2007/9



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/9
Ida-Virumaa linnuklubi ja linnupaigad

Kontrastirikkal Ida-Virumaal leidub kaunist ja põnevat kõrvuti muret valmistavaga. Siinne linnustik on kui indikaator, mis aitab tunnetada, kas tööstusest kurnatud loodus suudab veel tasakaalu hoida.

Meie maakonnaga on seotud palju eelarvamusi; osa neist vastab tõele, muist kuulub pigem legendide hulka. Ühelt poolt teatakse suurtööstust ja selle keskkonnaprobleeme, teisalt püsib seniajani ettekujutus Alutaguse otsatutest põlislaantest ja soodest. Tõepoolest hõlmab Alutaguse ehk Alu linnuse tagune kant suure osa Virumaa idaosast ning metsa ja sood on siin Eesti keskmisest tublisti rohkem. Iseasi, kuidas on lood selle maastiku põlisusega: vaevalt leidub inimesest puutumata paiku isegi Alutagusel, millest annab tunnistust kvartalisihtide ja kuivenduskraavide tihe võrgustik.

Ka siinne linnustik on enamjaolt seotud metsaga: Alutaguse on tuntud suurte inimpelglike metsalindude elupaigana. Kuigi maakond on suisa kolmest küljest ümbritsetud veega, on siin vähe linnurohkuse poolest põnevaid kohti. Põhjaranniku kitsal ja lainetusele avatud rannaribal ei soovi kuigi paljud liigid pesitseda. Ka Peipsi luited sobivad pigem päevitajatele kui lindudele rahulikuks haudumiseks. Ainult Narva jõe ja veehoidla roostike elav linnuelu meenutab pisut Eesti lääneranniku madalaveelisi lahesoppe.


Klubi. Kummatigi leidub ka Ida-Virumaal linnuhuvilisi. Kaheksaliikmeline seltskond oli siinsetel linnuradadel aeg-ajalt varemgi kokku saanud, aga 1. oktoobril 2000, sügisese “Birdwatch’i” ajal, otsustati asutada klubi. Eesmärk oli edendada virumaalaste linnutundmist.

Üllatavalt menukaks on osutunud klubi linnuvaatlusretked. Ka on paar kohalikus lehes avaldatud kirjutist ajendanud inimesi oma linnumuredega klubi poole pöörduma. Näiteks kurtis üks naisterahvas, et tema koduõuele ilmus suur must lind, kes ei taha kuidagi ära lennata. Proua mure oli mõistetav, sest linnu toitmiseks kulus iga päev kaks kilo värsket räime. Väliselt paistis lind igati terve, seepärast soovitasime toitmine lõpetada. Mõne päeva pärast helistas sama inimene uuesti ja teatas rõõmsalt, et lind on ära lennanud. Kuidas kormoran õuele sattus, jäigi saladuseks. Korra on teada antud pihlapuude otsas sidistavast papagoiparvest. Mõistagi oli seekord tegu siidisabadega.

Eriti toredad on olnud lasteüritused, neid on tehtud nii eesti kui ka vene keeles. Peaaegu tavaks on kujunenud kevadine linnuõpe Mäetaguse põhikoolis. Ent kuigi lapsed on agarad kaasa lööma, ei ole kestvat huvi veel kellelgi tekkinud. Sestap pole ka klubi liikmete arv suurenenud.


Rannik. Parim mereäärne linnupaik asub kahe maakonna piiril Kalvis, kus Lahemaa-laadne sopiline rannajoon läheb üle Ida-Viru sirgeks ja üksluiseks pangaks. Madala ranna roostikud pakuvad siin varju paljudele liikidele nii rändel kui ka pesitsuse ajaks. Ristpardid, luitsnokk-pardid, viupardid, meriskid ja räusktiirud on siin tavalised, ent ida pool kohtab neid pesitsuse ajal haruharva. Kalvisse satuvad saagijahile ka kalakotkas ja merikotkas.

Kalvist idas tuleb paeklindi all kasvav pangamets merele õige lähedale ning kitsas veererannariba on lainete uhtuda. Pangametsas on ülekaalus laialehised puuliigid segamini harjumatult suurte hallide leppadega. Ka linnustik sarnaneb salumetsa omaga, veidi sagedamini kohtab ehk nõlva-lehelindu. Klindi uurded ja liivakivi sobivad pesa rajamiseks piiritajatele, räästapääsukestele ja kaldapääsukestele. Puulatvu mööda rändavad kevaditi ja sügiseti värvulised, tähistades oma rändeteed pihlakate, lodjapuude ja sõstrapõõsastega. Aeg-ajalt võib näha haruldusi, näiteks 1991. aastal silmas tähelepanelik vaatleja Valastel kaelusrästast [1].


Roostikud. Viiekümnendatel aastatel rajatud Narva veehoidla madalad kaldad on roostikku kasvanud ning kevaditi ja suve alguses on õhk siin lindude häälitsustest tiine. Ööd on täis rästas-roolindude laulu, mis summutab hüüpide ja täpikhuikade monotoonseid hüüdeid. Mitmesugused pardid, pütid, laugud ja taidad asjatavad sugu jätkates pilliroos, mille kohal otsib saaki roo-loorkull. Puhatust lendavad samal eesmärgil kohale kalakotkad ja merikotkas.

Suured roostikualad asuvad ka Vasknarva ja Jaamaküla vahel, kohas, kus Peipsi veed Narva jõkke voolavad. Siin laiub Struuga luht oma sootide ehk kohalikus kõnepruugis struugadega. Luhal ja jõe saartel pesitsevad mustviired, peale hüüpide ja täpikhuikude on kuuldud ka haruldasemat väikehuiku [2]. Võsastuvates luhaosades võib pesitsusajal kohata soorätsu, ent pajupõõsaste pealetungi tõttu on Struugalt taanduma pidanud rohunepid.


Alutaguse. Narva jõest läänes ulatuvad soodega vahelduvad metsad peaaegu katkematult Lääne-Virumaani. Mõneti taigailmelised metsad ei hiilga liigirikkusega, kuid võivad siiski pakkuda meeldivaid üllatusi. Nii on mitmel järjestikusel aastal siin või seal Alutaguse metsades nähtud-kuuldud habekakku – suurte taigametsade lindu [3]. Teine laialdaste okaspuumetsade liik, kes vahetevahel Alutagusele eksib, on laanenäär: viimane teade pärineb aastast 2001 Puhatu oja äärsest kuusikust [2]. Ent mitte üksnes külalised kaugest taigast ei näita Alutaguse väärtuslikkust. Siinsetes metsades elab ka viis kotkaliiki (peale kala- ja merikotka veel kaljukotkas ning mõlemad konnakotkaliigid) ja must-toonekurg.


Tööstusmaastik, mis paljudele ongi Ida-Virumaa peatunnus ja ðokiturismi vaatamisväärsus, võib olla ka üllatavalt huvitav linnupaik. Põlevkivikarjääride puistangud ja neil kasvav noor mets sobivad mitmele avamaastike liigile. Nii rõkkavad juunikuised puistangud nõmmelõokese laulust ja kevadhommikuti kudrutavad siin tedred. Haruldane väikepistrik on üsna arvukas noortes karjäärimännikutes. Muidu soolindudena tuntud heletildrid on pesapaiga leidnud karjääridesse tekkinud veekogudes. Vanemates karjäärimetsades võib kohata isegi metsist. Kohtla-Järve keemiatööstuse poolkoksimäed, mis inimsilmale iseäranis trööstitud tunduvad, sobivad siiski tuuletallajale ja öösorrile. Tuhamägede tagustel settebasseinidel peatuvad hanede ja partide rändeparved, samuti kogunevad sinna mittepesitsevate sookurgede salgad.


1. Lilleleht, Vilju 1999. Linnuharuldused Eestis 1990–1997. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne. – Hirundo 12 (2): 51–102.

2. Ots, Margus; Paal, Uku 2004. Linnuharuldused Eestis 2001–2002. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr. 4. – Hirundo 17 (1): 31–57.

3. Ots, Margus; Klein, Aivo 2005. Linnuharuldused Eestis 2003–2004. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr. 5. – Hirundo 18 (2): 67–102.



Indar Zeinet, Margus Pensa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012