Vilsandi saare läänerannas võis aprilli algul näha omapäraseid ümaraid taimseid moodustisi, mis meenutasid pisut järvepalle (vt. ka Eesti Loodus 1982, nr. 9). Neid oli rannas ühes kohas rohkesti ja siin-seal üksikuid.

Vastab Eeri Kukk

Tegemist on looduse omapärase vingerpussiga. 1936. aasta Eesti Looduse mainumbris (lk. 177–183) on ilmunud Teodor Lippmaa artikkel “Meriheinast ja teistest Eesti rannikuvete taimedest”, kus ta muu hulgas on kirjutanud: “Tormide puhul vabanevad nimetatud liigid [jutt on punavetikatest Furcellaria lumbricalis – agarik, Ceramium tenuicorne, Polysiphonia nigrescens, karerohevetikast Cladophora sp. – liiginimetused nüüdisajastatud – E. K.] kividelt ning torm kannab neid randa, kus siis tekivad omapärased “viltmuda” katted ..”.

Teiste õistaimedega (penikeeled, harilik hanehein, harilik heinmuda, tähk-vesikuusk) koos kasvab mitmel pool valitseva liigina ka pikk merihein (Zostera marina). Meriheina leidub rohkelt Kihelkonna lahes ja Tiiu Trei andmetel ka Vilsandi ümbruses. Torm toob põhjast lahti rebitud vetikad ja õistaimed rannale ning väntsutab ja vanutab neid seal teatud aja. Tõusuvesi tõstab need taas rannalt lahti ja viib triivima. Lainetus ja soodus tuul paiskavad selle kraami uuesti rannale, murdes või rebides sealt väiksemaid tükke lahti, veeretades ja kulutades need liivasel või peenklibusel rannal ümarateks “munadeks”.

Lippmaa kirjutab, et merelents, millest tekib “viltmuda”, koosneb Cladophora, Polysiphonia, Ceramium tenuicorne jt. niitidest; vetikaid määrasid talle Soome vetikauurijad Ernst Häyrén ja Carl Cedercreutz. Eriti punavetikad oma agarisisalduse tõttu on ideaalsed komponendid sääraste pallide kokkukleepumiseks. Põgus pilk nimetatud pallide komponentidele mikroskoobis näitas, et nende koostises on karevetikas Cladophora glomerata, punavetikas Ceramium diaphanum, pruunvetikas Sphacelaria arctica ja rohkelt muidugi pikka meriheina.

Välimuselt meenutavad need merepallid natuke haruldast vetikat järvepalli (Cladophora aegagropila), kuid sisemus on täiesti erinev. Järvepalli moodustavad kera keskmest lähtuvad radiaalselt paiknevad niidid, merepall aga on kaootiliselt paiknevast mitut liiki materjalist kokku “vanutatud” kera. Üks seesugune on meie instituudi õppekogus üliõpilastele vaatamiseks juba Lippmaa-päevist peale.