>“Vanaisaa-appiiii-herilaseeed!” Kuurist, kus me hoiame jalgrattaid, aiariistu ja tööriideid, kargas välja teismeline lapselaps ja lidus toa poole.

Rattad olid pedaale pidi üksteise külge takerdunud. Neid lahti sakutades riivas lenkstang naelaotsas rippuvat vatijopet. Hetkega täitus kuur ärritunud herilastest. Õnneks pääses tüdruk ühegi nõelapisteta. Võis arvata, et jope ja seina vahel on neil pesa. Mida nüüd teha? Ratas oli vaja herilaste valitsemisalalt välja saada. Ootasin parve rahunemist. Ukse vahelt piiludes märkasin, et putukad sebivad sisse-välja jope hõlma vahelt ja käisest.

Proovisin jope rehavarre abil naela otsast ära tõsta, et see siis eemale viia. Ent jope libises varre otsast põrandale, nüüd oli minu kord kiiresti minekut teha … Polnud mingit lootust, et lähiajal rahu majja saaks. Lapse nutune nägu andis märku, et ratast on tõesti väga vaja. Võtsin appi putukatõrjeks ette nähtud aerosooli.

Osavad ehitusmeistrid olid rajanud pesa vatijope käise ülemisse ossa. Sisse-välja käidi nii käise otsast kui ka hõlma vahelt. Pesa ümbritsev kiht oli purunenud, pesa ise murdunud kaheks tükiks. Neid pildistamiseks ühte sobitades lugesin kokku 11 korrust.

Kahju muidugi, et see lugu lõppes herilastele õnnetult. Kui aga mõelda sellele, et mingil momendil oleks keegi haaranud jopet, et seda kiiresti selga tõmmata …