Eesti praegusele kiirele majanduskasvule pandi alus juba  450 miljoni aasta eest, kui nüüdsel Eesti alal loksunud madalmeres elutsesid mikroskoopilised organismid, kelle kuhjumisel ja mattumisel tekkis põlevkivi.

Eestis põletatakse põlevkivi 13–14 miljonit tonni aastas. See annab üle 95% siin tarbitavast elektrienergiast. Kui geoloogilt küsida, millest põlevkivi orgaaniline aine koosneb, saab vastuseks: mikrofossiilist Gloeocapsomorpha prisca Zalessky. Just selle olendi jäänused annavad pruunikale kivimile võime põleda.

Kes ta on? Siiani vaieldakse, mis eluvormiga õieti tegu on. Esmakirjeldaja Mihhail Zalesski pidas teda sinivetikaks. Zalesski uuris Kukruse küla põlevkivi valgusmikroskoobiga ning leidis oma 1917. aasta artiklis, et fossiil sarnaneb nüüdisaegse sinivetikaga Gloeocapsa [7]. Uuritud põlevkivitüübile pani ta tänapäevalgi kasutusel oleva nime: kukersiit. Vahepealseil aastail jõuti Gloeocapsomorpha’t pidada ka gaasimullideks, millel eluga pistmist pole. Pöörde tõi elektronmikroskoopia, mis võimaldas teda pildistada juba 5000–10 000-kordse suurendusega. Kaheksakümnendate lõpul Eestis käinud ameeriklaste uuringud kinnitasid Zalesski oletust, et kukersiit on tekkinud vetikalaadse mikroorganismi mattidest [1]. Nii ehituse kui ka keemilise koostise põhjal on Gloeocapsomorpha’t seostatud ka muude eluvormidega, nt. planktiliste rohevetikatega, mitu uurijat eelistavad teda aga tsüanobakterite hulka liigitada [5]. Kuna tsüanobakterid on lihtsalt uus korrektne nimetus sinivetikate kohta, jääb vaid imestada esmakirjeldaja Mihhail Zalesski läbinägelikkuse üle.

Kust ja kunas ta tuli? Ralf Männil, Väino Puura ja Heikki Bauert pakkusid 1986. aastal välja, et Gloeocapsomorpha matid laiusid Baltica ürgmandri merebasseini madalaveelises vööndis Hilis-Ordoviitsiumi alguses, umbes 450 miljonit aastat tagasi. Lainetus ja hoovused kandsid hapnikurikkas keskkonnas veepinnal või veepinna lähedal tekkinud matid hiljem mattumiskohtadesse kokku [6, 4]. Seda hüpoteesi toetavad Aile Kõrtsi elektronmikroskoopuuringud [3]. Muuseas, ala, kus moodustusid tänapäeval Eestis vaadeldavad kivimid, asus tollal ekvaatorist veidi lõuna pool, eeldatavasti umbes kahekümnendal lõunalaiuskraadil. Kogu maailmas ongi Gloeocapsomorpha’t leitud enamasti just Ordoviitsiumi ladestust, peale Eesti näiteks ka Austraalias, Kanadas ja USA-s. Tõenäoliselt maailma noorimad Gloeocapsomorpha fossiilid pärinevad USA-st Alberta osariigi Ülem-Devonist [2].

1. Foster, C. B. et al. 1989. Gloeocapsomorpha prisca Zalessky, 1917. A new study. Part I. Taxonomy, geochemistry and paleoecology. – Geobios 22: 736–753.

2. Fowler, Martin G. 2004. Evidence for Gloeocapsomorpha prisca in Late Devonian source rocks from Southern Alberta, Canada. – Organic Geochemistry 35: 425–441.

3. Kõrts, Aile 1992. Ordovician oil shale of Estonia – origin and palaeoecological characteristics. – Webby, Barry. D.; Laurie, John. R. (ed.). Global Perspectives on Ordovician Geology. Balkema, Rotterdam: 445–454.

4. Laumets, Liina jt. 2006. Kukersiidi päritolu probleeme. – Puura, Ivar; Pihu, Silvia (toim.). XXIX Eesti Looduseuurijate Päev. Põlevkivimaa loodus. Eesti Looduseuurijate Selts, Tartu: 34–39.

5. Lille, Ülo 2003. Current knowledge on the origin and structure of Estonian kukersite kerogen. – Oil Shale, 20: 253–263.

6. Мянниль, P.; Бауерт, X.; Пуура B., 1986. Зaкономерности распределения и накопления кукерситов. – Пуура, B. (ред). Строение сланценосной толщи Прибалтийского бассейна горючих сланцев. Таллин, Валгус: 48–54.

7. Зaлесский, M. 1917. O мoрском сапропелите силурийского возраста, oбразованнoм синe-зeленoй водорoслью. – Изв. Императорскoй AН 4: 3–18.