Viimasel ajal on tihti kuulda arvamust, et hüdroenergiat ei saa pidada roheliseks, kuna see tekitab loodusele suurt kahju. Hüdroenergeetikas on kasutusele võetud uusi tehnoloogiaid, mistõttu saab paljusid vee-energia negatiivseid mõjusid vältida ning edaspidigi kasutada hüdroenergiat elektri tootmiseks loodust kahjustamata.

Eelmisel kümnendil peeti hüdroenergiat Eestis kahtlematult roheliseks, sest see oli tookord ainus alternatiivne energialiik, mis aitas vähendada põlevkivienergeetikast tulenevat saastamist. Esmaseks peeti vähendada õhu saastamist; veejõujaamade taastamine senistele paisudele oli positiivne tegevus. Hüdroenergeetika negatiivne mõju on päevavalgele tulnud alles viimastel aastatel. Sellele ei ole varem nii suurt tähelepanu pööratud. Kuid kogu elu ja ühiskond areneb edasi, nii kalastiku kaitse kui ka hüdroenergeetika.

Veejõujaamade tsükliline töö on üks levinumaid põhjendusi: otsekui nad saaksidki töötada ainult tsükliliselt, aeg-ajalt, kogudes enamiku ajast vett paisu taha. Tuleb nentida, et isegi Eestis esimesena taastatud Saesaare hüdroelektrijaam pole algusest (1991) peale töötanud tsükliliselt. Kaks Francise turbiini võimaldavad elektrijaama võimsust reguleerida suurtes piirides, alates minimaalsest hulgast 0,3 m3/s ja lõpetades maksimaalse turbiine läbiva vooluhulgaga 3 m3/s.

Kui osa jaamu töötabki tsükliliselt, siis ei riku need vee erikasutusloaga esitatud nõudeid. Üldnõue on hoida ülemine veetase etteantud piirides, mis tähendab, et mingi ajavahemiku jooksul turbiine ja paisu läbiv keskmine vooluhulk võrdub jõe vooluhulgaga. Nüüd on nõudeid karmistatud ega piirduta enam keskmise vooluhulgaga, vaid vooluhulk alumises tasandis peab võrduma igal ajaühikul juurdevooluga ülemises tasandis.

Nagu varasemad, nii võimaldavad ka viimasel ajal rajatud hüdroelektrijaamad toota elektrienergiat pidevalt, reguleerides tootmisvõimsust jõe vooluhulga järgi. Mõistagi, kui rajada kalaläbipääsud, väheneb turbiine läbiv vooluhulk läbipääsus voolava veehulga võrra. Suurvee ajal läheb osa vooluhulgast ka üle paisu. Pidevalt töötava elektrijaama puhul on üldse mõttetu kasutada sanitaarvooluhulga mõistet. Sellise tootmise puhul ei tekita elektrijaam ise loodusele mingit kahju ja ühtlasi on see taastuv energia. Miks ei võiks seda siis nimetada roheliseks energiaks?

Peasüüdlaseks peetakse paise. Paisude negatiivne mõju ei ole tekkinud mitte viimase 10–15 aasta jooksul käiku antud hüdroelektrijaamade tõttu. Paisud on olnud enne seda vähemalt pool sajandit ja selle aja jooksul on nende taha kogunenud tõesti küllalt suur kogus muda. Paisu allalaskmisel läheb allavett ainult see muda, mis jääb tulevasse jõesängi, peaaegu olenemata sellest, kas allalaskmine toimub aeglaselt või kiirelt.

Seega tuleks kallastele jäänud muda ära vedada. Selliseid kogemusi meil on. Näiteks võib tuua Põlva paisjärve saneerimise. See kestis aastaid – välja veeti aastasadu kogunenud muda kuni põhjavee tasemeni. Eemaldada muda veelgi sügavamalt oleks olnud liiga kulukas. Väga loogiline on nõue, et enne paisjärve allalaskmist tuleks sealt muda eemaldada. Paraku ei saa seda enamasti näiteks mudapumbaga teha, kuna see vajab küllalt suurt maa-ala, mis on ettevalmistatud muda settimiseks.

Peri paisjärves sadestunud lenduvat muda oleme eemaldanud segaja abil. Seda tuleb teha aga küllalt ettevaatlikult, et allavoolu vesi ei sisaldaks liiga palju setteid. Tõsi, see muda läheb allpool asuvasse järve. Ent kui Peri paisu poleks, läheks see ikka sinna. Segaja abil lahtise muda eemaldamine ei ole ka eriti kulukas ja tehniliste täiustuste järel on seda võimalik teha automaatselt, programmi järgi.

Kogu lahtist muda ei saa kõrvaldada ühe aastaga. Et vältida ka edaspidist muda kogunemist, tuleb seda teha iga aasta peamiselt suurvee ajal ja mingil määral on see võimalik ka muul ajal. Segaja maksumus ei ole ülejõu käiv isegi 4 kW elektrijaama omanikule. Selleks vajalik elektrienergia saadakse oma jaamast ja energiat kulub umbes 400 kWh/ha.

Tulemus on silmanähtav: endine kinnikasvav veekogu, mille põhi oli kaetud kanada vesikatkuga ja pinnal vohasid vetikad, on muutunud ilusaks paisjärveks, tekkinud liivakallas on suvepäevadel kohalike armastatud suplus- ja puhkusekoht. Palju sagedamini on näha kalade sulpsatusi, ei puudu ka pardiema koos poegadega.

Lugedes keskkonnaministeeriumi tellitud keskkonnamõju hindamise dokumente, jääb mulje, et küllalt paljud aruteludest osavõtjaid on häälestatud mõne paisjärve vastu ja sooviksid selle alla lasta. Kuid samal ajal ei oleks neil midagi korrasoleva paisjärve vastu.

Oma arvamust pole paisjärvede kohta avaldanud ei ornitoloogid ega ka jahimehed, kes sügiseti kütivad parte ja muid veelinde.

Kalade rändeteede avamine on eriti tähtis Põhja- ja Lääne-Eesti jõgedes, mis suubuvad merre. Kas paisude lammutamine ja endise loodusliku olukorra taastamine on ainuõige viis seda saavutada? Ka looduslik olukord ei pruugi anda kaladele kõige paremaid elutingimusi. Näitena võib tuua võimaluse juhtida jõgi osaliselt mööda paisjärvest ja hüdroelektrijaamast, kusjuures uue jõe vooluhulgaks jääks 30–35% keskmisest. Kui vooluhulk jões on sellest väiksem, ei saa elektrijaam nagunii töötada, aga suurvee korral läheb liigne vesi üle paisu ja pole karta tulvavee kahjustusi möödaviigule. Väidetavalt on see üsna kallis, kuid odavad lahendused ei tarvitse anda sellist tulemust, et tulevastel põlvedel ei oleks põhjust meid kritiseerida.

Teise näitena rändeteede avamisest tooksin Piusa jõel asuva endise Halla vesiveski. Teatavasti kuulub Piusa jõgi 112 jõelõigu nimistusse, kus ei tohi uusi paise rajada ega vanu taastada. Tegelikult aga hakkaks senise paisu tõstmise järel vesi voolama mööda kunagist vana jõesängi ja paisust oleks võimalik saada energiat, sulgemata kalade rändeteed. Kuid looduskaitseseaduse § 51 alusel ei tohi seal täiendavalt paisutada. Ka keskkonnaministeeriumi tellitud 12 jõe 18 paisul tehtud keskkonnamõju hindamistes jäetakse andmata hinnang paisutuste taotlustele, mis on esitatud mainitud 112 jõelõigu kohta.

Jääb arusaamatuks, miks mingi dokument keelab täpsemad uuringud objektil seetõttu, et see on kantud mingisse nimekirja vanade, vähem uuritud andmete põhjal. Uuringutega on kindlaks tehtud, et mõned siseveekogude kalad (näiteks latikas) teevad samuti pikki rändeid. See aga ei tähenda, et nende liikide olemasoluks ja säilimiseks on pikad ränded tingimata hädavajalikud.

Paisude positiivne mõju avaldub eriti hästi madalvee ajal. Kui kärestikel napib kalade eluks vajalikku vett, siis on neil võimalik ellu jääda just tänu paisudele. Paisude puudumisel on hulk kalu määratud hukule. Selle näide on Kunda jõgi, mis kord talvel põhjani kinni külmus. Sama olukord kujuneb suvel põuasel ajal, kui väiksemate jõgede kärestikulisel osal on vett ainult mõni sentimeeter.

Väide, et paisud vähendavad niigi vähest jõe veehulka pinnasesse imbumise teel, on eriti vaieldav juhul, kui paisjärve põhjas on allikaid. Kuid paisu allalaskmisel langeb põhjavee tase, mis põuaajal ohustab ümbruskonna taimestikku. Ka lähikonna kaeve ähvardab siis kuivalejäämise oht.

Paisud tõstavad jõevee temperatuuri ainult siis, kui vesi voolab üle paisu vesivärava. Kuid turbiinidesse juhitakse just alumiste kihtide vett ning allpool paisu sel juhul vee temperatuur ei tõuse. Paisutatud vesi soojeneb pinnalt, seevastu alumiste kihtide temperatuur on üldiselt sama mis paisjärve sisse voolaval veel. Ülemistes kihtides neeldub peaaegu kogu päikesekiirgus ja suvise sooja õhuga puutub kokku üksnes kõige ülemine kiht. Seega soojenevad paisjärve alumised kihid isegi vähem, kui sama vesi voolaks kärestikul. Kui paisjärves on allikaid, jääb alumiste kihtide veetemperatuur madalamaks sissevoolava vee temperatuurist.

Hüdroenergia hoiab siiski põlevkivi kokku. Vaidlusi on tekkinud sellega, kas ühe väikese hüdroelektrijaama elektrivõrku lülitamise järel väheneb Narva elektrijaamades põlevkivi tarbimine. Kuid arvestades hüdroelektrijaamade üleviimist pidevale tööle, nagu eespool kirjeldatud, vähendavad isegi 0,2% Eesti energiatarbimisest katvad veejõujaamad niisama palju Narva jaamade põlevkivi tarbimist. Sellele ei tohiks vastu vaielda ükski vähegi energeetikat tundev isik. Kas 0,2% ongi väga vähe? Kas 30 000 tonni põlevkivi on väike kogus?

Esimestele taastatud elektrijaamadele anti veevõtu- ja saasteluba alles 1996. aastal, kuigi esimene veejõujaam taastati Eestis 1991. aastal. Loale olid märgitud nõutavad veekogused ning nõue lubada üldsusel kasutada kallast kümne meetri laiuselt. Veepinna kõikumine ülemisel pinnal oli lubatud piirides ±0,25 m. Alumise veetaseme hoidmist teatud piirides ei saa nõuda, sest see oleneb veehulgast jões – alumine veetase võib muutuda olenevalt tingimustest isegi üle kahe meetri (Leevakul).

Hiljem lisandus nõue säilitada sanitaarvooluhulk, kuid ei olnud märgitud selle suurust. Seega ei olnud ka alust kontrollida selle nõude täitmist. Keskkonnateenistused arenesid koos hüdroelektrijaamade rajamisega ja alles tegelikkuses selgus, milliseid nõudeid tuleb veejõujaamadele kehtestada. Eriti märgatav oli areng pärast keskkonnateenistuste eraldumist maavalitsuste alluvusest.

Hüdroelektrijaamade omanikud ei riku pidevalt vee erikasutusloas märgitud nõudeid, kuigi vahel on seda juhtunud. Mõni juhtum, milles süüdistatakse hüdroelektrijaama omanikku, oleks toimunud ka ilma elektri tootmiseta. Näiteks Kunda paisu põhja veelasu luukide purunemine. Ilmselt ei nõustu keskkonnainspektsioon ka väitega, et neil ei jätku raha ega kogemusi, kontrollimaks vee erikasutuslubades esitatud nõudeid, ning et nõnda võimaldatakse hüdroelektrijaamade omanikel müüa elektrit, rikkudes nõudeid.

Veejõujaamade omanikke ei rahulda aga vee erikasutusloa viieaastane kestus: seejärel võidakse luba mitte pikendada põhjust märkimata või esitatakse ületamatud nõuded ja tehtud investeering jääb kasutult seisma.

Hüdroenergia majanduslik kasu. Võrreldes teiste elektrijaamadega on veejõujaama rajamine suhteliselt kallis. Enamikku praegustest hüdroelektrijaamadest oli võimalik taastada ainult varasema paisu tõttu. Taastamistööde eelsed majanduslikud arvutused on näidanud ots-otsaga kokkutulekut ilma erilise kasumita. Laenude tagastamist on kergendanud ainult küllalt suur inflatsioon ja sellega kaasnenud taastuvenergiast toodetud elektri müügihinna tõus: 1991. aasta viielt kopikalt praeguse 1,15 kroonini ühe kilovatt-tunni eest.

Kui mõnel veskiomanikul tekibki elektrienergia tootmisest mingisugune arvestatav kasum, siis tuleb seda vaadelda kui regionaalpoliitilist maaelu toetust. Ettevõtted on paigutanud oma kasumi harilikult taastuvenergia edasiarendamisse.

Suurem osa rajatud hüdroelektrijaamadest on seni koormatud hüpoteegiga ja kasumid lähevad pangalaenude tasumiseks. Suhteliselt väikese võimsusega elektrijaama kasum ei ole selline, et ehitada omavahenditega kallis kalade läbipääs. Seetõttu peaks riik toetama kalapääsude rajamist. Võib-olla on ka Eesti harrastuskalamehed sama meelt Rootsi kalameestega, kes soovivad kulutada veel kuni miljard Rootsi krooni, et luua paremad kalapüügivõimalused?

Mingi osa kulutustest jääks ka hüdroelektrijaama omanikule, kuigi kalapääsu rajamine vähendab niigi jaamast saadavat tulu. Kui midagi teha, siis juba selline, mis jääb isegi aastasadadeks, ehkki see on praegu kulukas. Täiesti mõistmatu on suhtumine, et kui paisu ei nõustuta lammutama, siis ei tohiks sinna riiklikke finantseeringuid paigutada.

Hüdroelektrijaamade ja paisude negatiivset mõju kalandusele saab vähendada ja seda ongi tehtud. Hoolimata väga negatiivsest seisukohast hüdroenergia kohta teevad ihtüoloogid siiski aktsepteeritava ettepaneku: “Riik ei peaks panustama mitte kõrgetesse kokkuostuhindadesse, vaid pigem aitama muuta praegused hüdroelektrijaamad keskkonnahoidlikumaks.” Siinjuures tekib küsimus, kas praegune toetus on liiga suur? Kui seda kasutada kalateede rajamiseks, siis võiks olla suuremgi. Igatahes on meil võimalik ühiste jõududega muuta hüdroenergia taas roheliseks energiaks.

1. Kunda jõel paiknevatele Kunda HEJ, Kunda Estonian Cell veehaarde, Kunda tehase ja Kunda mõisa paisudele kalapääsude rajamise keskkonnamõjude hindamine. KMH aruanne. 2007. a.

2. Tambets, Jaak jt. 2007. Eestis ei ole hüdroenergia roheline. – Eesti Loodus 58 (7): 342–349.

3. Valgejõel paiknevate Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise keskkonnamõjude hindamine. KMH aruanne. 2007.a.