Õissaare koorest eraldatav kuivanud mahl – manna – on maailmas tuntud ohutu ja pehmetoimelise lahtistina, sellest saavad abi ka dieedipidajad ja suhkruhaiged. Toidulisandina tarvitatakse mannat nii puhtal kujul kui ka taimsete preparaatide koostises.

Manna kui ravimite või toidulisandite osis teadvustus Eestis esimest korda seoses Bittneri palsamiga, mille koostisesse ta kuulub. Seda pisut salapärase hõnguga vahendit on läbi aegade tuntud rootsi rohu nime all.

Taevane ja maine manna. Nimetus manna on eesti keelde ja meelde enim kinnistunud toiduainena, peamiselt pudru ja magustoitude valmistamiseks kasutatava peene nisu- või maisitanguga. Sel pole vähimatki seost saarepuu ega rootsi rohuga. Küllap meenuvad lugejale siinkohal ka piibel ja taevamanna.

Legendidele taevamannast on arvatavasti alust andnud tuulest kantud mitmesuguse loodusliku päritoluga söödav teraline aine. Arvatakse, et piiblis mainitud taevamanna koosnes kilptäide eritistest, õissaare ja mannatamariski hangunud mahlast ning mannasambliku rakisetükkidest. Vene botaanik Pallas tõestas 1772. aastal, et tuulega Aafrika ja Väike-Aasia kõrbetes edasi kandunud taevamanna kujutas endast söödava kariksambliku (Aspicilia esculenta) tallusetükikesi: see liik kasvab Kirgiisia steppides ning Lähis-Ida poolkõrbetes ja kõrbetes. Tugeva ööpäevase temperatuurikõikumise tõttu praguneb ning pudeneb tallus väikesteks osadeks, mida siis kõrbetuuled kõrgele õhku tõstavad ning väga kaugele edasi kannavad. Lõpuks maha langenud valge mannakiht on tõepoolest söödav, sellest on kakkegi küpsetatud.

Tegelikult ei ole mannasadu jäänud ainult piibliaegadesse, seda on aeg-ajalt ette tulnud märksa hiljemgi. Üht hilisemat ja suuremat mannasadu teatakse 1854. aastast: Sevastoopoli piiramise ajal kattus maapind Balakva ümbruses mõne sentimeetri paksuse valge jahuse kihiga.

Nimetus ”manna” (heebrea k. – and, kingitus) pärineb siiski juba piibliaegadest, mil manna all mõisteti eri taimede magusat hangunud mahla. Kõige laiemas mõttes tähendabki manna mitmesuguseid taimesaadusi – tavapäraselt magusamaitselisi taimesekreete.

Aastal 1927 võeti Itaalias vastu seadus, mille alusel võib mannaks nimetada vaid õissaare (Fraxinus ornus) kuivanud mahla. Ingliskeelses maailmas on see tuntud nime alla ash manna. Ainsana taimemahlast pärinevatest mannadest on sellel kaubanduslik tähtsus tänapäevalgi. Vahel kutsutakse seda ka mannahelvesteks või -pisarateks [4, 7, 15, 17].

Eesti puisniitudel, lehtmetsades (eriti Lääne-Eestis) ja parkides kasvavalt harilikult saarelt (F. excelsior) mannat ei saa; küll aga on meie saar leidnud mõningat rakendust homöopaatias, nagu ka ameerika saar (F. americana).

Õissaar Eestis ei kasva. Õissaar on õlipuuliste sugukonda kuuluv väike puu, mis looduses kasvab 8–12 meetri kõrguseks, kultuuris 5–10 meetrit. Tema rohekashallid võrsed on kaetud hõbedase ”härmatisega”. Samamoodi kui harilikul saarel on õissaarelgi paaritusulgjad liitlehed, ent need on hallikasrohelised ja väiksemad. Lehekesi on vähem (5–9), need on ebaühtlaselt peensaagja servaga, veidi lühemad ja ümarama kujuga; leherood on pruunikarvased. Kreemikasvalged õied puhkevad alles pärast puude lehtimist mais-juunis ning vili (üheseemneline pähklike) on poole väiksem kui harilikul saarel.

Pärineb see saareliik Sitsiiliast ning on looduslikult levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopas, Taga-Kaukaasias, Väike-Aasias tavaliselt kuivadel mäenõlvadel; kultiveeritakse peamiselt Sitsiilias. Levila jääb Alpidest lõuna poole, ulatudes Rumeeniast Türgi Euroopa-osani.

Külmaõrna liigina õissaar Eestis hästi ei kasva, lumevaestel karmidel talvedel külmub lumepiirini või maapinnani ja kasvab seejärel vaid rohtja põõsana [6, 7, 11, 13–15].

Manna kui omanäoline droog. Sitsiilias hakati õissaart kultiveerima juba 15. sajandil. Ka nüüdisajal on Sitsiilia (eriti selle lääneosa) üks peamisi mannatootmispiirkondi.

Mannat kogutakse 8–10-aastastelt puudelt tüveläbimõõduga vähemalt 7–8 cm. Puu koorde tehakse erilise lõikeriista või sirbi abil kaldlõhed, kust valgub välja magusamaitseline taimemahl. Nooremad puud annavad vanematega võrreldes mannat rohkem, parema kvaliteediga manna saab puu ülemistelt okstelt. Kogutakse tavaliselt juulist septembri lõpuni, ühelt puult üheksa aastat järjest. Seejärel jäetakse kasvama vaid üks võrse, millest nelja-viie aastaga areneb taas tootlik puu. Ühelt hektarilt saab 6 kg tippkvaliteediga ja 80 kg väiksema väärtusega mannat.

Et soodustada kuivamist, kogutakse mannat suvel kuiva ja päikesepaistelise ilmaga. Õhu käes mahl hangub, muutudes pruunikasvalgeks suhkurjaks massiks, see kraabitakse koorelt maha. Kaubanduslik manna kujutab endast valkjaskollaseid ebamäärase kujuga kuni 15 cm pikkusi ja kuni 2 cm läbimõõduga moodustisi (vt. fotot); neil on meeldiv lõhn ja magus maitse.

Ðveitsi, Saksa ja/või Prantsuse farmakopöade järgi peab droog (Manna) sisaldama vähemalt 75% mannitooli ja vähemalt 75% etanoolis lahustuvaid koostisaineid; niiskust tohib olla kuni 5%, tuhastamisel võib järele jääda kuni 2% üldtuhka ja 4% sulfaatset tuhka.

Harvem kasutatakse farmaatsias droogina õissaare koort, pungi, oksi, lehti ja õisi [1, 4, 7, 14–16].

Keemiline koostis. Droogide farmakognostilise klassifikatsiooni järgi kuulub manna süsivesinike, täpsemalt happeid, alkohole ja estreid sisaldavate allikate hulka. Manna sisaldab 50–90% D-mannitooli. Veel on koostises manneotrioosi (10–15%), D-manniiti, vaba glükoosi ja fruktoosi. Manneotrioos on kahest galaktoosi- ja ühest glükoosimolekulist koosnev trisahhariid. Rohkesti on mannas ka tetrasahhariid mannotetroosi (stahüloos), mille hüdrolüüsil vabaneb üks molekul glükoosi ja fruktoosi ning kaks molekuli galaktoosi [4, 7, 15, 16].

[siia D-Mannitooli struktuurvalem: D-Mannitool.png]

Koores on leitud eeterlikku õli, fenoole ja nende derivaate (siringosiid), sekoiridoidglükosiide, hüdroksükumariine, flavonoide jm. Viimase paarikümne aasta jooksul ongi paljudes teadustöödes keskendutud just koortes leiduvate hüdroksükumariinide ning koore antimikroobse ja antioksüdantse toime uurimisele [8, 9, 12].

Noored oksad sisaldavad kumariinidest eskuliini, fraktsiini, tsikoriini ja eskuletiini.

Lehtedes on leitud triterpenoide ursoolhape ja ornool, kumariinidest eskuliini, eskuletiini, fraktsiini ja tsikoriini, flavonoididest rutiini ja kvertsetiin-3-glükosiidi.

Õites ja viljades on kumariini tsikoriin, viljades veel tanniine jm. [10, 15].

Manna mõju ja kasutamisvõimalused. Põhitoimelt on manna nõrgalt kõhtu lahtistav vahend, mille mõju tuleneb peamiselt mannitoolist. Seetõttu on manna näidustatud eelkõige kõhulahtisuse sümpomaatiliseks raviks. See on mahedatoimeline looduslik lahtisti lastele, dieedipidajatele ning roojamisraskustega (hemorroidid, pärasoolekahjustused, kirurgiliste operatsioonide järgne aeg) patsientidele, ohutuse tõttu sobib ka rasedatele. Et lahtistavat toimet tõhustada, kombineeritakse mannat teiste samatoimeliste vahenditega, näiteks sennalehtedega. Annustatakse täiskasvanutele 20–30 g ja lastele 2–16 g päevas (teelusikatäis mannat kaalub 3–4 g). Tavaliselt lahustatakse manna vees, piimas või mõnes muus joogis.

Manna maheda toime tõttu selle kasutamisel tavalistes raviannustes ohud tõenäoliselt puuduvad. Väga harva võivad ilmneda kõhugaasid ja iiveldus. Kokkupuutel nahaga võib manna harva põhjustada allergilisi reaktsioone. Vastunäidustuseks on soolehaigused ja sapijuhasulgus. Ilma arstiga nõu pidamata ei tohiks mannat tarvitada üle 2–3 nädala järjest.

Eesti ravimiturul on või on olnud mannat sisaldavatest preparaatidest laialt tuntud Bittneri ja Maureri palsam. Puhtal kujul manna meil kättesaadav pole.

Väljaspool meditsiini kasutatakse mannat tema magusa maitse tõttu suhkru asendajana suhkrulise diabeedi korral. Mannast valmistatud manniiti vajavad toiduainetööstus ja mikrobioloogia laborid.

Õissaare koort kasutatakse kootava ja üldtoniseeriva vahendina keedise või leotise kujul peamiselt kõhulahtisuse ja düsenteeria korral. Mõnel pool kasutatakse koort ka kumariinide, eriti eskuliini saamiseks. Lehtede pulbrit soovitatakse kergelt lahtistava ja und soodustava vahendina. Õisi tarvitatakse bulgaaria rahvameditsiinis läkaköha puhul [1–5, 7, 14, 15].

Mannast saab mannitooli. Mannat kasutatakse farmaatsias ka mannitooli eraldamiseks. Mannitooli saadakse veel mannoosi taandamisel, fruktoosi hüdrogeenimisel või eraldamisel pruunvetikatest. Ka puhas mannitool sobib lahtistiks, mis seedetraktist ei imendu, kuid imab endasse vett ja pundub. Veel tarvitatakse mannitooli neerutalitluse diagnostikas samamoodi kui inuliini (sisaldub aedvaagi, võilille, siguri jt. taimede maa-alustes osades).

Mannitooli lahus (150 g/l) on kasutusel kirurgiliste operatsioonidega kaasneva anuuria leevendamiseks. See toimib ka tursete ja koljusisese rõhu vähendajana ning on uroloogias kasutatavate loputusvedelike koostises. Mannitool (nagu osaliselt ka manna) on vastunäidustatud sapijuhasulguse korral.

Mannitool on tuntud ka toidu lisaainena (E421) kui magusaine diabeetikutele [2, 4, 16].

1.

Bown, Deni 1996. Encyclopedia of herbs & their uses. Dorling Kindersley, London.
2.

Bruneton, Jean 1999. Pharmacognosy. Phytochemistry. Medicinal plants. 2nd edition. Intercept Ltd, Paris.
3.

Capasso, Francesco et al. 2003. Phytotherapy: A quick reference to herbal medicine. Springer, Berlin.
4.

Evans, William Charles 1998. Trease and Evans’ Pharmacognosy. 14th Edition. WB Saunders Company Ltd, London.
5.

Gehrmann, Beatrice et al. 2000. Medicinal herbs: A compendium. The Haworth Herbal Press, New York.
6.

Henno, Olev 1995. Puude ja põõsaste välimääraja. AS Forest, Tallinn.
7.

Herb CD4: Herbal Remedies. CD-Rom. 2001. Medpharm Scientific Publishers, Stuttgart.
8.

Iossifova, Tanya et al. 1994. Antimicrobial effects of some hydroxycoumarins and secoiridoids from Fraxinus ornus bark. – Pharmazie 49 (4): 298–299.
9.

Kostova, Ivanka N.; Iossifova, Tanya 2002. Chemical components of Fraxinus ornus bark – structure and biological activity. – Studies in Natural Products Chemistry 26 (Part G): 313–349.
10.

Köhler's Medizinal-Pflanzen in naturgetreuen Abbildungen mit kurz erläuterndem Texte. Atlas. 1887. Herausgegeben von G. Pabst. Band II. Verlag von Fr. Eugen Köhler, Leipzig.
11.

Лавренов Владимир Калистратoвич; Лавренова Г алинa Владимировна 2003. 500 важнейших лекарственных растений. Сталкер, Донецк.
12.

Marinova, Emma M. et al. 1994. Antioxidative action of the ethanolic extract and some hydroxycoumarins of Fraxinus ornus bark. – Food Chemistry 51 (2): 125–132.
13.

Pihlik, Ulve 1998. Mida peaks teadma „mannast”. – Eesti Rohuteadlane 4: 12.
14.

Plants for a future: http://www.ibiblio.org/pfaf/D_search.html
15.

Raal, Ain 2005. Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest. Valgus, Tallinn.
16.

Samuelsson, Gunnar 1992. Drugs of natural origin. Swedish Pharmaceutical Press, Stockholm.
17.

Verzilin, Nikolai 1949. Robinsoni jälgedes. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn.