Geograafi pilguga vaadates võiks vastata – Atlandi ookean. Mõnigi riigimees võiks kosta: need on meie riikide suurimad jõed või meie piirijõed. Paljud teavad aga sedagi, et ühenduslüliks on kalakotkas Maria.

Kalakotkas on Ida-Virumaa arvukaim kotkaliik. Meie kutsume teda küll kotkaks, ehkki ta on nende hulgas kõige väiksem ja paljudes keeltes ei peeta teda selle nime vääriliseks.

Kalakotkas on üks põhjusi, miks Puhatu soostikust sai looduskaitseala: kümmekond aastat tagasi oli kalakotkaste tihedus seal suurim Eestis. Praegugi pesitseb Ida-Virumaal vähemalt 12 paari – üle viiendiku kõigist Eesti kalakotkapaaridest. Ligi pooltele neist on Narva jõgi peamine kalastuskoht. Vähemalt sama palju võib seal kohata Venemaa kalakotkaid.

Kalamehed tunnevad kalakotkast hästi: osav konkurent jääb ikka meelde. Praegusel ajal võib kalakotkas end Eestis üsna turvaliselt tunda, inimene vaatleb teda pigem imetlusega ja pole andmeid, et neid oleks viimasel ajal kütitud. See pole aga alati nii olnud. Mõnekümne aasta eest tegid ka keskkonnamürgid kõva laastamistööd. Nõnda elas eelmise sajandi kaheksakümnendate algul Eestis vaid mõni paar kalakotkaid. Välja suri Läänemere-äärne asurkond, alles jäid vaid üksikud Puhatu, Emajõe-Suursoo ja Karula paarid: ilmselt oli kala seal vähem saastatud.

Kalakotkas pesitseb kõrge puu, enamasti männi ladvas. Pesalt peab olema näha kõik ümbruskonnas toimuv. Kui naaberpuud sirguvad pesapuust kõrgemaks, siis jätab ta pesa maha. Et asurkonda tugevdada, on Eestis viimase paarikümne aasta jooksul ehitatud ligi kolmkümmend tehispesa, tavaliselt allakukkunud looduslike pesade asemele. Praegu võime meil kokku lugeda 60–65 pesitsevat paari. Vaid Lääne-Eestis pole populatsioon ikka veel taastuma hakanud, pesitsemist katsetavad üksikud paarid.

Maria pesa asub keset Puhatu sood, seegi on tehispesa. Maria püüti mullu 22. juulil, talle paigaldati kõrgtehnoloogiline Microwave’i “seljakott”. Kahe GPS-saatja ostmist toetasid Eesti Põlevkivi ja RMK. Teise saatja sai samuti Puhatus pesitsev Erika tänavu.

Sügisrännet alustas Maria 6. augustil, kohe pärast poegade lennuvõimestumist. Nii on see emalindudel kalakotka peredes kombeks: nende kohustused – muneda, haududa ja pesa valvata – on nüüd täidetud. Isalind, kelle ülesanne seni oli kalastada ja toitu pessa tuua, õpetab poegi saaki jahtima veel peaaegu kahe kuu jooksul pärast emalinnu lahkumist ning lahkub alles koos poegadega või pärast neid.

Maria lendas esimese hooga Lõuna-Valgevenesse Pripjati jõe äärde ja jäi sinna poolteiseks nädalaks kosuma. Sealsed kalakasvandused ja metsalaam pakuvad selleks head võimalust. Reis jätkus pikemate peatusteta. Kongo jõe äärde jõudis ta 13. septembril, olles rännanud kokku 39 päeva. Just päeva, sest öösiti ta üldjuhul puhkas, vaid Vahemerd ületades jäi öö peale. Saharast üle lennates pidi ta paastuma ligi nädala, sest kõrbest pole kuigi lihtne kala leida.

Talvituspaik asus Kongo vasakul kaldal; paremkaldalt ei ole fikseeritud ühtegi asukohta. Jõgi on seal 5–10 kilomeetrit lai – ju siis polnud vajadust seda ületada. Vasakkaldasse suubub ka pisem lisajõgi, millel Maria veetis suure osa ajast. Talvituspiirkonna maastik on üsna madal. Kongo väljub aeg-ajalt sängist – nõnda moodustub ohtralt saari. Jõe äärest on vihmamets maha raiutud, kaugemal aga puutumata. Inimasustus on tõenäoliselt üsna hõre. Hulgaliselt leidub üleujutustest jäänud järvi ja toitugi on ilmselt piisavalt. Tekib vaid küsimus, mis sunnib Mariat ikka ja jälle tagasi Puhatusse tulema, lendama maha üle 7000 km ...

7. märtsil alanud tagasitee erines pisut sügisesest. Saharas sundis tõenäoliselt tugev põhjatuul või liivatorm võtma suuna läände, et mitte asjatult loodusega võideldes energiat raisata. Maria tundub olevat kogenud rändur ja teab, mis teha. Olles läbinud 16 riiki ja ühel rännupäeval isegi üle poole tuhande kilomeetri, jõudis ta Puhatusse 2. aprillil.

Tänavu pesitses Maria samas tehispesas kus mullugi, paraku olid munad mingil põhjusel juba enne poegade koorumist purunenud. Viimased uudised sellesügisese rände kohta pärinevad septembri algusest: Sahara oli selleks ajaks ületatud ning võetud suund Tðaadist Kesk-Aafrika Vabariiki.

Loe lisaks:

Kotkaklubi koduleht: http://www.kotkas.ee/

Männik, Riho 2003. Kalakotkas. – Eesti Loodus 54 (5): 226–228.

Männik, Riho 2006. Kalakotkas vajab kaitset. – Eesti Loodus 57 (11): 566–569.

Männik, Riho 2006. Kalakotkas ja tema kaitse Eestis. – Hirundo Supplementum 10: 1–26.

Sellis, Urmas; Männik, Riho; Väli, Ülo 2007. Maria rännakud: Kirde-Eesti
kalakotka sügis- ja kevadrände satelliittelemeetriline uuring. – Hirundo 20 (trükis).

Kõigi Ida-Virumaa kotkaliikide kohta:

Sellis, Urmas 2004. Alutagust asustavad kõik Eesti kotkaliigid. – Loodus 2: 34–35.