Ida-Virumaal asuvad Eesti võimsamad ning kõrgemad joa ja joastikud, kuid on arvukalt ka väiksemaid ning tagasihoidlikuma vooluga veelangusid. Kõik need on omamoodi huvitavad ja imetlusväärsed.

Eestis on kokku loetud 34 mainimisväärset juga ja joastikku, millest 13 paiknevad Ida-Virumaal. Neist omakorda peaaegu kõik jäävad Põhja-Eesti klindi lähikonda, erandiks vaid Uhaku juga Erra jõel.

Valaste joast ehk Voka mõisa maadel asuvast kahesaja jala (u. 60 m) kõrgusest veelangust on esimest korda juttu juba 1852. aastal baltisaksa nädalalehes Inland (Das Seebad Chudleight). Vaevalt see juga tollal nii kõrge oli, sest paeplatoolgi on siinkohal kõrgust vaid veidi üle 50 meetri. Siiski viitab see ülestähendus vett astanguni juhtinud kraavile, mis küll tollal oli praegusaegsest üksjagu madalam: Kaasikvälja peakraavi süvendati alles 1960. aastatel.

Nii nagu Valaste oja vooluhulk (0–2 m3/s) joa kohal, nii on ka langeva veejoa kõrgus heitlik, ulatudes eri andmetel 24–32 meetrini. Suurvee ajal puhastab langev vesi joa jalami varingurusust ja uuristab sinisavisse kuni viis meetrit sügava kanjoni ning kõige selle tagajärjel võib langeva veejoa kõrgus tõusta üle 30 meetri. Näiteks pärast 2003. aasta 6. augustil Ida-Virumaal maha sadanud paduvihma saadi veejoa kõrguseks 30,6 meetrit (mõõdetud elektrontahhümeetriga Leica vaatesillalt). Veevaesel ajal, kui juga kipub kuivama, täidavad joaastangult ja selle külgedelt lähtuvad varingud joaaluse kivirusuga ning seeläbi kahaneb ka langeva veejoa kõrgus tunduvalt.

Tuleb tõdeda, et kui Valaste joal on vett, siis on ta nii ilus kui ka võimas; kui Valaste joal vett ei ole, siis on ta üksnes ilus. Oma ilu võlgneb ta suuresti joaastangus paljanduvale siiruviirulisele kivimilasundile. Selles üle 35 meetri paksuses halli-sini-rohe-pruuni-kollaseviirulises lasundis on kirjas ligikaudu sada miljonit aastat Eesti maapõue tekkelugu.

Joaastangu seinas paljanduv kivimilasund algab ligikaudu kahe meetri paksuse moreenikihiga. Sellest allapoole jäävas umbes 13 meetri paksuses lubjakivilasundis järgnevad üksteisele ülalt alla liikudes Aseri kihistu raudooide sisaldav lubjakivi (3,5 meetri jagu), Loobu kihistu lubjakivi (6,5 m) ja Toila kihistu glaukoniiti sisaldav lubjakivi (3,1 m). Seejärel aga Leetse kihistu pudedavõitu roheline glaukoniitliivakivi (1,3 m), Türisalu kihistu tumepruun peenekihiline graptoliitargilliit (2 m), Kallavere kihistu ehk fosforiidilasundi oobolusliivakivi (3,5 m), kambriumi (Tiskre kihistu) helehall liivakivi (12 m) ja Lükati kihistu kvartsliivakivi vahekihtidega sinisavi (kuni 10 m). Viimase ülaosaga sillalt nähtav kivimilasund tavaliselt piirdubki, kuid joaaluse sälkoru kaldail võib näha paljandumas ka päris ehtsat sinisavi: Lontova sinisavi.

Talvekülmade ajal ehib juga kuni kolmekümne meetri kõrgune hiiglaslik jääsammas, mida jääb ääristama väiksemate tuuletiivuliste jääpurikate sädelev pits. Iga suurem sula ja ägedam külmalaine lisab sellele ehitisele uusi äraarvamatuid detaile. Siis tuleb kevad. Esialgu ei pruugi väliselt suurt midagi näha ollagi, üksnes seal, kusagil paksu jääkooriku taga, justkui kohiseks ja mühiseks midagi. Aga siis, ühel ettearvamatul päeval jääloss vappub ja nähtamatu saab nähtavaks ning kammitsaist pääsenud vesi purustab jäälossi. Varisevad sambad ja purunevad karniisid ning varajane päikesekiir jääb võbelema külma kevadöö mälestustest sündinud jääpurikal.

Aluoja joastik on Toila vallas Pühajõe külas Mägara ojal. Viimast on nimetatud ka Aluojaks, Härjaojaks või isegi Sepaojaks.

14 kilomeetri pikkune ja 33 km2 valgalaga Mägara oja ei ole küll kuigi veerikas, kuid joastiku kohal pole see ka kunagi päris kuivaks jäänud: oja toidavad oruveerus peituvad rohked allikad.

Mägara oja, nagu valdav osa Põhja-Eesti ojadest ning jõgedest, ei voola mitte lõunast põhja, vaid hoopis läänest itta. Selle põhjuseks on ikka seesama klindiplatoo kerkinud põhjaserv.

Enne Pühajõe orgu laskumist voolab Mägara oja ligikaudu seitsmesaja meetri pikkuses ja kuni kümne meetri sügavuses Aluoja kanjonis. Selles on ojal umbes paarisaja meetri ulatuses viis paest astangut, mille kõrgused on vastavalt ülalt alla: 1,4 m, 0,8 m, 1,8 m, 1,4 m ja 0,5 m. Veejoa laius joaastangute kohal võib ulatuda viiest meetrist kuni kümne meetrini.

Joastiku esimesest arvesseminevast astangust ülesvoolu on ojal aga ligikaudu kahesaja meetri ulatuses veel kolm madalamat (0,2–0,3 m) astangut. Mägara oja paepõhjalises sängis võib leida ka avalõhesid ja kaks kurisut – need asuvad joastikust umbkaudu paarsada meetrit ülesvoolu.

Omapärase saatusega juga. Esmane Ukuoru juga või siis sellel kohal olnud veelang oli Ukuorus ehk Päite klindiplatoo idaserval Türsamäe panka lõikunud klindiorus. Sellele Ukuoru nime kandvale veelangule said saatuslikuks 1960. aastad, kui Sillamäe linn sellesse sälkorgu oma prügimäe rajas. Prügilat üleujutava tülika Ukuoja vee ärajuhtimiseks murti klindiplatoosse, sadakond meetrit Ukuorust lääne poole, uus kraav. Uuesti sündinud veelang rõõmustas suurvee ajal oma väheseid uudistajaid ligikaudu pool sajandit, kuid 2006. aastal jäi juga ette oma piire laiendavale Sillamäe sadamale ja selle vabakaubandustsoonile.

Praegusajal laskub Ukuoja vesi merre eelmisest umbes pool kilomeetrit lääne pool – sinna on tekkinud uus, suudme juures ligikaudu viis meetrit sügav kraav. Üksikute pealtnägijate tunnistust mööda olevat uus umbkaudu paarkümmend meetrit kõrge juga 2007. aasta kevadel suurvee ajal oma ilu ja võimsust näidanud. Kahjuks jääb juga vabatsooni aia taha, kuid ilmselt annab seda asja Sillamäe sadama vastutulelike töötajate abil parandada ja teha nii, et soovijad saaksid nüüd siis juba kolmanda Ukuoru joa tegutsemist imetleda.

Mälestusena endistest aegadest oleks siiski huvitav teada ka praeguse Ukuoru joa eelkäija väljanägemist. Viis aastat tagasi koostatud kirjelduse järgi on Päite klindiplatoo kõrgus joa kohal umbes 40 meetrit. Ligikaudu kahe meetri sügavuse kraavi suudmest langeval joal oli kõrgust veidi üle kuue meetri ja ülejäänud kolmkümmend mereni jäänud meetrit läbis oja mühiseva kosena. Vesi on Ukuoru joale ikka probleemiks olnud ning suvel ja sügisel oli oja sageli kuiv. Joaastangus paljanduvad aga keskordoviitsiumi lubjakivid; kosealuse järsem nõlv on põhiliselt ülal liivakivist ja all sinisavist. Suurveega oli Ukuoru juga muidugi kaunis ja võimukas, kuivematel aastaaegadel sai imetleda aga vaid paljanduvat mitmevärvilist paelasundit.

Langevoja joa leiab Vaivara vallast, Sillamäe linnast umbes kilomeeter lõuna pool, kus Sõtke orgu laskub lühike Langevoja. Vaivarasse viivast maanteest idas lõikub Langevoja sadakonna meetri ulatuses paeplatoosse: umbes selle koha peal on tekkinud ligikaudu kümne meetri laiune ja kuni kahe meetri sügavune kanjon. Joast allpool laieneb aga see kanjon kiiresti paarikümnele meetrile ja süveneb üle kümne meetri jagu. Need kokku on andnud kuni kolmesaja meetri pikkuse Sõtke jõe ja oruni viiva kanjoni.

Langevoja juga on tegelikult kaheastmeline: astangu ülaosa on omakorda astmeline ja ligikaudu viis meetrit pikk ning kuni poolteist meetrit kõrge; 3,8–4,2 meetri kõrgune alaosa langeb aga püstloodse seinana. Põhiastangu all on kuni meetri sügavune pehmesse glaukoniitliivakivisse süüvinud hiiukirn. Langevoja on põhiliselt allikatoiteline, arvestatavat valgala sellel aga pole ja oja jääb suviti sageli kuivaks.

Jäädavalt kadunud. Paraku on mõni Ida-Virumaad kaunistanud juga praegusajaks hävinud. Üks selline on Udria juga (ka Udrija, Utria) Vaivara vallas Udria külas samanimelisel ojal. Liivakivist astanguga juga hävis 1970. aastatel, kui selle juurde ehitati saun. Joaastangu kõrgus oli 3,2 meetrit.

On teada, et Narva-Jõesuu vabrikant ja laevaomanik Kotschnev ehitas 19. sajandi lõpupoole Udria lõhangoru kaldale lossi, mille juurde rajati ka park, kus oli palju haruldasi puuliike. Lossist on alles vaid varemed ja sinna vanalt Narva maanteelt viiv puiestee.

Orasoja joastik. Klindiplatool muidu märgatava oruta ekselnud Orasoja lõikub Vaivara vallas Vodava külas Puhkovasse viivast maanteest ida pool järsult paelasundisse, voolates selles mõnekümne meetri jagu. Orasojal on peale 1,1 meetri kõrguse ja kuni 5 meetri laiuse paest põhiastangu veel hulk alla poolemeetrisi astanguid: neid võib leida peaastangust nii üles- kui ka allavoolu. Nagu paljud teised klindivööndis olevad joad on ka Orasoja hädas veenappusega.

Üle kolmesaja meetri pikkuse kanjoni seintel paljanduvad aluspõhja kivimid alates keskordoviitsiumi lubjakivist kuni kambriumi liivakivi ja sinisavini. Joastikust allavoolu, kanjoni paremal kaldal olevas läbilõikes, paljandub aga graptoliitargilliidi vahekihtidega oobolusliivakivi – tegu on Pakerordi lademe Orasoja kihistiku tüüppaljandiga.

Tõrvajõe juga jääb Tallinna–Narva maantee Tõrvajõe bussipeatusest umbes kolmsada meetrit põhja poole. Laagnast lõunasse jääva soise ala kraavistikust alguse saav 16 kilomeetri pikkune Tõrvajõgi lõikub seal kuni kahe meetri sügavuses ja 5–6 meetri laiuses orus klindiplatoosse. Kõige sügavamale on see end uuristanud just joaastangu kohal. Tollest astangust ülesvoolu on jõel kümmekonna meetri ulatuses veel kolm kuni poole meetri kõrgust astangut. Põhiastangu kõrgus olenevalt mõõtmiskohast ja veeseisust ulatub 2–2,5 meetrini.

Veemöllu võib Tõrvajõe joal näha vaid suurvee ajal, mõnikord võib juga aga sootuks veeta jääda. Joast allavoolu ulatub kanjoni sügavus kümmekonna meetrini. Joaastangu all on kuni meetri sügavune kulbas ja joa all graptoliitargilliidis umbes niisama sügav hiiukirn. Kanjoni suudme lähedal, joaastangust mõnisada meetrit allavoolu lõikub kanjon kambriumi liivakivisse.

Narva juga olnuks üks Euroopa võimsamaid. Narva juga asub Narva linnas, kohas, kus 750 meetri pikkune ja 250 meetri laiune Kreenholmi saar jagab jõe lääne- ja idapoolseks haruks.

Läänepoolne ehk Kreenholmi joaastang jääb Eesti territooriumile; idapoolsest Joala astangust kuulub osa aga Venemaale.

Tavakodanikul on joaastangute juurde võrdlemisi keeruline pääseda, sest need jäävad nii piiritsooni kui ka Kreenholmi manufaktuuri suletud alale. Aga ilmselt on see vaid hea tahte ja aja küsimus, kui sedavõrd atraktiivsed vaatamisväärsused – Narva joa astangud ja mõnel harval korral ka juga ise – kõigile soovijatele kättesaadavaks tehakse.

Võiks öelda, et Narvas on kõik juba iidsetest aegadest peale olnud mingil moel seotud joaga. Ka linna nimi tähendab ju vepsa keeles juga. Peipsisse voolab sisse sada jõge, aga välja vaid üks: võrdlemisi lühike (77 km), kuid veerikas (keskmine vooluhulk suudmes 373 m3/s) Narva jõgi. Sellel lühikesel teel langeb 56 200 km2 valgalaga Narva jõgi vaid kolmkümmend meetrit ja peaaegu pool sellest langemisest jääb joa ning selle eel ja all olevate kärestike alale.

Nii lääne- kui ka idapoolne joaastang on keskordoviitsiumi lubjakivides, kusjuures joapealne paeplatoo on 16–17 meetrit ja jalam 10–13 meetrit ü.m.p. Kui idapoolse astangu ees on ligikaudu meetrisügavune nõgu, siis läänepoolse astangu jalam langeb astmeliselt umbes poolesaja meetri pikkusel lõigul üle kahe meetri. Põhiastangutest umbes paarsada meetrit ülesvoolu on jõe lääneharul ligikaudu poolesaja meetri ulatuses 2–3 madalamat alla meetri kõrgust astangut.

Energeetilise potentsiaali poolest on Narva jõgi üks Euroopa suuremaid, ja see talle saatuslikuks saigi. Narva joalt saadav odav energia on läbi aegade olnud Narva linna tööstuse alus. Näiteks 19. sajandil asusid maailma suurimad ja võimsaimad vesirattad ning hüdroturbiinid just Narva joa jõujaamades. Need käivitasid siinseid kudumis- ja ketrusvabrikuid, sae- ja jahuveskeid. 1955. aastal lakkas aga Narva kui ühe Euroopa võimsaima joa veepahin sootuks, sest Narva jõgi suleti ülalpool Kreenholmi saart 200 meetri laiuse ja 9,2 meetri kõrguse tammiga ja selle vesi suunati 2,3 kilomeetri pikkuse derivatsioonikanaliga jõe paremale, Venemaa-poolsele kaldale Ivangorodi (Jaanilinna) ehitatavale 125 MW võimsusega Narva hüdroelektrijaama turbiinidele. Ainult mõnel päeval aastas, kui tekib vajadus vabaneda tammi taha kogunenud prahist, avatakse lüüsid ja Narva juga ärkab jälle hetkeks ellu. Oma endiste aegade hiilgust, kus suurvee ajal mõnikord kahest joaastangust sekundi jooksul ligi 2000 m3 vett alla sööstis, nagu 1926. aasta kevadel, ei saavuta juga enam kunagi.