See ilus punane mardikas on üha haruldasemaks muutuva metsaliigina üks paljudest, kelle elupaikadele kahju toonud inimtegevust saab ja tuleb metsameestel piirata.

Paljudes Euroopa riikides punasesse nimistusse kantud punalamesklasi (perekond Cucujus) elab Euroopas kaks liiki: väike-punalamesklane (C. cinnaberinus) ja temast tavaliselt pikem, kuid muus osas väga sarnane suur-punalamesklane (C. haematodes). Eestikeelsed mardikamäärajad on hinnanud mõlemad meil haruldaseks või väga haruldaseks, kuid suur-punalamesklase Eesti leide kollektsioonimaterjal mulle teadaolevalt ei kinnita. Üksnes omaaegne suurteos “Fauna Baltica” (1875) nimetab suur-punalamesklase täpsemaid leiukohti: Karula ning Võru [12].

Pilkupüüdev välimus. Oma nimest hoolimata ei ole väike-punalamesklane sugugi nii väike. Sugukonnakaaslastest (Cucujidae – lamesklased) on ta hoopiski suurimaid (11–15 mm pikk) ja mardikate seas pigem keskmisest suurem. Nagu lamesklastele omane, on ka punalamesklased äärmiselt lameda kehaga, olles oma suuruse kohta vahest ühed lapikumad mardikad üldse. Mardika ülapool – rööpkülgsed kattetiivad, hambulise külgservaga eesselg ning tugevalt esiletungivate oimude tõttu massiivne kolmnurkne pea – on kinaver- või sarlakpunased. Siit ka ladinakeelne nimetus cinnaberinus, saksakeelne Scharlachkäfer (sarlakmardikas) ja soomekeelne punahärö. Mustad on mardika jalad, tundlad, suised, eesselja külgservis, tagakeha ja suurem osa rindmikust.

Levik Euroopas ja Eestis. Väike-punalamesklane on Euroopas levinud hajusalt ja paiguti (vt. kaarti), idas ulatub levila Siberini. Paraku on selle pilkupüüdva mardika, mõnede autorite arvates ürgmetsa relikti arvukus kogu Euroopas märgatavalt vähenenud, mistõttu ta on arvatud eriti ohustatud liikide hulka, vähemalt Eestis, Lätis, Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Enamik mardika praegu teada olevaid leiukohti Euroopas asub kaitsealadel.

Punalamesklase Eesti asurkond koosneb teadaolevalt kolmest populatsioonist, mis on avastatud viimase viieteistkümne aasta jooksul. Kuni selle ajani oli Eestist teada vaid paar väga vana leiukohta: Saadjärve ning Pärnu [12], kusjuures Saadjärvelt aastal 1831 kogutud mardikas on kollektsioonis alles. Viieteistkümne aasta eest avastati selle haruldase mardika populatsioon Pärnumaal Kanaküla lähedal ürgilmelises segametsas, kus väike-punalamesklased elasid seisvatel surnud haabadel [11]. Samas kohas on seda mardikat nähtud mitmel aastal hiljemgi, kuid osa populatsioonist hävis lageraie tõttu 1996/1997. aasta talvel [14]. Ülejäänud kaks leiupaika, mille avastasin aastal 1999, asuvad üsna lähestikku Virumaal: Tudu lähedal ning Muraka looduskaitsealal [15].

Elupaik ja eluring. Väike-punalamesklane eluneb Eestis, nagu ka valdavalt Põhjamaades, vanades ürgilmelistes haavaosalusega segametsades, kus mardika vastsed arenevad hiljuti surnud või juba nõrgalt pehastunud vanade haabade või haavatüügaste korba all niiskes niines. Vastsete toidupoolis on peamiselt lagunev ja seenetanud niin, kuid vahel ka teiste putukate vastsed ja nukud. Haudepuudena on eelistatumad jämedad, aeglaselt jalal surevad (kuivavad) haavad, kuid tihti ka lamatüved. Muraka looduskaitsealal oli rohkesti mardika vastseid jämedal tormiheitehaaval. Soomes on leitud, et mardikas asustab meelsasti ka tulest kahjustatud haavapuid [6].

Kuigi väike-punalamesklase elujõulisemad asurkonnad seonduvad vähemalt Põhja-Euroopas haavaga, võib ta peamiselt lõunapoolsetel aladel elada teistelgi liikidel. Nii on teda Lätist leitud tammelt [16], Leedust peale haabade ka remmelgalt, lepalt, jalakalt, tammelt ja ploomipuult [10]. Rootsist on varasemal ajal leitud peale haabadele nii tammelt, kaselt, jalakalt kui ka saarelt [8]. Teiste haudepuudena märgitakse kirjanduses veel pärna, vahtrat, pööki, musta paplit, murelipuud ning isegi okaspuid (Soomes kuuske ja Kesk-Euroopas nulgu). Kõvad lehtpuud, nagu tamm, pöök, vaher ja jalakas, on mardika olulisemad haudepuud Kesk-Euroopas.

Mardika elutsükkel kestab kaks aastat. Valmikud on aktiivsed mais-juunis – sigimise aegu. Juunis-juulis rajab emane haudme [7]. Üle talve elanud ja teisel arenguaastal täiskasvanuks saanud vastne nukkub tavaliselt kuivemas haavakorbas juulikuus. Vahel võib ta selleks meisterdada näripurust nukuhälli. Nädal-paar hiljem koorunud noormardikad jäävad mõneks nädalaks, sageli aga märksa kauemaks, koorumispaika [8]. Talvituvaid valmikuid võib leida sügisest kevadeni haudepuude korbas või juurekaela samblas.

Ohutegurid ja praegune seisund. Selle liigi populatsioonid on olnud pidevas ohus peamiselt seetõttu, et majandusmetsas raiutakse haavad välja märksa varem, kui need punalamesklasele sobivasse ikka jõuavad. Aga ka seetõttu, et pärast lageraiet suuremad haava(sega)metsalaamad killustatakse: haavalanke tavatsetakse metsastada teiste puuliikidega, peamiselt kuusega. Neil põhjustel on punalamesklasele sobivad elupaigad Põhja-Euroopas pidevalt kahanenud. Soomlased on kogenud, et väike-punalamesklase asurkonnad taanduvad sedamööda, kuidas kaovad neile elupaigaks sobivad suured ja pikkamööda surevad haavad [6].

Eesti oludeski suuresti vaid tulule orienteeritud majandamisviis ei ole jätnud palju ruumi haavahiidudele ja seeläbi ka punalamesklasele. Olen korduvalt näinud metsaveerele “unustatud” hiiglaslikke haavanotte või terveid virnu, mis peamiselt haavataeliku põhjustatud mädaniku tõttu on osutunud tarbepuiduna kasutuks. See on märk ebaperemehelikust tegevusest: seisvate puudena oleksid just need olulise tarbeväärtuseta vanad jämedad haavad olnud parim elupaik nii punalamesklasele kui ka paljudele teistele putuk-, seen- või samblikharuldustele, kellest oli pikemalt juttu Eesti Looduse tunamulluses oktoobrinumbris [5]. Siin on oluline lisada, et just haab – eeskätt raugaikka jõudnuna – pakub elupaika kõige suuremale hulgale Eesti punase raamatu mardikaliikidest! Viimastele, teiste seas ka punalamesklasele, tooksid küll leevendust siin-seal harva raielankidele jäetavad säilikhaavad, kuid usutavasti vajaks väike-punalamesklane populatsiooni püsimiseks vähemasti säilikpuude kogumikke.

Eestis on väike-punalamesklane II kaitsekategooria liik ja arvatud eriti ohustatud mardikaliigina punasesse raamatusse. Püsielupaigana võeti 2005. aastal kaitse alla Kanaküla populatsioon, kus liik on olnud Eestis arvukaim. Paraku, aastail 2004–2006 selles metsatukas korduvalt käies ei õnnestunud mul seda mardikat taaskohata. Teadmata on ka Virumaa populatsioonide senine olukord ja liigi olemasolu neis. Tudu-lähedases leiupaigas nägin väike-punalamesklast viimati aastal 2001, misjärel sama aasta juulis laastas neid metsi tromb.

Võib üksnes loota, et see haruldane mardikas Eesti leiupaikades ja looduses tervikuna veel püsib. Kahtlusteks annab põhjust ennekõike populatsioonide väiksus, mis näiteks Virumaa leiupaikades on piirdunud ühe-kahe asustatud puuga ja väheste sobivate haudepuudega. Samas pole väike-punalamesklase populatsiooni suurust ja tegelikku elujõudu sugugi kerge hinnata: vaja oleks “piiluda” surnud haabade koore alla, kuid seeläbi kahjustaksime mardika elutingimusi niigi vähestel võimalikel haudepuudel. Lihtsalt puutüvel ringi jalutavat valmikut leiab paraku harva ja sedagi vaid hea juhuse korral. Hoidkem siis vanas haavikus silmad lahti: väike-punalamesklane on meie põhjamaiselt tagasihoidlike mardikate seas vähemasti märgatavam kui nii mõnigi teine putukharuldus.

1.

Bakke, Alf 1999. High diversity of saproxylic beetles in a hemiboreal mixed forest reserve in the south of Norway. – Scandinavian Journal of Forest Research 14 (3): 199–208.

2.

Bussler, Heinz et al. 2005. European natural heritage: the saproxylic beetles in the proposed Parcul National Defileul Jiului. – Analele Institutul de Cercetari si Amenajari Silvice 48: 55–71.

3.

Distribution map. Species Cucujus cinnaberinus (Scopoli, 1763). – http://www.biolib.cz/en/taxonmap/id126/

4.

European Nature Information System. Cucujus cinnaberinus. – http://eunis.eea.europa.eu/

5.

Lõhmus, Asko jt. 2005. Haab pakub elupaiku vähemalt kahele tuhandele liigile. – Eesti Loodus 56 (10): 6–15.

6.

Mannerkoski, Ilpo 2001. Kovakuoriaiset. – Ilmonen, Jari et al. (eds.). Luontodirektiivin kasvit ja selkärangattomat eläimet. Suomen Natura 2000-ehdotuksen luonnontieteellinen arviointi. Suomen ympäristökeskus, Helsinki: 122–149.

7.

Никитский, Н. Б. и др. 1996. Жесткокрылые-ксилобионты, мицетобионты и пластинчатоусые Приокско-Террасного биосферного заповедника (с образом фауны этих групп Московской области). – Сборник трудов зоологического музея МГУ 36: 1–197.

8.

Palm, Thure 1959. Die Holz- und Rinden-Käfer der süd- und mittelschwedischen Laubbäume. – Opuscula Entomologica, Supplementum 16. Entomologiska Sällskapet i Lund, Lund.

9.

Pawlaczyk, Paweù et al. (eds.) 2004. Propozycja optymalnej sieci obszarów Natura 2000 w Polsce – “Shadow list”. KP, OTOP, PTOP “Salamandra”, WWW Polska, Warszawa.

10.

Povilas, Ivinskis et al. 2007. Status and distribution of Osmoderma eremita and Cucujus cinnaberinus (Coleoptera) in Lithuania. – 4th international conference “Research and conservation of biological diversity in Baltic region”. Daugavpils, 25–27 April, 2007. Book of abstracts. Saule, Daugavpils: 45.

11.

Roosileht, Uno 1994. The primeval forest of Kanaküla (Estonia) is rich in rare beetles (Coleoptera). – Sahlbergia 1: 15–20.

12.

Seidlitz, Georg 1875. Fauna Baltica. Die Käfer (Coleoptera) der Ostseeprovinzen Russlands. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands. 2, 5. Dorpat.

13.

Siitonen, Juha; Martikainen, Petri 1994. Occurrence of rare and threatened insects living on decaying Populus tremula: a comparison between Finnish and Russian Karelia. – Scandinavian Journal of Forest Research 9 (2): 185–191.

14.

Süda, Ilmar 1998. Ohustatud mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. – Metsanduslikud Uurimused 29: 109–123.

15.

Süda, Ilmar 2003. Euroopa Liidu loodusdirektiiviga kaitstavad mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. – Metsanduslikud Uurimused 38: 103–114.

16.

Ðternbergs, Mâris 1998. Cucujus cinnaberinus (Scopoli, 1763). – Spuris, Zandis (ed.). Red Data Book of Latvia. Rare and Treatened Species of Plants and Animals. 4. Invertebrates. Institute of biology, University of Latvia, Rîga: 77.