Mäletan novembrihommikut ligi pool sajandit tagasi (1957), kui professor Juhan Aul tuli loengusse põneva uudisega: taas hakkab ilmuma ajakiri Eesti Loodus! Seda ajakirja teadsin hästi: olin enne sõda ilmunud aastakäigud üksipulgi läbi lugenud ja huvitavamate artiklite kohta märkmeid teinud. Muidugi said meist, toonastest esimese kursuse bioloogiatudengitest Eesti Looduse tellijad ja innukad lugejad.

Ent seda ei osanud ma tookord küll aimata, et juba üheksa aastat hiljem hakkan seda ajakirja ise tegema. Sattusin toimetusse pooljuhuslikult ja asusin tööle ajutiselt. Aga, nagu seda elus alailma juhtub, võib ajutine juured alla ajada.

Mis on hoidnud mind toimetuses üle 40 aasta? Lühidalt öeldes: väga haarav töö. Kuigi kuust kuusse kordub sama – tuleb trükki anda järjekordne ajakirjanumber –, on sisu alati uus. Ja isegi siis, kui teema aastaid hiljem kordub, käsitletakse seda teisiti: midagi on vahepeal avastatud, ümber hinnatud.

Teine toimetajatöö võlu on võimalus suhelda tarkade inimestega, kes tunnevad hästi oma eriala ning on samas avara silmaringiga. Kitsarinnalisest teadlasest huvilisele kirjutajat ei saa: ta võib korra proovida, kuid kaob. Parimad jäävad.

Kolmandaks: aastakümneid tagasi oli Eesti Loodus peaaegu et ainus looduskaitseideid levitav ajakiri Eestis: meil oli suur mõju oma toona väga laiale lugejaskonnale (trükiarv üle 50 000!). Nii sattusime korduvalt looduskaitse eesliinile: meeldejäävaim on 1970. aastatel peetud nn. suur soodesõda. Tõsi, olime sellega pisut hilinenud – rabade servad olid juba kraavidest puretud –, ent siiski peatasime lauslolluse hävitada rabasid metsakasvatuse mõttega. Ka fosforiidisõda ei alanud tegelikult “stardipauguga valges saalis”: Eesti Looduse teemakohane erinumber oli “paugu” ajal juba trükikojas ning sinna koondatud materjalid ja vastavalt häälestatud inimesed kättesaadavad eetrimeediale. Ajakirja enda trükkimine võttis toona (1987) paraku kolm kuud …

Neljandaks: kõige rohkem tööd, aga ka rõõmu olen kogenud ajakirja erinumbreid koostades. Nende tarvis võisin kogu materjali valida ning seda ühtseks tervikuks liita omatahtsi. Selliseid jäägitult omi ajakirjanumbreid on aastakümnete jooksul valminud 15, iseendale neist armsaimad vahest esimesed (raba 1968 ja Kõrvemaa 1969) ning viimased (Soomaa 1999 ja Alam-Pedja 2001).

Ning lõpuks: on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga meelde on neist jäänud ainult head kolleegid. Jääjatele soovin nüüd erksat meelt ning oma tööjärje annan üle sellesama kunagi rõõmusõnumit kuulutanud ja ise sõjaeelset Eesti Loodust toimetanud Juhan Auli lapselapsele – loomaökoloog (PhD) Juhan Javoiðile.

Ise hakkan Eesti Looduse lugejaks. Püüan seda teha koos oma lapselapsega, lootes nõnda ergutada ajakirja tellijate järelkasvu.