Valdo Liblik on sündinud 15. detsembril 1941 Tapal. Lõpetanud Tapa 1. keskkooli (1961), Tallinna polütehnilise instituudi keemia-mäeteaduskonna (1966) ja Tallinna ühiskondliku patendiinstituudi (1985). Kaitses 1979. aastal Leningradi tehnoloogiainstituudis tehnikakandidaadi väitekirja põlevkivitolmu ja -gaaside ja vedelproduktide tule- ning plahvatusohtlikkusest. Olnud 1970–1990 põlevkivi teadusliku uurimise instituudi (Kohtla-Järve) teadur, 1991–1993 Eesti teaduste akadeemia ökoloogia ja mereuuringute instituudi juhtteadur ning alates 1993 Jõhvis paikneva Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi Kirde-Eesti osakonna juhataja. Välja arendanud Kirde-Eesti õhu kvaliteedi ning ökosüsteemidele toimiva paljukomponendilise õhusaaste hindamise metoodika. Uurinud põlevkivi tootmise ja töötlemisega seonduvaid keskkonnaprobleeme.

Kirde-Eesti keskkonna olukorda on harjutud pidama väga kehvaks. Kas see on nii ja kui hull on olukord tegelikult?

Jah, tõepoolest: Ida-Virumaaga seostub paljudel ettekujutus kui korratu ja rikutud maastikuga regioonist, kus reostatakse loodust. Ida-Virumaa oli ainus koht Eestimaal, mis 1980ndatel tunnistati ökoloogilise katastroofi lävel seisvaks regiooniks. Tollal oli see õigustatud, sest maapõuevarad, energeetiline baas ja teised tegurid tegid selle maalapi ahvatlevaks tööstusplatsdarmiks, kus siinse unikaalse looduse hoid oli teisejärguline. Kavas oli rajada Kuremäe kaevandus ja ehitada Sillamäele uus võimas elektrijaam. Põlevkivi toodeti siis ligi 31 miljonit tonni aastas, praegusest üle kahe korra rohkem.
Halvimad päevad keskkonnale olid siin 1990ndate aastate alguseni. Siis algasid muutused. Esialgu küll põhiliselt tootmismahtude olulise languse tõttu pärast Eesti taasiseseisvumist, langes ära suur idatarbija ja plaanimajandus. Hiljem hakati parendama olemasolevaid ja rakendama enam keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid. Seda just pärast Eesti vastuvõtmist euroliitu, kuna keskkonnanõuded on siin tunduvalt karmimad võrreldes sellega, millega oldi varem harjutud.

Enim kõneainet on vist tekitanud mitmesugune õhusaaste?

Näitena paremuse poole õhusaaste vallas piisab vast sellest, et kui vääveldioksiidi aastane heide õhku Narva elektrijaamadest oli 1975–1990 kuni 215 000 tonni, siis praeguseks on see vähenenud 55 000 tonnini. Aluselise põlevkivi lendtuha kogus on vähenenud 250 000 tonnilt koguni 8700 tonnini. Seda tänu uute tolmufiltrite paigaldamisele ja põlevkivi põletamise keevkihtmeetodi kasutusele võtmisele. Kui varem keskkond siin leelistus ja sademevesi oli tavaliselt aluseline, pH 7,9–8,3 (kuni 9,5), siis 2004 jäi see Sakal vahemikku 5,2–5,4, mis viitab isegi vähesele hapestumisele.
Siiski pole vaja keskkonna edasist hapestumist kohalike allikate tõttu karta, sest väävlit sadeneb maapinnale tänu vähenenud SO2 emissioonile tunduvalt vähem kui on siinsetele ökosüsteemidele ohtlik kriitiline piir. Leeliselise saaste toimel omal ajal Kurtna maastikukaitsealal hävinud turbasamblad on jälle taastumas. Nii et tolmupilved on maastikupildist loodetavasti jäädavalt kadunud.
Väävliühendite emissioone peab piirama veelgi, näiteks Kohtla-Järve elektrijaamas. See tuleb viia keskkonnanõuete tasemele perioodil 2008–2010. Nurgakivi uuele väävlipuhastusseadmele pandi siin tänavu 10. septembril. Kohtla-Järve õhu kvaliteeti peaksid oluliselt parendama ka AS-I Viru Keemiagrupp Oil (VKG) investeeringud: 2008. aastal lõpetatakse 24 miljonit krooni maksev kolme gaasigeneraatorijaama rekonstrueerimine, millega viiakse lubatud tasemele ka orgaanilise aine sisaldus ladestatavas poolkoksis. Tänavu rakendati töösse 45 miljonit krooni maksev uus efektiivne ja vähem keskkonda saastav destillatsiooniseadme toruahi koos uue korstnaga, mis on rajatud kahe eelmise sajandi keskpaigas ehitatud ahju asemele. Nende projektide keskkonnamõju hindamisel osalesid ka ökoloogia instituudi Kirde-Eesti osakonna teadurid.

Aga põlevkivikaevandamine?

Kaevandamine avaldab elukeskkonnale paratamatult mõju: muutub veereþiim, ilmuvad uued pinnavormid. Olulisim probleem on siin vesi ja vee väljapumpamine kaevandustest ja karjääridest, 10–15 tonni vett iga tonni põlevkivi kohta. Ida-Virumaa tööstustsoonis on põhjavee ülemiste kihtide seisund üldiselt halb. Põhjus on põlevkivikaevanduste kuivendamise ja suurte reostuskollete, nagu põlevkivitööstus ja elektrijaamad, pikaajalises koosmõjus. Selle tõttu on Ordoviitsiumi kihtide põhjavesi 1200 km2 alal joogiveeallikana perspektiivitu.
Veevaeguse tõttu on AS Eesti Põlevkivi rajanud kaevanduste mõjupiirkonnas olevatesse küladesse hulgaliselt ühisveevarustussüsteeme ja sügavaid (170–270 meetrit) puurkaeve, mis ka seaduse järgi on arendaja vahetu ülesanne. Kaevandustest välja pumbatavast veest (keskmiselt 200 miljonit kuupmeetrit aastas) on põhjavett ainult 6–34 protsenti. Väljapumbatavas vees on sulfaatide sisaldus suurenenud, kuid vee-elustikku see ei ohusta. Meie uuringud on näidanud, et kaevandusvee juhtimine jõgedesse (näiteks Purtse, Rannapungerja) aitab vähemasti parandada nende niigi kasinat vooluhulka.
Ammendatud kaevanduste sulgemisel täituvad need veega, põhjavee tase tõuseb ja läheneb kaevanduseelsele looduslikule tasemele. Aga see on samuti tekitanud ootamatusi ja keskkonnaprobleeme. Väljavoolava vee kvaliteet siin siiski aastatega taastub ja läheneb looduslikule, sulfaatide sisaldus väheneb oluliselt.
Uutel kaevandatavatel aladel maapind enam ei vaju, kuna jäetavad tervikud tagavad stabiilsuse väga kauaks ajaks. Altkaevandatud maa on kvaasistabiilses seisundis: varasemal perioodil, 20–50 ja rohkem aastat tagasi, kambermeetodil kaevandatud alasid on ligi 70 ruutkilomeetril, kus võib endiselt aset leida maapinna järelvaringuid ja sisselangemisi. Siin varasemaid vigu enam parandada ei saa. Lihtsalt tuleb seda arvestada maakasutusel ja ehituses. Ka loodus teeb ise korrektiive. Nii areneb varingutest liigniisketel aladel ajapikku uus taimekooslus, mis rikastab maastikulist mitmekesisust.
Tööstuse mõju pole Ida-Virumaal võimalik täielikult kaotada. Hoolimata tohutust saaste vähenemisest on ka praegu Ida-Virumaa ettevõtete osakaal eri õhusaasteainete osas 32–95 protsenti Eesti summaarsest kogusest. Mingist katastroofist ei saa aga enam juttu olla. Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava koostamisel analüüsitud haigestumusstatistika põhjal pole praegu Ida-Virumaa elanike tervisenäitajad halvemad kui mujal Eestis. Elukeskkond Kirde-Eestis ja Ida-Virumaal muutub samm-sammult paremuse poole.

Mida hakata peale koksi- ja tuhamägedega?

Tegelikult on “mägesid” põlevkivimaal kolme liiki. Esiteks poolkoksimäed – mustad mäeahelikud Kohtla-Järvel ja Kiviõlis, mille põhimaterjal on põlevkivi termilisel töötlemisel gaasigeneraatorites tekkiv mineraalne jääk. Teist tüüpi on põlevkivi põletamisega seotud jäätmete (põlevkivituha) mäed – elektrijaamade juures asuvad tuhaväljakud. Kolmandad on aherainemäed – põlevkivikaevanduste juures asuvad puistangud.
Peaaegu kõikjal maailmas on kaevanduspiirkondade maastiku lahutamatu osa aherainepuistangud. Ida-Virumaa maastikku ilmestavates põlevkivi aheraine “mägedes” (kokku 33 mäge) on aegade jooksul ladestatud tootmisjääke üle 187 miljoni tonni, mis tegelikult kujutab endast paasi mõningase põlevkivilisandiga (uuemates kuni 8 protsenti). Osa materjalist kasutatakse killustiku tootmiseks ja ehitustöödel täitepinnaseks.
Enamik haljastub neist aja jooksul ise, osa kujundatakse puhkeobjektideks. Nii on tehtud Kohtla kaevanduse aherainemäega, kuhu on rajatud mäesuusatamise laskumisrajad, mägirattarajad jm, Kukruse 104 meetri kõrguse mäe otsa viib aga trepp, kust saab vaateplatsilt nautida ümbruskonnale avanevat vaadet. Ka kasutavad seda deltaplaanerid. Sinivoore mäe juurde on rajatud auto-motorada ja nõlvad kujundatud kelgutamiseks. Seega lisavad põlevkivi aheraine mäed siinsele lauskmaale olulist atraktiivsust.
Põhimine oht on siin võimalikud isesüttimised ja ka inimese tekitatud põlengud, kui keegi teeb puistangule (või ka karjääri) mõtlematult lõkke. Neid juhtumeid on olnud. Põlenud on Kukruse mägi, Küttejõu karjääri puistangud (1993) ja ka teisi. Ega siin head retsepti olegi: eelkõige inimeste teadlikkus ja mitteisesüttimisohtlike terrikoonikute rajamine.
Hullem lugu on poolkoksimägedega, mis kuuluvad kümne kõige ohtlikuma jääkreostuskolde nimistusse. Neis on 70–80 miljonit tonni materjali, mis sisaldab ka orgaanilist ainet, õli, sulfiide, fenoole ja teisi komponente. Nende mägede kõrgus on kuni 120 meetrit ja pindala kuni 200 hektarit. Kuna omal ajal ei tehtud siin mägedele kindlat põhja alla, kujutavad nad ohtu keskkonnale, reostades pinna- ja põhjavett (eeskätt vihmade perioodil) ning ka õhku peentolmu ja gaasidega, kuna mõningais kohtades jätkub jääkpõlevkivi termiline lagunemisprotsess.

Mida poolkoksimägedega ikkagi ette võtta?

Ainulahendus on lõpetada praeguste poolkoksimägede kasutamine ja need konserveerida. Seda nõuavad Euroopa Liidu direktiivid. Kohtla-Järve mägede sulgemisega juba tegeldakse, keskkonnamõjud on hinnatud, valitud optimaalne variant ja käivad projekteerimistööd. Poolkoksimägede tipud tasandatakse, pealmine pind kaetakse kasvukihiga haljastamise otstarbel ja mägede perimeeter isoleeritakse muust pinnasest ning keskkonnast spetsiaalse veetõkke abil. Projekti koordineerib keskkonnaministeerium, finantseerib Euroliit ja aastal 2013 peaks töö lõpetatud olema.
See ettevõtmine ei kulge sugugi kahjudeta. Mägede haljastamisega on tegeldud juba ammu, sinna on istutatud ja looduslikul teel levinud palju puuliike, kasvavad kaitsealused orhideeliste liigid. Nüüd see hävib vähemalt osaliselt mäetippude tasandamise tõttu. Haljastamisega tuleb n.-ö. otsast alustada.
Uus poolkoksiladestu VKG Oil AS-i juures on juba ette valmistatud (maksumus ligi 30 miljonit krooni) – kindla vettpidava põhjaga ja muudki nõuded täidetud. Ladestatakse tihendatud kihtidena, mis vähendab leostumise teket, sadeveed kogutakse ja suunatakse puhastusseadmetele. Seega on tulevikus oluline keskkonnareostuse allikas siin kaotatud, langeb ära Kohtla ja Purtse jõe fenoolidega reostumise oht.
Tuhaväljakud (ka nn. tuhamäed) on tekkinud põlevkivielektrijaamade juurde Ahtmes, Kohtla-Järvel ja Narvas Balti SEJ juurde Narva veehoidla ääres, samuti Eesti EJ juurde. Tegemist on hüdrotuhaärastuse tuhavee settebasseinidega, kus vesi on tugevalt leeliseline ja kaitsevallidest läbimurde korral ohustab tugevalt keskkonda ja veekogusid. Ka see tegevus tuleb lähitulevikus lõpetada. EL nõuete ja keskkonnaministeeriumi vastava määruse järgi tuleb põlevkivituha ladestamine tuhaväljadele hüdroärastuse meetodil kõikjal lõpetada 16. juuliks 2009.
Praegu töötatakse välja uusi tuhaärastusmeetodeid ja vähendatakse tuha ning leeliselise vee kogust. Narva elektrijaamades katsetatakse tuha eraldamist nn. tihepulbina, kus vajalik vee hulk viiakse miinimumini. Ahtmesse kavandatakse rajada uus biokütusel töötav elektrijaam või ehitada soojatoru Kohtla-Järvelt, kus kohalikus elektrijaamas hakatakse enam kasutama gaasilist kütust.
Üks eriti keskkonnaohtlik “mägi” on nüüdseks juba peaaegu suletud, s.o. Sillamäe radioaktiivsete jääkide hoidla. Nõnda on lõppenud rannikumere oluline reostamine lämmastikuühenditega ja välditud radioaktiivse saaste oht hoidla tammi purunemisel. Tööd kestsid ligi kaheksa aastat.

Kui hästi õnnestub kaevandustest rikutud maid rekultiveerida?

Kaevandamine muudab loodust paratamatult. Põlevkivi kaevandamisest rikutud maid on põhiliselt kahte tüüpi: maapinna langatustega alad, mis tekivad maapinna vajumisel altkaevandatud aladel ja karjäärialad (avakaevandamine), kus põlevkivikihti kattev katend eemaldatakse ja pannakse puistangusse, enne kui põlevkivi kätte saab. Nii tekivad täiesti uue vormiga maastikud.
Üldsus ootab peamiselt, et kaevandatud aladel taastataks ligilähedane kaevandamiseelne olukord, vähemalt samaväärne maastik. Neid alasid peaks otstarbekalt kasutama, nad ei tohiks muutuda jäätmaaks.
Tuleb nentida, et põlevkivi avakaevandamisel tekkinud nn. kuumaastiku mõiste ja mõnikord avaldatavad fotod üldjuhul eksitavad üldsust, kuna see on protsessi paratamatu, kuid ajutine nähtus. Karjäärialade rekultiveerimisega alustati 1960. aastal tänu looduskaitsjate, mäemeeste ja metsameeste ühispingutustele. Praeguseks on avakaevandamisega rikutud umbes 13 100 hektari suurusele alale rajatud metsamaad kokku ligikaudu 11 300, põllumaad 169 ja tehisveekogusid 15 hektarit. Kaevandatud alade korrastamisest põllumaaks on aga loobutud, kuna pole nõudlust. Ühtlasi on see tunduvalt kallim.
Praegu läheb igal aastal avakaevandamise alla 160–180 hektarit maad, sama palju ka korrastatakse (metsastatakse). Karjäärialade metsanoorendikest on 12 protsenti väga heas seisus, 31 protsenti heas ja 44 protsenti rahuldavas seisus, vaid 13 protsenti hinnati puudulikuks (metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse 2002. aasta andmed). Seni on peamiselt istutatud mändi (83 protsenti), vähem kaske (7 protsenti) jm. puuliike (kuusk, lehis, sanglepp jt.). Ökoloogia instituudi uuringud on näidanud, et edaspidi oleks otstarbekam rajada männipuistuid vaheldumisi lehtpuupuistudega või hoopis segapuistuid, mis looks veelgi soodsamad tingimused mitmekesise koosluse taastumiseks. Välistatud pole ka mõningate alade jätmine looduslikule taastumisele, kus hakkavad alguses domineerima lehtpuud. Mitmekesisema puurinde loomine võimaldaks veelgi enam elupaiku eri loomaliikidele ja ühtlasi väheneks tuleoht.
Narva karjääri korrastatud aladel on kujundatud ka tehisjärved (Vesiloo, Presidendi, Kenajärv jt.), mis lähielanike seas on populaarsed puhkekohad. Kohtla karjäärialale annavad atraktiivsust 200–500 meetrit pikad ja 10–40 meetrit laiad, kuni 25–30 meetri sügavused “järvistud”, mis on tekkinud läheduses asuvate allmaakaevanduste sulgemise tagajärjel.
Üldiselt kulgeb karjäärialade taastamine rahuldavalt. Soovitan kõigil ise tutvuda taastatud karjäärialade metsadega, need ei erine looduslikest oluliselt millegi poolest. Narva karjääri on paigaldatud ka tehispesad esimese kategooria kaitsealusele liigile – kalakotkastele.

Kuidas suhtuda võimalikku põlevkivikaevandamisse kaitsealade alt?

Väga problemaatiline küsimus, mis nõuab kompromisse, kokkuleppeid, uuringuid, uusi tehnoloogiaid. Vaevalt et Eesti saab põlevkivist ja põlevkivienergeetikast loobuda. Igasugune kaevandamine on aga suuremal või vähemal määral seotud keskkonnamõjuga. Kaevandamine aga läheneb paratamatult kaitsealadele. Eeskätt on jutt Muraka ja Puhatu rahvusvahelise tähtsusega looduskaitsealast.
Üldjuhul on maavarade kaevandamine looduskaitsealal keelatud. Kuna altkavandamisel tekib põhjavee alanduslehter, mis kaevanduse piirist ulatub küllaltki kaugele (2–3 kilomeetrit), ei tohiks igasuguse mõju vältimiseks kaevandada ka kaitsealade läheduses. Arvestades, et kaevandamistehnoloogiad täiustuvad, ei saa väita, et kaevandamine oleks siin igal juhul võimatu. Kaevanduse ja kaitseala vahele saab rajada ühtlustusbasseine, kaitsetsoone jm.
Kui kaitstava märgala, näiteks sooala, alune pinnasekiht on vettpidav, aga seda ta üldjuhul on, sest muidu märgala kaoks ise, ei avalda depressioonilehter olulist mõju. Näiteks Kalina järv asub altkaevandatud alal, aga ta püsib! Seoseid vee vertikaalse liikumise ja põhjavee taseme vahel praegu uurime. Samuti pole selge, kuidas ja mil määral mõjutab veetaseme kõikumine märgalade kooslusi, ja milline roll on siin kaevandamisel ning milline sademetel.
Kurtna järvede ja piirkonna põhjavee veetaset kaitstakse eritehnoloogia kasutamisega, rajatakse spetsiaalne veetõke savikatest kihtidest koos infiltratsioonibasseinidega ja kasutatakse lühikest tööett. Kuigi avakaevandamise mäetööd (Sirgala kaeveväli) toimuvad poole kuni ühe kilomeetri kaugusel järvestikust, on siin järvede veetase tõusnud ja suures osas normaliseerunud. Kui rakendada uut tehnoloogiat korrektselt, võimaldab see väljata põlevkivivaru kaitseala vahetust lähedusest endistelt Oru turbkombinaadi turbaväljadelt, kaotades järgneva karjääriala metsastamise käigus senise tuleohtliku turbavälja.
Seega pole siin ühest vastust. Kas kaitsealade piires ja millistel tingimustel on kaevandamine võimalik, selgub igal üksikjuhul mõjufaktorite hindamise käigus. Vajalikud on muidugi väga head ja usaldusväärsed seireandmed. Lähimad mäetööd toimuvad praegu ligikaudu kolme kilomeetri kaugusel kaitsealadest. Praeguse tempoga jõutakse nendeni lähema kümne aasta jooksul.
Oluline on ka arvestada, mida kaitstakse: märgala, veekogusid, haruldasi taimeliike või linde jt. Vahetu kaevandamine märgalade alt või lähedusest on kahtlematult märksa suurema keskkonnamõjuga kui näiteks kaevandamine metsise püsielupaiga alt. Ka siin on vaja leida mõistlikke kompromisse kaevandajate, seaduseandjate, looduskaitsjate ja loodusteadlaste vahel. Arvatavasti paneb kõik paika aeg, energiavajadus ja meie teadmiste täienemine. Küsimusega tegelevad peaaegu kõigi ülikoolide teadlased.

Millega tegeldakse Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi Kirde-Eesti osakonnas?

Osakonna teadus- ja rakendusuuringud ning arendustegevus on olnud tugeva Ida-Virumaa suunitlusega. Eelkõige on need haaranud probleeme, mis on seotud atmosfääriõhu saastatusega, õhusaaste mõjuga ökosüsteemidele, sh. okaspuupuistute ja turbasammalde seisundile, samuti kaevandamise kompleksse keskkonnamõjuga maastike kujunemisele ja arengule.
Uuritud on tööstusliku heitvee mõju jõgede elustikule ja vee kvaliteedile, samuti valgalade veereþiimi muutuste seaduspärasusi kaevandusaladel, rikutud maade taastumis- ja arengupotentsiaali, taimkatte tekkimist karjääridesse rajatud puistutes ja looduslikult taastuvatel aladel, nende sobivust elupaikadeks.
Praeguses teadusteemas pöörame enim tähelepanu märgalade ökosüsteemidele, nende arengule ja inimtegevusest tingitud häiringutele, kuna märgalad on enim ohustatud ökosüsteemid kogu maailmas. Uurime ka põlevkivikaevandamisest ohustatud Kirde-Eesti sookaitsealasid. Neid töid teeme tihedas koostöös maastikuökoloogia osakonna soospetsialistidega.
Hulgaliselt oleme teinud keskkonnamõju hindamisi, mis on seotud kaevanduste sulgemisega, elektrijaamade renoveerimisega, uute tehnoloogiliste protsesside juurutamisega keemia- ja põlevkiviettevõtetes, nagu VKG, AS Nitrofert, Velsicol Eesti AS jpt. Välisõhukaitse valdkonnas koostame ettevõtetele õhuheitmete piirnormide projekte. Need on vaid üksikud näited.
Osakonnas tehtut siinsete keskkonnaprobleemide valdkonnas on käsitletud kahes Ida-Virumaa monograafias, ilmunud 1999. ja 2005. aastal, aga ka teistes ökoloogia instituudi kogumikes. Mahukas on ka publikatsioonide arv rahvusvahelistes teadusajakirjades ja konverentside kogumikes.