Juulinumbrist leiate kolme kalateadlase radikaalse seisukohavõtu hüdroenergia tootmise kohta Eestis. Artiklit toimetades veendusin, et see ei tohiks jääda ühepoolseks. Palusin kirjutist kommenteerida mitmel inimesel: nii vaieldamatuil asjatundjail kui ka neil, keda amet kohustab selle valdkonnaga kursis olema. Rõõmuga tõden, et üks neist soostus kiiresti, toome teieni ka tema arusaama olukorrast. Ühtlasi saime nõusoleku Eesti Energiast, kuid kommentaar pole veel toimetusse jõudnud. Teistele soovime päikeselist rannahooaja jätku, siiski lootes, et nad oma postkasti sügise poole taasavades Eesti Looduse kirja hoolimatult kõrvale ei heida.

Minagi imen väga usinalt elektri lutti, kuid ehmun seda enam, kui juttu tuleb selle tootmise keskkonnamõjudest. Õndsa kõrvaltvaatajana kangastub mulle kolm pilti võimalikust TEGELIKUST olukorrast. Esiteks, ehk tõesti on õigus kurjal mehel, kes ühel juunihommikul meie toimetusse helistas: hüdroenergia tootmine pole loodusele kahjulik või siis pole looduse kahjustamine kahjulik meie ühiskonnale. Kogu kalateadlaste hala tuleneb hoopis murest oma kõhnukese kroonupajuki pärast, mida ohustavad sama meepoti kallale asunud taastuvenergeetikud.

Teiseks, ehk on hüdroenergeetikud tõesti kurjategijad? Maksumaksja rumalusest õngitsevad suuri kasumeid, esinevad looduse sõpradena, sisimas sellest vähimatki hoolimata. Kui need silmamoondajad kaoks, saaksime vabamalt hingata!

Kolmas pilt on kõige kurvem. Inimesed on taastumatu elektri nõela otsa juba nõnda kõvasti kinni jäänud, et loodushoidlikku teed välja ei olegi. Kui üritame hüdroelektriga, hävib jõeelustik; püstitame tuulikud, hakkavad linnuteadlased hirmunult sädistama; põletame taimi – neid jällegi pole piisavalt võtta. Pilvisevõitu on ka väljavaade, mida meile tõotab Soome lahe põhjagraniiti kaevatud tuumajaam. Eelmises Eesti Looduses ennustas filantroop Jakob von Uexküll, et piir keskkonnakaitsjate ja looduskaitsjate vahel hakkab selginema. Ühed muretsevad eelkõige inimkonna tulevase heaolu pärast, teised nõuavad, et ka muudele elusolenditele ülemäära liiga ei tehtaks. Nii tore oleks mõelda, et need eesmärgid on sügavuti üks ja seesama. Kuid kas siiski on? Meie palju imetletud lemmikloomad – Majanduskasv ja Elukvaliteet – on sirgunud planeedi kaasasukaid süüdimatult lömaks tallavaiks peletisteks.

Lugedes kahte nüüdset ekspertarvamust, millest mõlemast aimub nõutus ja mure tuleviku pärast laiemalt, jääb mulje, et pall on riigi väravas.