Mina olen pühapäevapildistaja. Käin fotoaparaadiga väljas siis, kui tuju tuleb ja parasjagu aega on. Pilku köidavad nii suur kui ka väike, nii kaunis maastikuvaade kui ka pisikese putuka või ämbliku silmade lumm. Muidugi, linnud on toredad. Üritan nähtud imet fotole jäädvustada, aga harilikult see ei õnnestu. Ikka jääb see õige moment tabamata ja parim pilt tegemata. Ikka ja jälle tuleb minna ja veel kord proovida. Ilmselt lõputult.

Esimesed pildid tegin poolsada aastat tagasi isa Ljubiteliga. Selle pildiformaat oli 6 x 6 cm. Neid mustvalgeid pilte sai albumisse kleepida ka ilma suurendamata. Kuid tahtsin pilte suuremalt näha. Minu kodutalus Helme lähedal Porimõisas elektrit ei olnud, nõnda said seesama Ljubitel ja kapsariiv kohandatud piltide suurendamise aparaadiks. Valgusallika osa täitis akna ette tõmmatud musta teki august paistev päikesekiir. Mõned nendest ammustest piltidest on veel praegugi alles, osa isegi avaldatud Eesti Looduse veergudel.

Praegu käin looduses Canoni moodsa fototehnikaga. Võimalused häid pilte teha on seega suuremad, kuid peab olema veel hästi palju õnne ja kannatust.

Hüpikämblik on vaevalt poole sentimeetri pikkune, kargab sambla peal ringi ja sihib oma kaheksa terase silmaga, keda küttida ning kas kusagilt ei varitse oht. Ta ei püsi hetkegi paigal. Tal on mitmeplaaniline, terav ja värviline nägemine. Ka paljudel teistel ämblikel on kaheksa silma, kuid need on algelised ja võivad tajuda vaevalt rohkem kui valgust ja pimedust. Hüpikämbliku käitumist on ääretult huvitav jälgida, nii nagu kõigi teistegi lihasööjate jahipidamise strateegiat ja taktikat. Hoolimata oma kaheksast, vist igas suunas nägevast silmast vaatab ta oma liikuva pisikese peaga vilkalt ringi, kord üles, kord alla, võttes kõige võrratumaid poose. Kõik see toimub siiski nii kiiresti, et alati jääd nupulevajutusega natuke hiljaks.