoliselt olid esimesed siia kanti saabunud püsiasukad vadjalased, kellest on Kuningakülas säilinud mõned 11.–12. sajandist pärit kääbaskalmud, ja venelased. Alates 13. sajandist on Narva jõgi olnud piirijõgi Eesti ja Venemaa vahel. Arvatavasti takistasid eestlaste siia asumist suured ja raskesti läbitavad soolaamad ning piirkonna väheviljakad maad.

Teekonna viimane asustatud punkt on Gorodenka. 18. sajandil rajati Narva jõe läänekaldale üks Eesti vanimaid klaasikodasid. Nii tekkis meistrite ja tööliste tarvis väike linnatüüpi asula, mis ühtlasi andis kohale nimeks Gorodenka ehk linnake.

Siin toodeti peamiselt klaaspudeleid, aknaklaasi jms. kasvava Peterburi linna tarbeks. Tol ajal oli tööstust Poruni jõe äärde rajada võrdlemisi soodne, kuna ümbruses kasvas piisavalt metsa: puukütte abil sulatati klaasiliiva, lehtpuutuhast toodeti potast. Valmistoodang veeti mööda Narva jõge ja Soome lahte Peterburi. Vabrikus lõpetati töö 1768. aastal, kuna lähiümbruse metsad olid ära köetud ja puidu vedu kaugemalt ei tasunud enam ära. Veel hiljutigi on vana vabriku asukohalt leitud sulanud klaasitükikesi.

Peale klaasivabriku on siinsete metsade elurütmi kujundanud ulatuslikud metsaraied. Suurveeaegne palgiparvetus väikestel metsajõgedel ja selle tarbeks kaevatud kraave pidi kuni Narva jõkke oli kohalikele oluline sissetulekuallikas kuni Teise maailmasõja alguseni.

Poruni jõe paljandid. Gorodenkas tuleb keerata metsateele, kuni parklani on ligikaudu neli kilomeetrit. Siit edasi sõidukitega ei pääse.

Parklast Poruni jõe äärde jääb veel umbes pool kilomeetrit. Jõele rajatud sillalt paistavadki ühed selle piirkonna vaatamisväärsused: Narva lademe paljandid.

Maastikulise liigestuse poolest jääb see ala Kirde-Eesti lavamaale, mille aluspõhi koosneb peamiselt kambriumi ladestu sinisavist, liivakihtidest ning ordoviitsiumi ladestu lubjakivist, dolomiidist ja merglist. Lavamaa servas Narva jõe keskjooksul katab ordoviitsiumi kivimeid Põhja-Eesti jaoks erandlik keskdevoni ladestu lubja- ja liivakividest jääksaar, mida nimetataksegi Narva lademeks. Poruni jõe kallastel paljanduvad selle lademe Leivu ja Kernave kihistud. Kilomeetripikkusel lõigul võib näha seitset Kernave kihistu paljandit: nendele on iseloomulik hallikas ja kirju liivakivi, mis vaheldub aleuroliidi ja savi vahekihtidega. Lademe ülemises osas on valdavad punakat tooni liivakad kivimid. Liikudes mööda paremat jõekallast allavoolu näeb veel viit kuni 1,4 meetri kõrgust Leivu kihistu paljandit: neis vahelduvad punakad ja hallid liivakivid ning aleuriidid savi, dolokivi ja domeriidi vahekihtidega.

Nii jutustab rahvasuu. Poruni (Boroni, Poroni) jõe varasem nimi Borovnja pärineb vene keelest ja tähendab tõlkes äket või äkkevagu. Rahvasuu räägib, et just äkkevaost on arenenud jõesäng. Suure ja sügava vao võis tekitada võimas põllutööriist, mida pidi käsitsema hiiglaslik põlluharija. Kuigi „Kalevipoja” eeposes ei kajastu selle kandi lugusid, on lähiümbruses levinud Kalevipoja ja vene vägilase Dobrõnja Nikititðiga seotud muistendid. Maastikku ümber kujundava Kalevipoja vägiteod on ju üldtuntud, ehkki rahvajutud tema nime antud jõe tekkega otseselt ei seosta.

Vana metsavahikoht. Metsa serva, raja algusesse jääb vana vundament. Siin asunud Poruni metsavahitalu hävis Teise maailmasõja lahingutes 1944. aastal.

Kohalik metsavahikoht oli väike, ühehobusetalu. Metsavaht sai riigilt palka vahtkonna ja ametimaa suuruse järgi: esimesest olenes töö hulk, teisest lisasissetuleku võimalus. Kohaliku vahi võrdlemisi väike ametimaa ehk siis heina-, karja- ja põllumaa jäi enamasti eluhoone ligi, kohati on need alad veel praegugi looduses märgatavad. Erinevalt oma ametivendadest, kes tegelesid metsa majandamisega ja hoidsid silma peal metsavarastel ning salaküttidel, tuli siinsetel metsavahtidel abistada ka piirivalvureid ning politseinikke, kuna Venemaa avarused jäid vaid käega katsutavasse kaugusesse.

Vundamendi sisse on rajatud lõkkease ja puhkekoht. Metsa servast algab aga laudtee, mis on ehitatud, kaitsmaks pehmet pinnast liigse tallamise eest.

Poruni ürgmets ja jõelammid. Algab põlismets, kus kasvavad eri vanuses puud, mille vahele on tekkinud vanade puuhiiglaste väljalangemise tagajärjel valgusküllased häilud. Rohkesti on maas lamavaid erisuguses kõdunemisjärgus tüvesid. Selline vähese inimmõjuga stabiilne ökosüsteem pakub eluvõimalusi paljudele organismidele. Siit võib leida inimpelglikke liike, kes ei saa elada majandatavates metsades: mitmesugused seened, samblad, samblikud ja putukad.

Põlismetsa alustaimestikus hakkavad silma salutaimed. Kevadel kirendab metsaalune kopsurohust, võsaülastest ja sinililledest.

Samblarinne maapinnal on hõre ja katkendlik. Enamik samblaid kasvab puutüvedel ja lamapuidul. Poruni ürgmetsast on leitud 64 samblaliiki. Neist kõige silmatorkavamad on harilik hiissammal ja sulgjas õhik, kes kasvavad peamiselt vanade lehtpuutüvede keskosas. Tüvele tekib neist pruunikas või tumeroheline roomavate varte ja läikivate varretippudega samblapolster, mille oksad kaarduvad kuivades oludes ülesse – niiviisi jääb samblavaibast lokiline, kerge ning õhuline mulje. Sulgjas õhik on vanade põlismetsade tunnusliik, mis on kantud punasesse raamatusse.

Samblikest võib siin kohata liike, mida peetakse ürgmetsade indikaatoriteks. Tähelepanelikud matkajad leiavad kindlasti üles Euroopas haruldase hariliku kopsusambliku. Enamasti kasvab see liik üle saja aasta vanustes metsades, teda võib leida haabadel, vahel ka tamme-, saare- ja vahtrapuu koorel. Harilikule kopsusamblikule on antud nimi just välise sarnasuse tõttu kopsukoega. Ta on eriti tundlik õhusaaste ja kasvukoha muutuste suhtes ning kuulub kaitsealuste liikide hulka.

Paljude põnevate seente seas kasvab Poruni jõe ümbruses põlismetsa indikaatorliik roosa pess.

Poruni jõe kaldaid uuristanud vesi on kujundanud keskmiselt 15 meetri laiuse kaunilt lookleva sängi. Jõe kallastel on lammid, mille laius ulatub kuni 150 meetrini; suurvee ajal on lammialad üle ujutatud. Tulvaveega kokku kantud orgaanilise aine settimisel on tekkinud aga viljakad padjandid: need on head kasvukohad mitmele niiskuslembesele soontaimele, näiteks sanglepale ja laanesõnajalale. Viimased kasvavad siinsetes soodsates oludes pooleteise meetri kõrguseks.

Igal elukal omad teod. Õpperajal võib märgata mitme looma tegutsemisjälgi. Raja lähedal on näha puud, mille otsa on roninud ilves. Inimpelglikud ilvesed ronivad vahel kõrgemale, et end varjata või ümbrust paremini vaadelda. Kuid saaki varitsetakse ikkagi maapinnal: ilvesed ei ründa kunagi kedagi puu otsast, sest nende lühike saba ei võimalda maandumisel tasakaalu säilitada.

Põlismetsa liigirikkuses toimivad mitmesugused toiduahelad ja eluringid. Hea näide on haavapuu – täiesti õigustatult kutsutakse teda ka metsaemaks. Haab on mõnus elupaik paljudele puitu lagundavatele seeneliikidele, näiteks haavataelikule ja kännupessule; selle puu koort söövad koprad, kitsed, põdrad, jänesed ja hiired.

Nii elavatel kui ka surnud haabadel elutseb ning paljuneb üksjagu putukaliike: suur- ja väike-haavasikk, pugalsikk, salehundlane, küürakmardiklane, silinderpõrnikas jt. Putukate vastseid ja nukkusid jahtides ning omale pesa ehitades taovad rähnid haavatüvesse õõnsusi, mis omakorda sobivad pesitsemiseks teistele väiksematele loomadele, nende hulgas ka lendoravatele. Need haruldased ning kaitsealused loomad toituvad peamiselt lehtpuude urbadest, noortest võrsetest, pungadest ja seemnetest, marjadest ja seentest, aga ka linnumunadest ja -poegadest. Üks lendorava looduslik vaenlane on metsnugis, siiski on nugise toidusedelis enamasti mitmesugused teised pisinärilised.

Laudtee selja taha jätnud, kulgeb õpperada läbi kobraste tekitatud murru: need veelembesed elukad on siin langetanud noort kuusikut. Seejärel jätkub matk metsateel: kui sellelt paremale keerata, jõuab tagasi parklasse; vasakule jääv teeharu juhatab aga matkarajale, mis kulgeb kuni Narva jõeni.

Aastatetagune inimtegevus. Jätkates teekonda, hakkab üha enam silma inimtegevuse jälgi. Alates 1944. aasta veebruarist püsis siin pikka aega rindejoon. Kaevikuliine võib tänini maastikus hästi eristada. Koos Saksa väeosadega seisid siinsel rindelõigul Punaarmeele vastu Eesti üksused. Vene väel ei õnnestunud kaitseliinist läbi murda ning lahingud Kirde-Eestis vaibusid augusti esimesel poolel. Saksa väed taandusid Sinimägedest ja evakueerusid lõplikult Eestist 1944. aasta septembris. Narva rindel ja Alutaguse soodes hukkus ligikaudu 200 000 sõdurit, kellest peaaegu 12 000 olid eesti soost sõjamehed.

Matkaraja alguses voolab Poruni jõgi võrdlemisi kitsas sängis. Raja viimasel kolmandikul, jõe alamjooksul laieneb see aga märgatavalt, sest aastail 1955–1956 ehitati Narva jõe Venemaa-poolsele kaldale 125 MW hüdroelektrijaam. Et tagada jaama stabiilne töö, takistati Narva jõe vool madala ülevoolupaisuga. Paisu taha tekkis 190 km² suurune tehisjärv – Narva veehoidla. Paisutus mõjutab Narva jõge ligi 38 kilomeetrit ülesvoolu, kuni Omuti kärestikeni. Seetõttu on tõusnud mitme Narva lisajõe, sh. Poruni alamjooksu veetase. Vesi mattis enda alla endised jõekaldad ja tekitas ligikaudu saja meetri laiuse veevälja. Üleujutusest põhjustatud järskude muutustega on loodus nüüdseks peaaegu kohanenud. Tammi tõttu on aga takistatud jõesilmu, lõhe ja angerja liikumine Narva linnast ülesvoolu.

Rada viib Eesti soojuselektrijaamast algava kõrgepingeliini alt läbi. Liin kulgeb piki Narva jõge ja Peipsi põhjakallast Jõgevamaa poole, kuni Läti piirini, ning varustab teele jäävaid maakondi elektrienergiaga.

Matkaraja kaugeim ots. Elektriliinide alt kuni Narva jõeni ehk matkaraja lõppu on veel mõnisada meetrit. 75 kilomeetri pikkune Narva jõgi saab alguse Peipsi järve kirdenurgast ja suubub Soome lahte. Eesti veerikkaima jõe minimaalne vooluhulk on suurem kui ülejäänud Eesti jõgede summaarne keskmine kokku. Narva jõgi on Peipsi järve ainus väljavoolutee ja aasta jooksul kandub tema voogudes mere poole 12,5 km3 vett. Euroopa ajaloos on Narva jõgi tuntud vee- ja kaubateena. Varasemad andmed räägivad viikingitest, kes alates nn. viikingite ajast (5.–11. sajand) liikusid mööda Narva jõge ja Peipsit Pihkvasse. Narva jões ja veehoidlas elab ligi 28 liiki kalu. See meelitab siia ka hulganisti kalamehi, kellest on maha jäänud kaldaid ääristavad katkematud jalgrajad.

Matkaraja avara vaateväljaga aladel tasuks aeg-ajalt tõsta pilk taevasse: vahel võib siin märgata lendamas looduskaitsealuseid linnuliike kalju-, kala- ja merikotkast, punaselg-õgijat, välja- ja soo-loorkulli. Kevadel võib kaldaroostikust kuulda hüübi omapärast hüüpamist.

Narva jõe juures matkarada lõpeb, tuldud teed tuleb nüüd tagasi minna – nii saab veel kord lasta Poruni vee vulinal kõrvu paitada ning imetleda loodust.

Poruni ürgoru ning selle piirkonna kohta saab lugeda:

1. Drenkhan, Rein 2003. Puhatu looduskaitseala kaitsekorralduskava 2003–2012. Eesti metsakeskus, Tartu.

2. Kink, Hella (koost.) 2004. Loodusmälestised nr. 13: Ida-Virumaa. Teaduste akadeemia kirjastus.

3. Kesler, Merike 1999. Poruni põlismets. – Eesti Loodus 50 (7): 266.

4. Liiv, Otto 1928. Vene asustusest Alutagusel kuni XVIII sajandi esimese veerandini: koos asustuse tulunduselu ja usulise seisundi vaatluskatsetega päämiselt Rootsi ajal. Loodus, Tartu.

5. Moora, Aliise 1964. Peipsimaa etnilisest ajaloost: ajaloolis-etnograafiline uurimus Eesti-Vene suhetest. Eesti NSV teaduste akadeemia, ajaloo instituut. Eesti riiklik kirjastus, Tallinn.

6. Palo, Anneli 1999. Puhatu soostik. – Eesti Loodus 50 (7): 262–265