Nõmm-liivateed on looduses lihtne ära tunda. Abi pakuvad selleks nii nägemine kui ka lõhnataju, õitseaja tipphetkel veel nektarit koguva putukaparve erikõlaline sumin.

Juba nimetuski reedab, et see liik eelistab liivaseid kasvukohti. Liivamaadega haakub tavaliselt kuivus. Et nõmm on ka üsna valgusküllane, siis ongi selle taime põhieelistused paigas.

Nõmm-liivateed võib leida hõredates männimetsades, rannaliival, kuivadel künkanõlvadel, valgusküllastel metsateedel ja mujalgi. Tegelikult polegi see pisike lill rohttaim, vaid hoopis tilluke poolpõõsas. Alust selliseks väiteks annavad taimevarre puitunud alaosad. Rohkelt harunevad varred kas lamavad või hoiavad ladvaosa tõusvas (püsti-)asendis. Kõrguselt ei ületa nad tavaliselt kümmet sentimeetrit. Taime igihaljad lehed on pisikesed, kuid rikkalikult eeterlikke õlisid eritavate näärmetega. Et selles veenduda, tasub napsata taimelt leheke ja seda näppude vahel muljuda: lõhnapahvak on tagatud.
>Lehtede tagasihoidlikkus tehakse tasa õiteiluga. Et nõmm-liivatee õied on samuti väikesed, teeb taim end nähtavaks neid kokku koondades: kõigepealt õisikuisse, kuid peale selle veel padjanditena kasvades – nõnda mahub väikesele maalapile ohtralt õisikuid. Eemalt vaadates jääb mulje lausa erksavärvilisest helelillast vaibakesest.
>
>Tarbetaimeks kogutaksegi nõmm-liivateed õitsemise ajal: kääridega eemaldatakse nii õisik kui ka roheliste lehtedega varreosa. Nõmm-liivatee on huvitav veel sellegi poolest, et meil Eestis venib tema õitseaeg, olenevalt kasvukohast ja ilmastikust, küllaltki pikaks: juuni lõpust kuni augusti alguseni. Kogutud ürdid kuivatatakse otsese päikesevalguse eest varjatult mõõdukal temperatuuril (30–35 oC). Võrdlemisi madal kuivatamistemperatuur säästab taime põhirikkust – eeterlikke õlisid. Just eeterlikud õlid annavadki erilise lõhna, kuigi neid on nõmm-liivatees tunduvalt vähem kui tema kuulsas sugulases tüümianis.
>Eeterlike õlide kogum on nõmm-liivateel üsna mitmekülgne: peale tümooli ja karvakrooli leidub veel borneooli, geraniooli, kariofülleeni jt. Loomulikult on ürtides ka muid bioaktiivse toimega ühendeid: parkaineid, flavonoide, vaike, mõruaineid, orgaanilisi happeid, mikroelemente jne. Taime nii-öelda firmamärgiks jäävad aga ikkagi eeterlikud õlid. Just viimastest lähtuvad ka nõmm-liivatee kasutusviisid nii toiduainete maitsestamisel, parfümeerias kui ka meditsiinis.
>Nõmm-liivateel on ka väga erilisi kasutusalasid: ürtide abil peletatakse koisid riidekappidest ja tõrjutakse tigusid neile meeldivate toidutaimede lähedusest, see taim kuulub ka palsameerimissegude koostisse. Rahustava, antiseptilise või hingamisteid vabastava vahendina lisatakse selle taime ürti ka sauna leilisegudesse. Tõsi, arvude kaines maailmas ei saa meil kasvava nõmm-liivatee põhiväärtust laialt reklaamida, sest eeterlike õlide sisaldus on tal kasin ja võib kõikuda üsna suurtes piirides. See oleneb nii taimede geneetilisest eripärast kui ka kasvukohast.
>
>Rahvapärimuses tuntud. Rahvapäraste nimetuste vähesuse üle selle taime puhul just kurta ei saa. Need võib tinglikult jagada viide rühma. Esiteks kasvukohast lähtuvad, nagu liivakad, liivahein, meretee, nõmmehain, rannatee, kadakaalused. Teise rühma paigutuvad ravitoimingutega seotud taimenimed: jooksvarohud, nõrgatee, rabanduse rohi, rägarohud, rinna rohi, üheksatõberohi.
>Et nõmm-liivateed kasutati ka maagilistel eesmärkidel, siis peegeldavad rahvapärased nimetused sedagi valdkonda: kaetisrohi, kolmainujumalarohi, imetserohi, kurjasilmarohi, jumalaema rohhud, suitsetamisrohi. Siia rühma võiks paigutada ka nõmm-liivatee ladinakeelse nimetuse Thymus serpyllum. Thymus viitab seosele hinge ja elujõuga, serpyllum aga roomavale kasvuviisile. Just viide elujõule selgitab, miks juba antiikajal liivatee eri vormid ka sõdalaste hulgas menukad olid.
>Teatud hulk rahvapäraseid nimetusi viitab taime välimusele ja omadustele, nagu roosipuna, puna-hein, põllupuna, viinapuna, mesilaselill ja mesiain. Kõige vähem on rahvapärimuses aga neid nimetusi, millel on seos ajateguriga, näiteks jaanipuna, jaanilill, jahni rohud.
>Meie esivanemad kasutasid nõmm-liivateed peamiselt ravimtaimena ja maagilistel eesmärkidel. Mõned näited levinud uskumustest. Mitmel pool usuti, et taime oksakest juustes kandes muutub naisterahvas vastassoole ahvatlevaks. Juhul kui noorloom oli närb, siis usuti, et ta on ära sõnatud. Abi loodeti nõmm-liivatee keedusest, mida loomale jootes püüti needus maha võtta.
>Hoopis rohkem oli maagilistes rituaalides levinud kuivatatud taimede põletamise tava. Antiikajastust on teada, et selle taime kuivürdid kuulusid isegi viiruki koostisse. Aromaatse suitsuga kaitsti endid ja hooneid nii kurjade vaimude kui ka needuse eest. Samuti usuti, et kalavõrke suitsutades saab abi kalaõnnele ja piimanõude suitsutamise järel paraneb seal valmiva hapukoore saagis ja maitse. Isegi vanapoiste suitsutamisest usuti saavat tuge selleks, et nad kosjatee jalge alla võtaksid.
>Nõmm-liivatee suitsu on ammustel aegadel kasutatud ka raviotstarbel: suitsuga prooviti leevendada köha ja teisi hingamisteede haigusi, sellel arvati olevat ka rahustav toime.
>
>Koduses rohukapis. Nõmm-liivatee on tuntud ravimtaim nii sees- kui ka välispidiseks kasutamiseks. Kõige rohkem on seda pruugitud hingamisteede haiguste korral, mikroobe hävitava mõju tõttu ka röga lahtistajana. Abi on nii ravitee joomisest kui ka eeterlikke õlisid sisaldava auru sissehingamisest.
>Peale selle on nõmm-liivateed pruugitud palaviku alandajana, sapi sünteesi stimuleerijana ning organismist liigse vee väljutajana. Välispidi kasutatakse taimeosi mikroobide hävitamiseks mädastes põletikukolletes, sest lenduvatel eeterlikel õlidel on bakteritsiidne toime.
>Tegelikult oli õigus nendel, kes sajandite eest kandsid riiete küljes nõmm-liivatee kimpe, et nakkushaigustest hoiduda. Kimpude kandjaid ei kaitsnud siis küll mingid üleloomulikud jõud, vaid taimest lenduvad ühendid. Liigesevalude leevendamisel on abi ürtide lisamisest vannivette, sama kehtib ka jalahooldusvannide puhul. Isegi liigrasust nahka ning kõõmaseid juukseid soovitatakse pesta nõmm-liivatee leotisveega.
>Selle taime eeterlike õlide hukutavat toimet haigustekitajatele kasutab ka nüüdisaegne kosmeetikatööstus. Tööstuslikult eraldatud eeterlikke õlisid lisatakse toimivas koguses seepidele, vannivahtudele, jalahooldusvahenditele ja hambapastadele. Nõnda saavutatakse korraga kaks tulemust: toote meeldiv lõhn ja maitse ning mikroorganismide arvukust piirav toime.
>
>Sobib ka toidule. Juba ammu on nõmm-liivatee lehti lisatud kas värskelt või kuivatatult eri toitudele. Näiteks Prantsusmaal ja Ðveitsis on maitsestatud teatud juustusorte ning juustust tehtud toite. Islandil on lisatud nõmm-liivateed hapupiimale ja Iirimaal antud parem maitse piimavadakule. Paljudes põhjapoolsemates riikides on nõmm-liivateed tavapäraselt lisatud liha- ja kalakonservidele.
>Kulinaarias võib nõmm-liivatee aromaatseid lehti sobitada erisuguste toitudega. Värsked lehed või kuivatatud ürdid annavad omapärase maitsevarjundi soojadele ja külmadele kastmetele, köögiviljasalatitele, keedetud ja praetud kalale, grillitud roogadele, ulukilihast tehtud toitudele, kohupiima- ja munaroogadele ning küpsistele. Kuid see taim kõlbab ka kurkide ja puuviljade säilitusvedelikku. Leotades ürti lahjas äädikas või toiduõlis, saab erilise lõhna ja mekiga maitseäädika või -õli.
>Nõmm-liivatee lisand aitab maitsestada ka keelekastet. Isegi tühine kogus muudab tee lõhnavaks ning lisab suvisele karastusjoogile meeldiva maitsevarjundi. Juba iidsetest aegadest on nõmm-liivatee ürte tarvitatud teatud likööride valmistamisel.
>Nõmm-liivatee nii ulatuslik kasutus toitude ja jookide maitsestamisel püstitab küsimuse, miks just see taim, aga mitte tüümiani nime all tuntud aed-liivatee (T. vulgaris)? Viimast võib aasta ringi osta potitaimena suurematest toidukauplustest. Vastus võib peituda kahes asjaolus. Esiteks: ammustel aegadel tuli leppida nende maitsetaimedega, mis kasvasid looduslikult inimeste elupaigas. Seetõttu on nõmm-liivateed ajalooliselt kasutanud just põhjapoolsemad rahvad. Teiseks: nii kummaline kui see ka ei näi, on just väiksem eeterlike õlide sisaldus nõmm-liivatee eelis: see taim ei ole vänge ka tundlikule ninale ega maitsemeelele.
>
1. >Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele selts, Tallinn: 619–621.
2. >Raal, Ain 2005. Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest. Valgus, Tallinn: 377–379.