Näib, et kunagi suurtes laantes üle Eesti tegutsenud lendoravad on nüüdseks taandunud põhiliselt Ida-Virumaale. Õnneks on need imepärased loomakesed võetud teadlaste tõsise tähelepanu alla.

Viimastel aastatel on Virumaa lendoravate kohta palju uut teavet kogunenud. Miks just nüüd? Esiteks toetas hulk inimesi ja organisatsioone 2006. aastal Eestimaa looduse fondi kampaaniat, mis kogus raha fondi vapilooma elupaikade inventeerimiseks. Teiseks on kujunenud tegus lendoravatega tegelev töörühm. Ette on võetud põhjalik töö: loomi jälgitakse raadiosaatjate abil, üksikasjalikult kirjeldatakse elupaiku ning otsitakse ja jälgitakse lendoravate puuõõnsusi.

2006. aastal inventeeriti võimalikke lendorava elupaiku. Need on vähemalt 50-aastaste haabadega kuuse-, haava- või kaseenamusega metsaosad, kus leidub pesaks sobivaid õõnsusi. Esmajärjekorras käidi läbi juba raiekavadesse arvatud metsad, et ei häviks seni teadmata elupaiku. Soome riigimetsades on sääraseid raie-eelseid inventuure tehtud juba aastaid. Eestis tänavu kinnitatud lendorava kaitse korralduse tegevuskava järgi on meilgi vaja neid korrapäraselt teha [2].

Varasematel aastatel on leitud kolm-neli uut elupaika aastas. Seekord inventeeriti ligi nelisada metsaeraldist, neist kolmeteistkümnes leiti lendorava tegevuse jälgi. Neljal korral avastati lendorav raiesse kavandatud metsaosadest, neist ühel juhul alles raie käigus.

Elupaigad. Mitmel korral leiti lendorav juba välja selgitatud vääriselupaigast või selle vahetust lähedusest. See näitab, et tavaline tulundusmets lendoravale pigem ei sobi. Ühtlasi rõhutab see vajadust vääriselupaiku edaspidigi kindlaks teha ja hoida. Koos lendoravaga leiavad seal koha ka teised ohustatud liigid, seniks kui ümbruskonna nooremates metsades kujunevad välja neile sobivad elutingimused.

Nii 2005. kui ka 2006. aastal kirjeldati lendoravate pesapaikade ümbruse metsi ning mõõdistati pesapuid, teisi sagedamini kasutatavaid puid ja nende ümbrust. Kogutud andmete põhjal valmis kaks õpilasuurimust [3, 4]. Nende põhjal selgub, et 124 puu hulgas, mida kasutavad lendoravad, oli 117 haaba, 3 sangleppa, 2 kuuske ja 2 kaske. Puude keskmine kõrgus oli 23 meetrit, ümbermõõt 168 cm ning nende koore pind korbast ebatasane. Seni on lendoravaid leitud 11 eri kasvukohatüübi metsades. Sagedamini on neid leitud jänesekapsa-mustika, naadi, angervaksa ja mustika kasvukohatüüpidest. Ohustatud linnuliikidest kohati lendorava elupaikades laanerähni, värbkakku, väike- kärbsenäppi ja kanakulli. Kaitstavatest taimedest leidus seal kõige sagedamini sulgjat õhikut, näsiniint, kopsusamblikku ja ungrukolda.

Raadiotelemeetria. 2007. aastal alustas Eesti terioloogia selts keskkonnainvesteeringute keskuse toel eelprojekti „Lendorava elupaikade raadiotelemeetriline uuring“. Mõned lendoravad said kaela raadiosaatjaga kaelavõrud ning võeti pideva seire alla. Juba praeguseks on projekt andnud väga palju uut teavet ning hulk seniseid oletusi on kinnitust leidnud. Näiteks on selgunud, et lendoravad vahetavad üsna tihti pesakohta. Üks raadiomärgistatud isasloom kasutas jälgimise perioodil märtsi lõpust kuni augusti keskpaigani kokku kümmet pesakohta. Sellel on ilmselt mitu põhjust. Üks on kindlasti vajadus vabaneda pessa kogunenud kirpudest. Teine põhjus on tõenäoliselt häirimine. Oleme täheldanud, et lendorav kolib teise pesakohta, kui senise läheduses on mitu päeva viibinud nugis. Ka on seni kõik loomad pärast kinni püüdmist kolinud teise õõnde. Kolmas põhjus on eelkõige isasloomadel see, et jooksuajal liiguvad nad suurel alal ringi ning hommikuti otsitakse lihtsalt lähim sobiv paik, kus päev mööda saata.

Pesad. Projekti käigus mõõdistati enamik lendoravate kasutatud õõnsusi. Valdavalt asuvad need kasvavates suurtes haabades ning on enamasti rähnide rajatud. Iseloomulik on, et õõs peab olema piisavalt vana, nii et selle ava on hakanud juba osaliselt kinni kasvama. Nõnda on sissepääs parajalt suur: lendorav mahub läbi, kuid tema vaenlastele, näiteks nugisele ja kakkudele, on see liiga väike. Vähemal määral kasutavad lendoravad ka kuivanud haabade ja murdunud ladvaga haavatüügaste õõnsusi, arvatavasti vaid siis, kui paremaid õõnsusi napib. Seni kirjeldatud 20 kindlalt lendorava tarvituses olevat õõnt olid 4–17 meetri kõrgusel, sissepääsu läbimõõt varieerus vahemikus 2,6–5,5 cm.

Pesamaterjalina eelistavad lendoravad samblikke, sammalt ja kulu. On pesi, mis koosnevad üksnes samblikest või üksnes samblast, kuid on ka segamaterjalist pesi. Samblikest peetakse paremaks eelkõige habe- ja narmassamblikke. Millest materjali valik oleneb, pole teada. Kuna lendoravad väldivad maapinnal liikumist, on võimalik, et sammalt kasutatakse juhul, kui lähikonna puudel ei kasva sobivaid samblikke, või võetakse tarvitusele vanade linnupesade materjal. Selle poolt räägib ka tõsiasi, et pesadest võib leida väiksemate lindude sulgi ja udusulgi. Vähemalt ajutiselt kõlbavad ka õõnsused, kus ei ole üldse pesamaterjali.

Jälgimine on näidanud, et peale õõnsuste sobivad lendoravatele ka orava risupesad. Üks isane lendorav kasutas sellist pesa vähemalt kuus päeva järjest, kuni lähikonda ilmus nugis. Seejärel siirdus ta turvalisemasse puuõõnsusse. Üks loom võttis omaks täistüve pakust valmistatud tehispesa. Soomes on pesapakud üsna agaralt tarvitusel – Kesk-Soomes kasutab neid paiguti üle poole populatsioonist –, kuid Eestis on see esimene teadaolev juhtum.

Peale pesitsemise ja redutamise kasutavad lendoravad puuõõnsusi veel toiduladudena. Oleme leidnud õõnsusi, kuhu on kogutud lepa- ja kaseurbasid. Ilmne on, et nende õõnte omadustele ei ole nii rangeid nõudmisi kui pesaõõntele. Toiduladudeks sobivad hästi näiteks suured musträhni rajatud õõned.

Esialgsete andmete kohaselt piirab pesaks sobivate õõnsuste vähesus oluliselt lendoravate arvukust. Õõnsustele konkureerivad nii liigikaaslased kui ka suluspesitsevad linnud, herilased ja mesilased. Näiteks püüdsime aprilli alguses ühest õõnsusest lendorava märgistamiseks – mesilaspere asustas selle juba mai teisel poolel. Möödunud aastal asustasid ühe lendorava pesaõõnsuse herilased. Sama õõnsust võivad eri aegadel kasutada eri lendoravad. Nii leidsime õõnest, kust varem olime püüdnud isaslooma, mõne aja pärast ema koos kahe pojaga.

Liikumine. Registreerides raadiomärgistatud loomade päevaseid pesi ja öist liikumist, oleme isasloomadel täheldanud üllatavalt suuri kodupiirkondi. Pärast jooksuaega jäädakse siiski küllalt paikseks. Ühe märgistatud isaslooma kevadise liikumisala suurus oli ligikaudu 65 ha, kuid suvel kasutas ta vaid umbes 12 ha suurust ala. Ilmselt käib lendorav toitumas kindlatel puudel. Lühikestel suveöödel väljuvad lendoravad päevasest pesast umbes kella 23 paiku ning siirduvad kindlatele söömispuudele. Need on vahel üsna pesa lähedal, kuid võivad ka paikneda isegi kaugemal kui kolmsada meetrit. Mõnikord teevad lendoravad oma kodupiirkonnas pikemaid tutvumiskäike. Poegadega emasloomad tavatsevad käia pesast väljas toitumas ka päise päeva ajal.

Vaenlased. Raadiomärgistatud loomi on rünnanud ka vaenlased. Mai alguses tappis ühe isaslooma nugis ning juuni lõpus oli tänavu sündinud poega surmavalt rünnanud ilmselt kakk. Kui nugiseid ja händkakke leidub arvukalt, peavad lendoravad olema öises metsas väga tähelepanelikud.

Autorid tänavad lendorava uuringute toetajaid: Keskkonnainvesteeringute keskust, Eestimaa looduse fondi ja selle kaudu toetajaid, Olympus Estonia OÜ-d, sihtasutust Lutreola ning Mare ja Toomas Rennelit Oonurmest.

1. Timm, Uudo 2006. Lendorava (Pteromys volans) seire 2006. aasta aruanne. Tallinn. Käsikiri keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuses.

2. Timm, Uudo 2007. Tegevuskava lendorava (Pteromys volans) kaitse korraldamiseks. Tallinn. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.

3. Rennel, Liisa 2006. Lendorava elupaiga struktuurist. Uurimistöö. Oonurme. Käsikiri Eesti noorsootöö keskuses.

4. Rennel Kadri 2007. Lendorava elupaikadest Virumaal. Uurimistöö. Oonurme. Käsikiri Eesti noorsootöö keskuses.

Loe lisaks:

Kurbel, Rainar 2006. Kohtumine lendoravaga. – Eesti Loodus 57 (10): 533.

Timm, Uudo 2006. Lendorav, varjatud eluviisiga haruldus. – Eesti Loodus 57 (2): 62–70.

Timm, Uudo 2006. Lendorav koltunud ajaleheveergudel. – Eesti Loodus 57 (2): 71.