Oru park Toilas on küllap üks kuulsamaid Eesti parke oma värvika ajaloo ja kauni maastikuga. Kuigi Oru loss ootab endiselt ülesehitamist, ei jää nüüdisaegne Oru park alla kunagistele hiilgeaegadele 19. sajandi lõpul ning enne Teist maailmasõda.

Kui Grigori Jelissejev 1897. aastal omandas Pühajõe suudmes kõrgel Soome lahe kaldal maad, siis oli tal tahtmine rajada siia luksuslik suvitusvilla, mis suudaks võistelda kuulsate puhkajate Mekadega nii Prantsuse Rivieral kui ka Itaalias. Itaalia mägistest vaadetest inspireerituna laskis suurkaupmees projekteerida renessanssvillasid jäljendava maja, mis oma suuruse ja toretseva laadi tõttu teenis endale lossi nime. Kolmekorruseline kivihoone valmis 1899.

Villa ümbrus pidi olema samuti esinduslik. Selleks tellis Jelissejev pargiprojekti Georg Kuphaldtilt, kes oli 19. sajandi Venemaa keisririigi väljapaistvamaid maastikuarhitekte. Tema juhendusel oli valminud mitu tsaariperekonna esindusaeda.

1900.–1901. aastal valmis Kuphaldtil pargi plaan, mille elluviimist ta ise korraldas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses valitses parkide rajamisel eklektiline stiil, mis väljendus eri ajastute kaunite võtete liitmises ning tihti võib-olla liiga luksuslike ja toretsevate aedade ehitamises. Ligi 90 ha suuruse Oru pargi on kujundaja lahendanud samuti eri stiilides: nii on lossi lähiümbrus kujundatud Itaalia renessanssaedade eeskujul, kus pügatud hekkidest mustrid moodustasid uhkeid ornamente. Lossi lõunaküljele rajati kaupmeheproua soovidele vastu tulles nn. Vanaemakese aed, kus õiteilu pidi jätkuma varakevadest hilissügiseni.

Lossikompleksist ei puudunud ka tolleaegse iga mõisa juurde käinud eksootiliste taimede kasvuhoone, kust taimed suveajaks lossiaeda tõsteti. Nii oli rahva seas kuulda lugusid Jelissejevi pargis kasvavatest palmidest, agaavidest ja teistestki eksootidest.

Georg Kuphaldt, kes täitis küll nõudliku tellija erisoovid, hindas enam maastikuparki, mille kujundamises oskas ta suurepäraselt ära kasutada Pühajõe imelist orgu, vaateid merele ja vastaskaldale. Pühajõele rajati paisjärv, millel oli soovi korral võimalus paadisõitugi teha. Parki aga rajati elegantselt looklevad teed, mis olid mõeldud nii ratsutamiseks kui ka jalutamiseks; neli silda üle Pühajõe, millelt võis imetleda Pühajõe kärestikulist voolu, eriilmelisi pargi väikevorme: paviljone ning grotte; kaunite vaadetega kohtadele paigaldati graniidist istepinke. Elu Orul käis toretsedes, mis pidi demonstreerima kaupmehe rikkust.

Ent ükski hiilgeaeg ei kesta enamasti kuigi pikalt. Nii juhtus ka Oru lossi ja pargiga. Oktoobrirevolutsiooni järel emigreerus Jelissejev Prantsusmaale ning jättis Oru lossi koos pargiga oma volinikule valvata. Seejärel aga hakkas loss lagunema ning park metsistuma. Kurvad teated mahajäetud lossi kohta ilmusid tolleaegses ajakirjanduses korduvalt, juhtides üldsuse tähelepanu unustatud, kuid siiski ühele kaunimale kohale Eestimaal. Nii otsustasid Eesti suurtöösturid 1934. aastal teha þesti ning ostsid Oru lossi koos kõrvalhoonete ja pargiga ning kinkisid vabariigi presidendile suveresidentsiks.

Presidendiresidentsiks ümberkorraldamisel oli juhtarhitekt Roman A. Koolmar, kelle kavandite järgi ei rekonstrueeritud mitte ainult loss, vaid ehitati välja paljud pargirajatised: Neidepangale Nõiametsa paviljon, lossi ette terrassile kalade purskkaev, sillad jm. Hävinenud paistiigi asemele rajati kolm kalatiiki, mida täitev allikas kaunistati Ferdi Sannamehe skulptuuriga „Narkissos”. Lossi peaväravaid hakkasid kaunistama Herman Halliste karuskulptuurid.

Lossi lähiümbrus kujundati ümber kauniks kolme purskkaevuga iluaiaks, kus itaaliapäraste mustrite asemel valitses range korrapära lillepeenarde ja murude paigutuses. Lillepeenraid aitasid kujundada Saksamaa spetsialistid, eelkõige Berliinis asuvast Späthi aiaärist, kust saadi suures valikus lilleistikuid, muu hulgas eriti arvukalt roosisorte. Rooside seas oli ka mitusada istikut hübriidroosi ‘Staatspräsident Päts’, mille aretas Wiegant Bad Sodenis Saksamaal. See merevaigukollane roosaka varjundiga või kahvatukollane roosaka tooniga, tugevakasvuline, hästi lõhnav ja lõikelillena kauem säiliv roosisort pälvis presidendi aias suurt tähelepanu [3].

Presidendil oli pargi ümberkorraldamisel kindlasti oma mõju. Nii valmis pargi kirdenurka mere kaldale kiviktaimla, mille rajamist pidasid spetsialistid pinnase ebastabiilsuse tõttu peaaegu võimatuks. President Pätsi soov oli siiski kindel – kiviktaimla jaoks ehitati mere äärde kaldakindlustus ning seejärel harukordselt suur ja stiilne paekiviterrassidega kunstnõlv, kuhu rajati stiliseeritud aed, mis sümboliseeris kivist ja võimsat põhjarannikut.

Seegi aeg jäi lühikeseks kauniks viivuks sajandivanuses pargis. Teise maailmasõja käigus hävis enamik hooneid, tugevalt sai kannatada park.

Nõukogude ajal sai Oru pargist Toila-Oru. Looduskaitsealune park kuulus Kohtla-Järve rohelise vööndi metsamajandi alla. 1960. aastatel hakati tegelema pargi korrastustöödega. Kõrvaldati varemeid, korrastati terrasse ja treppe, rekonstrueeriti Allikakoobas, ehitati laululava.

1958. aastal asus Oru pargitehnikuna tööle Valev Meriste. Keerulise elukäiguga mees oli suur dendroloogiahuviline ning entusiastlik pargipuistu korrastaja ja uuendaja. Tema eestvõttel rajati 1960 Pühajõe kõrvalisemasse jõekääru 0,3 ha suurune Saviaugu puukool, kus kasvatati puittaimi pargi uuendamiseks ja ka müügiks [4].

Saviaugu puukooli ülesanne oli uute liikide introdutseerimise kõrval täiendada ka pargi mitmekesist puistut, millest osa oli huku äärel ja vajas kiiresti päästmist. Puukooli esimeste aastate jooksul kasvatati seal üles enam kui 600 mitmesugust puu- ja põõsaliiki ning nende vormi, sh. üle 80 okaspuu liigi- ja vormi.

1964. aastal alustati puukoolis okaspuude vegetatiivse paljundamise katseid, kasutades tolle aja kohta uusimat tehnoloogiat ja paljundusvõtteid, mis suures osas õnnestusid. Järeltulevatele põlvedele jättis Meriste mõtte: kes vegetatiivse paljundamisega tahavad jätkata, neil peab olema teadmiste ja oskuste kõrval veel püsivust ja hoolt, aga samuti huvi ja armastust selle töö vastu. Kellel need omadused puuduvad, on parem näpud vegetatiivsest paljundamisest eemal hoida [2].

1967. aastal koostas Nora Tammoja endise viljapuuaia asemele dendropargi projekti, mida hakati järgnevatel aastatel innukalt ellu viima. Nii rajati terrassilise ülesehitusega kolme hektari suurune rikkaliku puittaimede kollektsiooniga ala.1972. aastal kasvas Valev Meriste andmetel pargis 264 taksonit puittaimi.

1976.–1977. aastal koostati põhjalik Toila-Oru pargi rekonstrueerimisprojekt, milles olid ette nähtud mahukad taastamistööd: teede ning sildade ehitamine, üksikobjektidest groti, Nõiametsa paviljoni, komandandimaja platsi korrastamine, lastemänguväljaku ehitus jm. Hulk kavandatud töödest teostati, paljud jäid ootama paremaid aegu.

Park ja promenaad. Metsamajanduse struktuuri ümberkorralduste tõttu läks park Toila metskonna liitmisel algul Jõhvi metskonna alluvusse, 1997. aastal aga omakorda Kohtla metskonna haldusalasse. Mida on pargis tehtud viimasel kümnendil?

1997. aastal koostati Oru pargi maastikukaitseala kaitse-eeskiri, mis andis pargile tagasi ka tema ajaloolise nime Oru park. Oru pargi maastikukaitseala on loodud ajaloolise väärtuse ja mitmekesise reljeefiga pargimaastiku hoiuks. Esmatähtis on kahtlemata hooldus. 75,4 hektari suurune park on üks Eesti suuremaid maastikuparke, sellest tuleneb suur töömaht. Järjekindlat sagedat niitmist vajab 56,9 hektarit, sestap tuleks kevadsuvel niita umbes 200 hektarit [5].

Unustada ei saa ka pargi väikevormide, hekkide- ja lillepeenarde hooldust, prügikoristust ning talviseid raietöid. Viimastel aastatel on pargi hooldamist toetanud eelkõige keskkonnainvesteeringute keskus, riigimetsa majandamise keskus ja Toila vallavalitsus. Kuna tegu on riigi omandis oleva kaitsealuse maaga, haldab parki riiklik looduskaitsekeskus, kes ühtlasi otsib raha pargi hooldamiseks.

Oru pargis saavad kokku ja arenevad eri ajastud. Praegustele ja tulevastele pargis käijatele on tähtis hoida alles ajalooline miljöö, unustamata ajastutruud hooldust. Nii on jätkatud kunagiste pargirajajate ja -korrastajate tööd. Maastikuarhitekt Sulev Nurme projektide alusel on korrastatud lossiplats, rajatud lastemänguväljak, plaanis on jaapani aiakunstist inspireeritud kivide aed.

Üks Oru pargi väärtuslikke tahke on olnud liigirikkus. Parki rajades kasutas Kuphaldt taimestamisel oskuslikult võõrliike. Samuti toodi enne Teist maailmasõda siia Euroopast suur valik ilupuid- ja põõsaid. Valev Meriste panus on suurendanud pargis kasvanud taksonite arvu ligi 800 puittaimeni.

Viimastel aastatel on taas rohkem tähelepanu pööranud pargi täiendamisele mitmekesiste puude- ja põõsastega – dendropargi korrastustööd võimaldavad parki arendada.

Et parki tutvustada, korraldatakse igal aastal Oru pargi promenaadi pidustusi – tänavu juba 11. korda. Selle siht on hoida aus looduse ilu ja harmooniat, olla osake sellest kaunist maailmast, anda omalt poolt vastu üks kena õhtu ilusate lilleseadete ning suurepärase muusikaga.

1. Kaaver, Anne 1978. Georg Kuphaldt 1853–1938. – Eesti Loodus 29 (7): 445–450.

2. Meriste, Valev. Parri kuusk. Käsikirjaline artikkel.

3. Mõtuste, Märt 1998. Toila ümbruse kultuuri- ja hariduselu ajaloost. Toila.

4. Männamaa, Hella-Mare 1982. Park ja mees. – Eesti Loodus 33 (3): 159–160.

5. Oru pargi maastikukaitseala kaitsekorralduskava. 2002–2003. Keskkonnakaitse Instituut. Tartu.