Ilmselt on väärilisemad ja omapärasemad loodusalad Ida-Virumaal välja selgitatud ja vähemalt lähitulevikus ei ole kavas luua uusi kaitsealasid. Nüüd on aeg keskenduda kaitse korraldamisele.

Ida-Virumaa looduskaitse ajalugu ulatub enam kui 70 aasta taha. Esimese loodusobjektina siin kandis võeti 1936. aastal kaitse alla toonast presidendilossi ümbritsenud Oru park. Selle hooldamine andis tööd rohkem kui sajale inimesele. 1938. aastal asutati Eesti esimene sookaitseala just Ida-Virumaal Ratva rabas: praegu kuulub see Muraka looduskaitseala koosseisu.

Pikka aega oli Ida-Virumaa teiste maakondadega võrreldes erilaadses seisus. Kuigi kaitstavad alad võtavad enda alla ligi kolmandiku maakonna pindalast, polnud seal halduspersonali. Kaitset korraldas Ida-Virumaa keskkonnateenistus, samuti omavalitsused, riigimetsa majandamise keskus, külaseltsid ja muud ühendused. Need tegutsesid suuresti projektipõhiselt, tagamata tööde järjepidevust ja jätkusuutlikkust. Kuid selle paikkonna tööstusmõju ja loodusalade suur külastuskoormus vajavad pidevat tähelepanu ja uurimistööd. 2006. aastal loodi riikliku looduskaitsekeskuse Ida-Viru regioon ja ametisse asus viis spetsialisti.

Siinsed kaitsealad on väga eriilmelised: alates klindist ja pangametsadest kuni metsade, soode, Peipsi rannaluidete, Narva vanajõgede ja luhtadeni. Kokku on Ida-Virumaal 5 looduskaitseala, 18 maastikukaitseala, 10 hoiuala ja 16 kaitsealust parki. Peale selle hulk kaitsealuseid püsielupaiku ning üksikobjekte.

Soostikud. Ida-Virumaa suurimad ja üleeuroopalise tähtsusega kaitsealad Muraka, Puhatu, Agusalu, Sirtsi ja Selisoo on loodud Alutaguse soostike hoiuks. Kõigil neil aladel elab palju kaitsealuseid liike: kotkad, must-toonekurg, metsis, lagerabade haudelinnud, lendorav, käpalised jt.

Muraka looduskaitseala (LKA) hõlmab paljude hinnangul üht kaunimat ja suurimat looduslike märgalade tervikpiirkonda Eestis. Sellel on ka omalaadne kultuurilugu. Maailmast läbimatute maastikega eraldatud talukohad toimisid vanasti enamiku aastast naturaalmajandusel, liikuma pääseti vaid talvekuudel üle külmunud raba taliteede. Talupered olid suured, just nagu väikesed külad. Praeguseni hooldatakse Muraka LKA edelaosas asuvaid Tagajõe ajaloolisi lamminiite (# 1). Eestis ainulaadne on ka siinne voolava veega ubalehe-tarnamäre, mis sarnaneb Soome aabasoodega: mineraalpinnasetoiteliste sageli üleujutatavate märgaladega.

Puhatu LKA hõlmab umbes viiendiku kunagisest Eesti kõige suuremast (57 000 ha) märgalade kompleksist, millest suure osa on hävitanud põlevkivi- ja turbatootmine, aga ka metsakuivendus. Ala ilmestavad seitse väikest rabajärve ning idaossa jääv Poruni jõgi seda palistavate liigirohkete lammimetsadega (# 2). Puhatu üheks suurimaks rikkuseks peetakse tema linnustikku, loodusteadlaste hinnangul on just Puhatusse koondunud siin kandis enim esimese kategooria kaitsealuseid liike. Muu hulgas pesitseb siin põhiline osa Eesti rabapüü asurkonnast.

Edelas külgneb Puhatuga Agusalu LKA, mille eripära on sood läbivad kriivad – pikad metsaga kaetud liivavallid (# 3) – ning suur siirdesoode osakaal. Sirtsi LKA sood on väga laukarikkad, neid ümbritsevates metsades pesitseb aga Eesti suurim ja elujõulisim lendorava asurkond. Selisoo loodusala (# 4) on justkui omalaadne raba mudel: keset metsa paiknev korrapärase kuju ja esinduslike laugastikega väljakujunenud kõrgraba koos kõigi ümbritsevate üleminekumaastikega.

Soostike hoiu suurim probleem on ümbruskonna majandusmetsade ja turbatootmisalade kuivendamine (# 5), see rikub veereþiimi kaitsealade servades, samuti läbivad alasid kuivendussüsteemide eesvoolud – kraavid, mis juhivad kuivendusvee looduslikesse veekogudesse. Puhatu ja Selisoo veereþiimi ohustavad üha lähemale jõudvad põlevkivikaevandused. Üsna hiljuti on ilmnenud inimeste rumal komme oma maastikukulgurite (ATV-de) võimekust just märgalade servades proovida. Enamasti on kaitstavate märgalade maastik õnneks siiski sedavõrd läbimatu, et rahvahulgad ja sõidukid siia ei kipu.

Pankrannik. Põhja-Eesti pankrannikut ja sealset elustikku hoiavad Ontika, Udria ja Päite maastikukaitseala (MKA). Kõik nad on ainulaadsed. Ontikale jääb Eesti pikim (20 km) ja kõrgeim (55,6 m) pank ning umbkaudu 30 meetri kõrgune Valaste juga, samuti väga selgelt eristuv ja pidev pangametsade vöönd. Päite MKA on tuntud oma hambulise klindiserva ja sälkorgude poolest (# 6), klindi jalam on kohati väga kitsas, katkestades pangametsade riba sootuks. Udria MKA iseloomustab Udria park koos Udria oja uuristatud sälkoruga, kivikülv rannikul ja kohati kaugele sisemaale taanduv klindiserv, nii et klindi ja ranniku vahele on kujunenud lai metsavöönd. Pankranniku kaitsealade probleem on prahistamine nii klindilt alla kui ka mereranna matkaradadel.

Peipsi. Eelkõige linnustiku kaitseks on loodud Loode-Peipsi linnuala ja Sahmeni loodusala. Järvevälja ja Smolnitsa maastikukaitseala eesmärk on hoida Peipsi järve luiteid (# 11) ning nende vahele tekkinud väikeste sooalade ja tarnakaasikute omapäraseid taimekooslusi. Smolnitsas kerkivad laulvate liivadega luitevallid kuni 12 meetri ja Järveväljal kuni 8 meetri kõrguseni. Laulvaks liivaks kutsutakse omalaadse koostise ja liivatera ehitusega väga puhast liiva, mis sellel liikudes tekitab jalge all ainulaadset heli. Mõlemat luiteala kipuvad matkajad prahistama, luidete pinnast kahjustatakse maastikusõidukitega.

Järved. Kurtna, Uljaste ja Kivinõmme (tulevane Jõuga) maastikukaitsealal on tähelepanu keskpunktis järvemaastikud, ühtlasi on need Ida-Virumaa populaarseimad puhkealad. Kurtna MKA hõlmab 33 järve ja suure osa Kurtna mõhnastikust, siit leiab enamiku Eesti üheksast järvetüübist. Järved on bioloogiliselt väga väärtuslikud, siin kasvavad paljud kaitsealused liigid: ränivetikad, vesilobeelia jt. Ala asub aga ulatusliku kaevandusala keskel ja turbatootmisala vahetus naabruses, seetõttu on inimmõju üsna karm. Lähedal asuvate allmaakaevanduste ning samuti selle tõttu, et järvestikku mõjutab lähemaid linnu joogiveega varustav Vasavere veehaare, on järvede veetase alanenud juba ligi neli meetrit. Vee-elustikule mõjub hävitavalt sulfaate sisaldav kaevandusvesi, mida on juhitud läänepoolsetesse järvedesse.

Uljaste järve piirab idast 22 meetri kõrgune Uljaste oos koos mõhnadega ja läänest Uljaste raba. Kivinõmme MKA hõlmab kolme Jõuga ja kahte Kõnnu järve koos neid ümbritsevate metsaste mõhnadega. Kõigi kolme järveala külastuskoormus on väga suur, tekitades tuleohutuse ja prahiprobleeme.

Jõed. Jõgede järgulisi veelange – kaskaade – kaitsevad Narva jõe kanjoni ja Langevoja joa kaitseala. Narva jõel oli kunagi Eesti kõige laiem ja suurima vooluhulgaga juga, selle jalamil aga Eesti suurim siirdelõheliste koelmu. 1956. aastal rajati paarisaja meetri pikkune ja üheksa meetri kõrgune hüdroelektrijaama pais. Sellest ajast saadik on jõesäng koos joaastanguga pooleteise kilomeetri ulatuses kuiv, tekkinud on juba esmane puittaimestik. Looduskaitse seisukohalt oleks vaja seni kuivas sängis taastada veevool vähemalt osaliselt, praegu lasevad venelased siia jõe peale vast korra aastas (# 7). Ligipääs kanjonile on riigipiiri ja Kreenholmi manufaktuuri kõrgete müüride tõttu väga piiratud.

Langevoja joa kaitsealal asub umbes viie meetri sügavune kanjon (# 8), selle põhjas astmeliselt laskuv Langevoja suubub Sõtke paisjärve Sillamäel. Erinevalt piirijõe kanjonist liigub siin palju inimesi, kellest kipub maha jääma rohkesti prahti. Kanjonipervele on tekkinud “suvilad”: lobudikud, mille olmejäätmed samuti lihtsalt pervest alla rändavad.

Narva jõe vanajõgede ja luhtade kaitseks on hiljuti loodud ainulaadne Struuga maastikukaitseala (# 9). Selle pooleteisest tuhandest hektarist ligi kolmandiku võtavad enda alla poollooduslikud luhad, kolmandiku vanajõgede veepeeglid, ülejäänu on kaetud põõsastike ja soostuvate ning soometsadega. Vanasti veeti siia üle jõe Venemaalt loomakarju sööma. Praegu kinnitab hulk kaitsealuseid linnu-, looma-, taime-, putuka- ja kalaliike ala üleeuroopalist tähtsust. Otsitakse võimalusi hakata poollooduslikke kooslusi taas hooldama: see jäi soiku Eesti taasiseseisvumise tõttu. Käimas on niidu- ja vee-elustiku uuringud ning seire. Euroopa Regionaalfondi toel plaanitakse eemaldada vanajõgedest settekorgid, et taastuks vee ringvool. See parandaks tunduvalt vee hapnikuvarustust ning ühtaegu vee-elustiku elutingimusi.

Üleeuroopalise tähtsusega jõeliste elupaikade kaitseks on loodud veel Tagajõe, Pühajõe, Pada jõe, Avijõe, Narva jõe ülemjooksu ja Narva jõe alamjooksu hoiuala. Euroopa raha toel alustatakse siin ulatuslikke uuringuid ja seiret, suurimaks probleemiks näivad praegu olevat paisud vooluveel ja kontrollimatu kalapüük.

Karst. Uhaku maastikukaitseala on loodud Ida-Virumaa suurimale kaetud tüüpi karstialale, kus peale karstilehtrite (# 10) võib suurvee ajal näha ka väikesi jugasid ja koopaid. Erra jõgi kaob Uhakus maa alla ja tuleb allikatena välja alles Purtse jõe ääres ja põhjas. Karstilehtrite läbimõõt ulatub 65 meetrini ja sügavus üle kuue meetri. Seni on alalt koristamata kummaline asfalditaoline pehme ollus – nn. pigi (# 10). See on väidetavalt tekkinud kemikaalidest, mille on karsti veesüsteemi paisanud Kiviõli keemiatööstus. Raske öelda, mida sellega tuleks ette võtta.

Iisaku oos ja Vaivara Sinimäed. Iisaku ja Vaivara maastikukaitseala on loodud omapäraste pinnavormide – Iisaku oosi ja Vaivara Sinimägede – kaitseks. Iisaku oosil asub Ida-Virumaa kõrgeim looduslik punkt Tärivere mägi (94 m) ning ainuke teadaolev paik Eestis, kus lendorav elutseb suisa asula territooriumil, väikeses metsatukas matka- ja suusaradade vahetus naabruses. Vaivara Sinimäed on tuntud ajaloolise lahingupaigana, ent pakuvad ka geoloogilist mõistatust: kuidas need keset lauskmaad kõrguvad pangalaadsed moodustised üleüldse on tekkinud? Vaivaras leidub pangametsailmelisi kooslusi ja hooldatavaid niite, lahustükina on sellele liidetud ka üks piirkonna väheseid säilinud loodusmetsi Viivikonnas. Mõlemal kaitsealal toob suur külastuskoormus omajagu muresid.

Puisniidud ja metsad. Mäetaguse maastikukaitseala (# 12) on Ida-Virumaal seni ainus, kus hoitakse ja taastatakse puisniite, sealne tammik on üks Eesti põhjapoolsemaid ja ainus Ida-Virumaal. Üleeuroopalise tähtsusega metsaelupaikade ja liikide kaitseks on loodud Atsalama ja Raju hoiualad. Vanad metsade ja nende loomastik vajavad hoolt ka väiksel ja eraldatud Paadenurme looduskaitsealal.

Pargid. Oru pargi maastikukaitseala ja veel 16 parki (Aa, Iisaku, Illuka, Järve, Kalvi, Kiikla, Kukruse, Kurtna, Maidla, Mäetaguse, Pagari, Püssi, Saka ja Voka mõisa pargid ning Narva Pimeaed ja Jõhvi linnapark) pakuvad peale maastikuilu ka palju huvitavat omapäraste liigirikaste puistutena. Vähe teadvustatakse, et Pätsu suveresidentsina tuntud Oru park on üksiti suurim (75 ha) ja maastikuliselt huvitavamaid ning liigirikkamaid parke Eestis. Vähe tuntud, kuid huvitava ajalooga on Voka mõisapark, mille kaunistamise võttis 18. sajandi lõpus südameasjaks ðoti päritolu hertsoginna Elizabeth Chudleigh – üks toonase Euroopa rikkamaid daame.

Parke hooldavad peamiselt kohalikud omavalitsused, paremini on säilinud need, mille mõisad on kasutuses püsinud, näiteks koolide või vallakeskustena. Enamasti ei võimalda rahanappus aga parke jätkusuutlikult hooldada.

Väljaspool kaitsealasid on esmatähtis hoida parimaid haruldaste liikide elupaiku ja kasvukohti püsielupaikadena. Ida-Virumaal on suhteliselt rohkem kui mujal Eestis lendorava ja metsise elupaiku (vastavalt 25 ja 19). Viimaste aastate seire on näidanud metsise asurkonna elujõudu ja kasvu. Lendorava kohta ootame andmeid tänavu alustatud seirest raadiosaatjate abil.

Üksikobjektidest on Ida-Virumaal kaitse alla võetud 8 rändrahnu või kivikülvi – Olgino, Oonurme, Oru pargi, Peri, Sirtsi, Udria, Varja ja Võrnu; 2 astangut – Aluoja joa astang ja Tõrvajõe joa astang ning 27 põlispuud või puuderühma. Puudest tuntuim on kindlasti nn. Ðiðkini mänd ehk Musumänd (Vene kunstnik Ivan Ðiðkin olevat armastanud selle all maalida). Selle põõsakujulise võraga võimsa puu kohta räägib rahvasuu hulga lugusid: üks neist lubab, et puu all suudelnud armunud jäävad igavesti kokku. Küllap seetõttu jätavad inimesed tänapäevalgi puu okstele linte ja muid ande. Teine laiemalt tuntud puu – Kuremäe tamm – arvatakse olevat jäänuk kunagisest eestlaste pühast hiiest. Just selle puu all olevat Kalevipoeg ilma jäänud nii juustest kui ka jalgadest. Praegu asub tamm Kuremäe Pühtitsa nunnakloostri surnuaial ning sellele käivad austust avaldamas vene õigeusklikud. Et takistada tammekoore kui ravimi või suveniiri lõikamist, ehitati tema ümber omal ajal isegi aed, ent nüüdseks on ta siiski täielikult kuivanud.

1. Alutaguse matkaklubi koduleht: www.matkaklubi.ee

2. EELIS (Eesti looduse infosüsteem): http://eelis.ic.envir.ee

3. Estonica teabekogu: http://www.estonica.org/

4. Kaitsealade kaitse-eeskirjad: www.riigiteataja.ee

5. Leito, Tiit jt. 2007. Eesti kaitsealad. EV Keskkonnaministeerium. Eesti Loodusfoto.