Luitemaa looduskaitseala hõlmab Edela-Eesti ranniku- ja loodusmaastike kõige ilmekama osa. Siin võib näha Eesti kõrgeimaid luiteid ja suurimat rannaniiduala. Luitemaal on registreeritud 265 linnuliiki, neist 130 on haudelinnud. Taimi on kaitsealal leitud üle 500 liigi, neist rannaniidul kasvava niidu-kuremõõga asurkond on tõenäoliselt Euroopa suurim.

Osa praegusest Luitemaa looduskaitsealast on olnud kaitse all 1939. aastast kui haruldase mets-kuukressi kasvuala. 1958. aastal võttis Pärnu linn kaitse alla Rannametsa luited, Tolkuse raba, Timmkanali paljandi ning mets-kuukressi ja metsküüslaugu kasvualad. Taasiseseisvuse esimesel aastal (1991) loodi Pärnu maavalitsuse eestvõttel siia Rannametsa–Soometsa maastikukaitseala, millest pärast laiendusi on nüüdseks saanudki Luitemaa looduskaitseala (11 050 ha). See on tervikuna arvatud Natura 2000 võrgustikku (nii loodus- kui ka linnuhoiualana), kuulub rahvusvahelise tähtsusega linnualade hulka ja on ka tulevane rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala).

Omanäoline rannik. Ülimalt liigestatud rannajoone tõttu leidub siin palju väikseid lahtesid, lõukaid, neemikuid ja saari. Meresetete kuhjumise tõttu on meri väga madal: veidi sügavamad kohad vahelduvad rannajoonega rööbiti kulgevate liivaseljandikega. Madalvee aegu paljanduvad ulatuslikud liivased või mudased kivikülvidega alad. Rannikuvööndis leidub paiguti suurtel aladel pilliroo, kaisla, tarna ja meri-mugulkõrkja kogumeid.

Madal ja mitmekesine rannikumeri on väga soodne toitumis- ja peatumispaik veelindudele. Kõige rohkem koondub siia väike- ja laululuiki, viu- ja sinikael-parte, sõtkaid, väikekosklaid, vöötsaba-viglesid, mudatildreid, merikotkaid jt.

Üks looduskaitseala suurimaid väärtusi on rannaniidud. Ajalooliselt on madalmurused rannakarjamaad hõlmanud siin kandis ligi tuhat hektarit. Viimastel aastakümnetel aga koduloomade karjatamine niitudel järjest vähenes, kuni lõpuks lakkas, mistõttu suur osa alast on kattunud pillirooga. Pärast kaitseala loomist on maahooldustoetuse ja Eesti ornitoloogiaühingu Life-projekti toel asutud rannaniite taastama ja hooldama. Lisandus ka Häädemeeste vallavalitsuse ERDF-i projekt. Hooldatavate niitude pindala küünib praegu üle 800 ha.

Madalmurused lagedad rannaniidud on väga olulised elupaigad lindudele, kes on sobivate elupaikade kadumise tõttu muutunud haruldaseks: näiteks niidurüdi, tutkas, mustsaba-vigle, punajalg-tilder. Läbirändel peatub siin kuni 15 000 valgepõsk-laglet ja kuni 3000 suur-laukhane ja rabahane.

Pöetud rannaniit ja madalaveelised lombid on olulised ka rannaniitude kõige iseloomulikumale kahepaiksele – kõrele ehk juttselg-kärnkonnale.

Viljaka mulla ja üsna märja pinnase tõttu on taimestik siin lopsakam ja liigirikkam kui tavalistel Lääne-Eesti rannaniitudel, sarnaneb pigem jõeluhtade taimestikuga. Luitemaa rannaniitudel on leitud kasvamas üle 250 liigi taimi. Peale siinse kaitseala vapilille – niidu-kuremõõga – leidub veel ahtalehist ängelheina, balti sõrmkäppa, kuradi-sõrmkäppa, kahelehist käokeelt, kahkjaspunast sõrmkäppa ja emaputke.

Kaitsealale nime andnud luited. 5000 aasta tagust rannajoont märkiv Litoriinamere rannavall ääristab peaaegu katkematu ribana kogu Pärnu lahte, kuid kõige võimsam on see Luitemaal. Pärnumaa loodussümboliks valitud luited saavutavad oma suurima kõrguse Rannametsas: Tõotusemägi (kõrgus jalamilt 29 m) ja Tornimägi ehk Sõjamägi (kõrgus merepinnast 34 m) on Eesti kõrgeimad luited. Tornimäele püstitatud vaatetornist võib näha 50 kilomeetri kaugusele.

Luitevallid loovad siin keeruka kujuga ahelikke. Nende merepoolne nõlv on tuulte mõjul muutunud laugjaks, maapoolne aga enamasti tunduvalt järsem. Luidetel kasvab eri vanuses mustika- või pohlapalumännik, kus elavad ronk, merikotkas, lõopistrik, musträhn ja õõnetuvi. Rabaga piirnevad männikud on metsise, öösorri ja kassikaku elupaigad. Võiste lähedal männikus on Eesti suurim hallhaigrute koloonia.

Tavalisemate luitemetsa taimede kõrval kasvab siin kaitsealune vareskold. Luitestikus leidub ka taimestumata liivalaike, kus elavad haruldaseks muutunud kivisisalik ja nõmmelõoke.

Kaitseala idaosas on veel teinegi luitevöönd, mis tähistab Antsülusjärve ligikaudu 9000 aasta tagust rannajoont [2]. Madalamad (kuni 20 meetrit merepinnast) ja kitsamad luited on kasvukohana vastuvõetavad ka kuusele. Seepärast katavad neid erinevalt Rannametsa luidetest sageli kuuse-männi segametsad.

Eriilmelised leht- ja segametsad on levinud kaitseala kirde- ja idaosas. Sooservi katavad rabamännikud ning sookaasikud, harvem lodumetsad. Mõõduka niiskusega paikades kasvavad laanemetsad. Luidete ja Soometsa küla vahelise ala viljakal pinnasel võib aga näha salumetsi, mille puurindes kasvab ohtralt laialehiseid puuliike: pärna, künnapuud, vahtrat ja saart. Lopsaka metsa all on aga ainus väljaspool Põhja-Eesti paekallast teada olev mets-kuukressi looduslik kasvukoht. Samas kasvab ka karulauk. Ura jõe lammil on tulvavee mõjualal kujunenud lammimetsad: neis leidub peale eelmainitud lehtpuude ka tamme.

Suured rabad ja väikesed allikasood. Luitemaa piirides asub kaks raba. Soometsa ehk Maarjapeakse raba (1600 ha) on valdavalt puisraba, kujunenud liival ja moreenil paikneva nõo soostumisel. Tolkuse raba (5500 ha) koosneb mitmest ajapikku ühtseks laamaks liitunud soost. 1856. aastal kaevatud Timmkanal jaotab raba kaheks: neist lõunapoolset kutsutakse ka Maasika rabaks.

Antsülusjärve ja Litoriinamere aegu oli siin luitevallide vahel merelaht, mis muutus rannikujärveks ehk laguuniks ning lõpuks soostus. Turbakihi tüsedus küünib raba vanimas osas ligi viie meetrini. Tolkuse raba teeb eriliseks veel asjaolu, et raba keskosa laugasjärvedes ja älvestes kasvavad toitainerikkale veele viitavad taimed, nagu hundinui, mürkputk, ubaleht, nende kallastel madalsoodele iseloomulikud tarna- ning sõnajalaliigid, vaevakask, pajud ja isegi üksikud kidurad kuused.

Raba paiknemise tõttu luidetevahelises nõos on rabarinnak peaaegu märkamatu. Luidete jalamilt väljuva survelise põhjavee mõjul on kohati tekkinud allikasoo, kus kasvavad mõnedki haruldased taimed. Ilmselt peitub veereþiimi eripäras ka põhjus, miks raba põhjaosas on registreeritud Eesti oludes rekordiline turbakihi juurdekasv: 1,6–1,9 mm aastas [4]. Eri aegadel kaevatud kraavide mõjul on tühjaks jooksnud ja kinni kasvanud mitu raba keskosa laugast, kiirenenud on ka lageraba kattumine puudega.

Soodes pesitsevad põldrüüt, mudatilder, väikekoovitaja, hallõgija, sookurg ja teder. Rabasaared on metskitsede, põtrade ning metssigade sigimis- ja varjepaigad.

Huvilistele avatud. Luitemaad läbib hea teedevõrk (muu hulgas ka Via Baltica), mistõttu siia satub palju huvilisi. Kõige enam käiakse 1998. aastal Rannametsa luidetele ning Tolkuse rabasse rajatud matkarajal, eriti pärast seda, kui 2004. aasta kevadel püstitati Tornimäele vaatetorn. Rannikul on kokku seitse linnuvaatlus- ja linnuseiretorni, millest menukaim on Pulgoja linnutorn: sealt saab heita pilgu ka taastatud rannaniitudele ning kogu kaunile rannikumaastikule. Looduskaitseala metsad ja sood meelitavad marjulisi ja seenelisi, luitemännikud on olnud aastakümneid orienteerujate ja tervisesportlaste meelispaik.

Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja leiate Riigi Teatajast: RTI 2006, 48, 362 (08.11.2006).

1. Allikvee, Hilja; Masing, Viktor 1980. Edela-Eesti suurrabade valdkond. – Valk, Uno (koost.). Eesti sood. Valgus, Tallinn.

2. Haila, H; Raukas, Anto 1992. Анциловое озеро. – Raukas, Anto; Hüvarinen H (toim.). Геология Финского залива. Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn.

3. Kessel, Helgi; Raukas, Anto 1967. Прибрежные отложения Анцилового озера и Литоринового моря в Эстонии. Valgus, Tallinn.

4. Orru, Mall 1995. Eesti turbasood. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn.