Esimest korda oli säärase raamatu koostamise vajadus jutuks viis-kuus aastat tagasi. Sellise ettepanekuga tuli välja siis ministeeriumis looduskaitseosakonna juhataja ametit pidanud Hanno Zingel. Kuid tookord jõudsime arusaamisele, et on veel vara, sest kaitsealade võrgustik oli alles kujunemisjärgus. Aga 2004. aastal otsustasime töödega alustada. Mõtlesin kohe, et töö maht on sedavõrd suur, et seda üksi ära ei tee. Ja ega olnudki küsimust, keda teiseks fotograafiks võtta: muidugi Arne Ader. Temata poleks ma seda tööd teha võtnud ja samas on meie pildistuslaad ja nägemine üsnagi sarnane. Teisest küljest pildistab Arne rohkem linde ja muid loomi, kelle fotosid mul on vähe, nii et me saime teineteist kenasti täiendada. Tekstiosagi vajas eraldi tegijat, sest tilkhaaval infot koguda, seda täpsustada ja kooskõlastada on hoopis suurem töö, kui kõrvalseisja arvata oskab. Suure looduskaitsetöö staaþiga Kai Kimmel sobis selleks tööks ideaalselt.

Viis maastikupiirkonda (valdkonda) võtsime raamatu ülesehituse aluseks seetõttu, et haldusüksused võivad Eestis millal tahes muutuda, aga aastatuhandete jooksul tekkinud ja kujunenud maastik on suhteliselt vähe muutuv. Samas aitab selline jaotus paremini mõista meie maastike mitmekesisust ja kujunemise eripära. Välja sai valitud need 80 kaitseala, mis kõige paremini neid piirkondi iseloomustaksid. Fotode valikul ongi eelistatud maastikke; iga kaitseala kirjeldus algab suure tunnuspildiga. Kokku on raamatus 500 fotot.

Vahemaketini töötasime tellija soovil veel kakskeelse variandiga, aga tegelikult saime juba enne aru, et raamatus tekib eriti infoplokkide juures liiga palju n.-ö. surnud pinda: ühtaegu kahes keeles ju raamatut naljalt keegi ei loe. Pealegi ei saa sellist raamatut ju üks-ühele tõlkida: välismaalasele tuleb lähemalt seletada asju, mis eestlasele on selged. Rööptekstid aga erineda ei tohiks. Raamatu mahtu poleks enam saanud suurendada; samas ei oleks olnud võimalik vähendada raamatusse valitud kaitsealade arvu: siis poleks viie maastikupiirkonna loodus saanud piisavalt esindatud. Õnneks oli riikliku looduskaitsekeskuse rahvas nõus otsima lisaraha eraldi ingliskeelse väljaande jaoks. See peaks Tiina Peili tõlkes aasta lõpul ilmuma.