Loodusesõber sõidab Tansaaniasse enamasti ikka selleks, et oma silmaga üle vaadata metsloomadest kubisevad Ngorongoro kaldeera ja Serengeti tasandikud. Suurejoonelised savannimaastikud, võimsad baobabid, elevandid, lõvid, kaelkirjakud on magnet, mis tõmbab miljoneid turiste. Sealne loodus pakub aga ka rohkesti linnuelamusi.

Kunagised sünge orjakaubanduse sillapead Tanganjika ja Sansibar saavad tänapäeval väga suurt sissetulekut turismitööstusest. Tansaania ühendvabariigi jaoks on turistid erakordse tähtsusega ja seda võib iga sissesõitnu seal lausa tänaval tunnetada, kui talle alalõpmata “Karibu!” (suahiili k. “Tere tulemast!”) hõigatakse.

Sealne loodus pakub tegelikult palju rohkemat kui maailmakuulsad looduspargid ja Suur Viisik (Big Five) ehk lõvid, elevandid, pühvlid, leopardid ja ninasarvikud. Kindlasti võib Ida-Aafrikat pidada tõeliseks linnuparadiisiks, sealsete linnuliikide koguarvuks hindavad Terry Stevenson ja John Fanshawe 1388, kellest 1097 on kohatud Tansaanias.

Säärane liigirikkus tuleneb otseselt erakordselt vaheldusrikkast maastikust, mis pakub väga mitmekesiseid elupaiku ookeanirannikust mägiste vihmametsadeni välja. Riftiorud, vihmametsad ja ookeanisaared on koduks ka arvukatele endeemidele, kelle olemasolu meelitab kohale kogenud linnuvaatlejaid. Tansaania on tõesti paik, kus peaaegu iga linnuhuviline saab tublisti pikendada oma isiklikku kohatud lindude nimekirja, kusjuures selleks ei pea just tingimata kaugetes ja raskesti ligipääsetavates maanurkades ringi liikuma.

Miks mitte minna linde vaatlema suurlinna, leiab möödunud aasta septembrikuu Eesti Looduses Uku Paal. Ja tõepoolest, miks mitte. Tansaania kunagine pealinn, Dar es Salaam, on tõeline tänapäevane suurlinn. Seal elab ligikaudu kolm miljonit inimest ja mitusada linnuliiki. Täpsemate andmete kohaselt on Dar es Salaamis kohatud 470 liiki linde, kellest osa on muidugi põhja poolt saabuvad läbirändajad. Üks arvukamaid külalisi on Siberi päritolu kõvernokk-rüdi (Calidris ferruginea), kes aprilli algul, enne 13 000 kilomeetri pikkust tagasilendu, vahetab oma halli puhkesulestiku kastanpruuni hundsulestiku vastu.

Dar es Salaam ei ole kuigi vana linn. Selle rajamisega tehti algust siis, kui Eestis rahvuslik ärkamine hoogu hakkas koguma ja Emajõe ööbik oma luuletusi kirjutas. Linna rajaja on üks Sansibari sultanitest, Seyyd Majid, kes otsustas rannikule, mugavasse sadamakohta, püstitada palee. Palee sai nimeks Rahu palee, mis hiljem muundus Rahusadamaks, kui asula sultanilossi ümbruses kasvama hakkas.

Loss sai valmis 1867. aastal, kuid ümbritsevast kalurikülast hakkas linn kasvama alles 1890. aastatel, kui võim sealmail sakslaste kätte läks. Dar es Salaamist Tanganjika järveni rajati 1200 kilomeetri pikkune raudtee, mis kujunes tähtsaks kaupade liikumise sooneks.

1916. aastal kaotas Saksamaa oma Ida-Aafrika valdused inglastele ja linn jätkas kasvu uutes oludes. Just inglased koostasid linna arengukava, mille järgi keskmine osa varjuliste puiesteede ja kivimajadega kuulutati eurooplaste piirkonnaks, läänepoolne piirkond sai Indiast tööjõu täiendamiseks toodud kulidele ja ida poole jääv soine ning vähima väärtusega ala jäi aafriklaste elupaigaks. Aafriklaste linnaosa, Kariakoo, kujutab praegugi suures osas savimajade labürinti ja seal ei soovitata öösiti üksinda jalutada. Mitme reisijuhi hinnangul aga on Dar es Salaam ikkagi üks Aafrika sõbralikumaid ja turvalisemaid suurlinnu ning seeläbi ka kena koht linnuhuvilisele oma harrastusega tegeleda.

Tansaanias on ülemaailmse linnukaitsevõrgustiku BirdLife International koostööpartneriks kohalik looduskaitsefond (Tanzanian Wildlife Protection Fund). Tänu õnnelikule juhusele kuulsime, et seesama fond korraldab linnuvaatlusretki ja taas kord oli õnne, kui selgus, et neid retki tehakse kaks korda kuus, iga kuu esimesel ja viimasel laupäeval. Nimelt oligi just parasjagu saabumas veebruari viimane laupäev.

Nõnda siis seisimegi koos abikaasa Mariaga hommikul kell, seitse binoklid kaelas, looduskaitsefondi maja ees ja ootasime kogunevat seltskonda põnevusega. Kokku tuli paarkümmend noort inimest, enamasti keskkooliõpilased ja esimeste kursuste üliõpilased. Soovijaile jagati binokleid, kõigil olid välimärkmikud ja mõnel ka linnumäärajad. Tegime tutvust ja sõitsime pisibussiga linna äärealal paikneva Dar es Salaami ülikooli naabrusse jäävale alale.

Rühma juhtis umbes 25-aastane noormees, kes tutvustas ennast Mackubi Juniorina. Suundusime kuiva jõeorgu ja asusime kõrva teritama. Mackubi nimetas kõiki lauljaid, keda oli kokku vast kümmekond, ja näitas määrajast nende pilte. Noored olid innukalt asja juures ja ka meie jaoks oli kõik väga uudne, sest esimest korda avanes võimalus tänu asjatundlikule nõuandele talletada mälusoppi ka mõne väikese ja varjulise laululinnu, nagu akaatsia leekamadiini (Lagonosticta senegala) ja nektarilinnu (Anthreptes collaris) häälitsused.

Kõige suuremat silmarõõmu pakkusid jõeäärse võsa asukatest kangurlindlaste hulka kuuluv Euplectes nigroventris ja pisi-mesilasenäpp (Mellitophagus pusillus). Kohatud liikide nimekirjad meie noorte kaaslaste märkmikes aina pikenesid ja kui oruretke lõpetasime, oli mõnel kirjas juba üle paarikümne liigi. Matka teine sihtpunkt olid kohaliku veepuhastusjaama biotiigid, kus põhiliselt tegid ilma pühaiibised (Threskiornis aethiopicus) ja karkjalad (Himantopus himantopus). Üha kasvavas kuumuses seisid tiigikaldal ka avatud nokkadega veisehaigruid (Bubulcus ibis), üksik melanhoolne vasarpea (Scopus umbretta) ja omapärase ilmega irvnokk (Anastomus lamelligerus). Kaks ja pool tundi olid möödunud väga kiiresti ja aeg oli lahkuda, sest päike hakkas juba tõsiselt kõrvetama. Seadsime sammud üle laia murulagendiku, kus ehmatasime jooksu üle meetripikkuse varaani.

Linnas uurisin kohaliku BirdLife International’i ametnikult Jasson John’ilt, et kaua nad linnuretki on korraldanud. Selgus, et juba ligemale kaheksa aastat ja iga kord saabub kohale kuni 30 huvilist. Ta kõneles, et parasjagu käib Tansaania linnuatlase koostamine ja paljud noored samast rühmast võtavad tööst osa.

Looduskaitsefondi hoovil suures võrkpuuris konutasid mõned õuevaresed (Corvus splendens), kellest üks oli hinge heitnud. Varemgi olid need saledad ja jultunud käitumisega linnud minu tähelepanu äratanud, sest ma teadsin, et tegu on Aafrika jaoks võõrliigiga. Selgus, et too vares on lausa musta nimekirja kantud, ja Dar es Salaamis hävitatakse teda sihipäraselt. See India päritolu liik paistab silma kiire paljunemise ja silmatorkava konkurentsivõimega. Ta rüüstab kohalike lindude pesi, sööb mune ja poegi ning laiendab oma leviala. Praegu hõlmab õuevarese levila India ookeani äärse kitsa rannikuriba ning Sansibari saare, kuid neid on imbunud juba ka sisemaale. Varese arvele on kantud mitme linnuliigi, näiteks paradiisilinnu (Terpsiphone viridis) ja mõnede nektarilindude kadumine Dar es Salaamist.

Ent hoolimata kahjurvarese ohtlikust naabrusest tasub vähemalt lähiaastatel kindlasti Dar es Salaami (või miks mitte mõne teise Aafrika linna) linnueluga lähemat tutvust teha. Avastada on rohkem, kui oskad oodata. Näiteks seisab Dar es Salaami lindude nimekirjas ka rabapistrik.

1. Musa, Maimu 2002. Kamusi ya Ndege wa Tanzania. Dar es Salaam.

2. Stevenson, Terry; Fanshawe, John 2004. Birds of East Africa. London.

3. Wium-Andersen, Gudrun; Reid, Fiona 2000. Birds of Dar es Salaam. Dar es Salaam.