Ikka tuleb jutuks, et Ida-Virumaal elavad mingid Tuhajuhanid, kes põlevkivi kaevandades Eesti loodust rikuvad ja meie kaunist maastikku oma tuhamägedega risustavad. Nii kutsutaksegi Kirde-Eestit sageli tuhamägede maaks.

Kõigepealt parandaksin esimese valeinfo. Kuna põlevkivi peitub maa all vaheldumisi paekihtidega, siis kõrguvadki nii endiste kui ka praeguste kaevanduste ümbruses sageli peaaegu poolesaja meetri kõrgused sortimis- ehk rikastusjääkide terrikoonikud ja pealt lamedad puistanguplatood, sisuliselt paekillustiku hunnikud. Maa alt välja toodud mäemassist läheb neisse umbes veerand. Selliseid paemägesid on meil üle kolmekümne.

Tõsisem on probleem pealmaakaevandamisel: umbes kolmemeetrise põlevkivikihini jõudmiseks peab lõhkamisega purustama ja siis ekskavaatoriga kõrvale tõstma lausa kümneid meetreid põlevkivi peal lasuvaid paekihte. Erik Puura on ühes oma artiklis väitnud, et põlevkivi kaevandamise käigus teisaldatud jääkidest piisaks, et kogu Eesti piirata Hiina müüri analoogiga.

Ja see ei ole veel kõik. Põlevkivi põletamisel elektrijaama katelde all kulub ühe kilovatt-tunni elektrienergia tootmiseks umbes poolteist kilogrammi põlevkivi ning sellest jääb pool järele tuhana. Kuigi arvult on elektrijaamade juures olevaid “tuhamägesid“ vaid kuus, on nende alla mattunud juba kümneid ruutkilomeetreid maad.

Et siin pole tegemist ainult mingi idavirumaalaste rumalusega, siis igaühele väike arvutusülesanne. Korrutage oma korteri või maja voolumõõtja näit 0,7 kilogrammiga ning saategi teada, kui suur on teie tarvis toodetud elektrist Ida-Virumaale maha jäänud tuha hunnik. Samamoodi võite eeltoodud suhtarve kasutades välja arvutada, kui suur on teie pere osa sellest Eesti (Hiina) müürist. Toodetakse ju üle 90% Eesti elektrist põlevkivist, nii et kõigil meil on oma osalus ka tekkinud jäätmetes.

Kõige kõrgemale, üle saja meetri tõusevad Ida-Virumaal kolmandat tüüpi tehismägede tipud. Keemiatööstusest maha jäävat musta materjali kutsutakse koksimägedeks. Peale kahe Kiviõli musta mäe on Kohtla-Järve külje alla tekkinud lausa “Alutaguse peaahelik”. Oma mahu poolest on näiteks Kiviõli mäge kõrvutatud ka kuulsa Giza püramiidiga.

Kuna olematuks neid mägesid enam teha ei saa, siis siit järgmine küsimus: kas tasub kõike seda näha vaid mustades värvides ja sellega oma tuju rikkuda?

Olen meie suhteliselt tasasel Eestimaal otsinud nii Virumaa kui ka Võrumaa looduslike mägede ümbruses kohta, kust saaks fotole taeva taustale midagigi, mille siluett meenutaks mäge või muna. Giidina tegutsedes olen aga sageli näinud, kuidas maakonna külalised tõttavad pildistama neid palju kirutud “tuhamägesid”. Ja millise õhinaga (ja tõusu lõpuosas ähkides) ronitakse esimesel võimalusel nende otsa. Sealt ülevalt avaneb ju võrratu panoraamvaade!

Mitmesuguseid vaatetorne on ka teistes paikades, kuid tavaliselt on meie horisont ju ühetasane, Kirde-Eestis aga üllatavalt siksakiline. Siit siis järeldus, et need kurikuulsad “tuhamäed” mitte ainult ei risusta, vaid ka ilmestavad meie maastikku.