Punavöötaud on ohtlik, kiirelt leviv mändide okkahaigus, mis on juba tekitanud suurt kahju kogu maailmas ja kantud meie riigiski karantiinialuste metsahaiguste hulka.

Eestis (ja kogu Baltikumis) leiti seda üliohtlikku haigust esimest korda mullu hilissügisel Järvselja õppe- ja katsemetskonna Agali arboreetumist toodud musta männi (Pinus nigra) okastelt.

Punavöötaudi tekitab seen Mycosphaerella pini (sünonüüm Scirrhia pini; anamorf Dothistroma septospora) (#1). Küpseid eoseid sisaldavaid seene suguta arengujärgu viljakehi oli okastel väga palju nii puude võras (ka veel osaliselt rohelistel okastel) kui ka variseokastel maapinnal. Need puud olid välimuselt paistnud haiged ja kidurad (#2) aga juba palju aastaid.

Harilikult männilt leiti punavöötaudi esimest korda sealtsamast Agali arboreetumist keskealistelt poogitud puudelt mais 2007. Haigustunnused – punased ristvöödid– olid nähtavad vaid varisenud okastel maapinnal, seejuures oli neid vähe ning ilma seene viljakehadeta.

Hoopis kurjakuulutavam oli aga teine leid harilikult männilt RMK Elva metskonnas mõni kilomeeter Trepimäest. Seal asub Eesti maaülikooli ja Soome metsainstituudi koostöö katseala, kus kasvavad 14-aastased männid, mis pärinevad üheksast puistust alates Soome Lapimaast kuni Saaremaani – seega enamasti meie loodusoludest tugevasti erinevatest tingimustest.

Juuni algul võis seal näha haigustunnuseid nii varisenud okastel maapinnal kui ka surnud, kuid veel võrsetelt pudenemata okastel võrade allosas; seent oli ka täiesti kuivanud võrsete okastel, seejuures koos haigustekitaja anamorfi (seene mittesugulise paljunemise arengujärgu) viljakehade ja küpsete eostega. Viimane avastus vähemalt sajakordistab selle haiguse ohtlikkuse määra, sest haigustekitaja suudab seega läbida kogu oma arengutsükli ka meie kodumaisel männil!

Mitmel pool Euroopas, Põhja-Ameerikas ning tervel lõunapoolkeral on kõnealune haigus kujunenud üheks põletavamaks probleemiks: kiirelt laienevat epideemiat seostatakse kliimamuutustega [1]. Erinevalt teistest okkahaigustest on ta põhjustanud igas vanuses, ka vanemas eas mändide haigestumist ja hukkumist suurtel pindaladel. Baltimaades ja Soomes, Rootsis ning Norras oli punavöötaud seni tundmatu, Põhjalast esimesena leiti seda aga juba möödunud aastal Taanis.

Kõnealune metsahaigus ja temaga seotud metsamajandusprobleemid nõuavad nüüd kiireid uurimistöid. Esimese sammuna on Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi töötajad selgitamas haiguse levikut Eestis ning hoiatanud Põhjala vastavaid uurimisasutusi punavöötaudi levila jõudmisest Baltikumi. EMÜ metsapatoloogia laboratooriumis on haigustekitaja pandud kasvama puhaskultuurina, et saata see geneetilisteks uuringuteks uurimiskeskustesse USA-s ja Inglismaal.

Palve lugejale. Kui looduses liikudes näete kusagil ebatavaliselt palju pruunistunud männiokkaid, eriti mustal ja mägimännil, siis vaadelge neid lähemalt: äkki on neil punased ristvöödid! Kui jah, siis andke leiust teada e-aadressil mart.hanso@emu.ee. Täname!

1. Woods, Alex, Coates, K. David, and Hamann, Andras, 2005. Is an unprecedented Dothistroma needle blight epidemic related to climate change? – BioScience 55, 9: 761–769.