Ida-Virumaa mõisatest on Kukruse tähelepanuväärne liigirikka pargi, puiestee ja mõisakalmistu poolest, mis kokku moodustavad kultuurmaastikulise terviku. Samas on mõis tuntud ka põlevkivi esimese kasutaja ning Baltikumi suurima ja väärtuslikuma eraarhiivi koostaja Robert von Tolli (1802–1876) tõttu.

Mõisa kujunemine ja omanikud. Kukruse (sks. Kuckers) rüütlimõisat on esmamainitud 1453. aastal, mil see kuulus Fromhold Lodele. Tema suguvõsa käes oli mõis aastatel 1410–1744. 1745. aastal päris võlgades mõisa Caspar von Engelhrdt, kes 1762. aastal vahetas Kukruse mõisa Ojasoo mõisa vastu ja uueks omanikuks sai sel aastal Christoffer Friedrich v. Toll (1698–1767). 1767 päris selle Karl Gustav (1751–1820), kes 1780. aastast muutis Kukruse mõisa suguvõsa mittemüüdavaks pärandmõisaks (fideikomiss). 1813. aastal sai omanikuks Friedrich Ludwig (1781–1841) ja 24. juunil 1841 liisu teel Võru lähedases Linnamäe mõisas sündinud sõjaväelane ja ajaloohuviline Robert von Toll (1802–1876), kes 1852. aastal lahkus sõjaväeteenistusest.

Robert von Toll oli oma tegevuses äärmiselt laiahaardeline. Aktiivselt tegutses ta rüütelkonnas, osales ajalehe Revalsche Zeitung (1860), Eestimaa aiandusseltsi (1862) ja provintsiaalmuuseumi ühingu (1864) asutamisel. Ta asutas Kukrusele kooli. Kukruse arhiivist sai Baltikumi suurim ja väärtuslikem eraarhiiv, kus hoiti mõisate dokumente ja kirjakogusid, üle 600 pärgamentüriku, palju riigitegelaste kirju jm. materjale. Kukruse arhiivi materjalide põhjal avaldati aastail 1856–87 neljaköiteline ürikutekogu “Est- u. Livländische Brieflade”, mis sisaldas agraarajaloolisi, genealoogilisi, numismaatilisi ja muid materjale.

Robertit hindasid ka mõisa talupojad: mõisapidamise 25. aasta juubeliks kingiti talle 24. juunil 1866 hõbedane pokaal [1, 3, 5, 8, 11].

Aastatel 1877–1917 oli mõisapidaja Roberti poeg Hermann ja edaspidi kuni 1923. aastani tema poeg Benno. Pärast seda jaotati mõisamaa asunikutaludele, härrastemaja läks põlevkivitööstuse käsutusse [4].

Kukruse mõisas hakkas Robert von Toll 1870. aastatel esimesena kaevandama ja kasutama põlevkivi, siinne viinavabrik töötas põlevkiviküttel. Selle mõisa järgi on oma nime saanud kukersiit (põlevkivi), ehitusmaterjalid kukermiit (sideaine), kukersool (kattelakk) ja kukerbetoon ehk kukeroon (põlevkivituhkbetoon).

Mõisa peahoone on ehitatud mitmes osas. Ühekorruseline barokne kivihoone ehitati arvatavasti 18. sajandi lõpul. 19. sajandi algul seda pikendati, lisades eenduvad tiivad ida- ja lääneossa, kusjuures idaosa on algse hoonega pikuti, lääneosa aga risti. Sellele ehitati 19. sajandi lõpul teine korrus ning lääneosale lisati veel pikuti teine tiib. Ansambli teistest hoonetest on tänapäevani alles hobuse- ja härjatallid, ait, tõllakuur, kelder, viljakuivati ning varemetena viinavabrik, valitseja- ja kärnerimaja [9, 11].

1925. aastal avati siin vene algkool, mis 1931. aastast kandis nime Kukruse vene emigrantide algkool. Endises härrastemajas asusid ka kaevandustööliste korterid. 1945. aastast oli peahoones Kohtla-Järve sovhoosi töötajate korterid ja kauplus, aidahoones ladu. Alates 1988. aastast kuulub Kukruse mõis riigile, valitsejaks on Kohtla maavalitsus ja seda rendib Eesti restauraatori Viru restaureerimisvalitsuse Jõhvi jaoskond [4].

Pargi ulatus ja ajalugu. Tänapäevane park jaotub kahte ossa. Põhiline osa paikneb peahoone ees, koos lossiesise väljakuga. See on tänapäevani hästi hooldatud. Lõunast on ala piiritletud müüriga. Mõisa suubuv sissesõidutee jaotab selle lääne- ja idaosaks, kusjuures idaosa on suurem. Mõlemat osa läbivad põhja-lõunasuunas kaks suure vahega lehisterida, mis kokku moodustavad imposantse neljarealise puiestee.

Puiestee jätkub üle Narva maantee lõunasse, ulatudes umbes 700 meetri kaugusele nn. Kabelimetsani ehk mõisakalmistuni. Selles osas on sõjapäevil ja hiljem puid maha raiutud, paremini on säilinud ida- ja läänepoolsed puuread. Arvatavasti polnud Robert von Tollil lehiseistikuid kogu puiestee tarbeks, seetõttu on siin kasutatud veel rohkesti tamme, vähem teisi puuliike. Mõisapark, puiestee ja Kabelimets moodustavad ühtse maastikulise terviku pindalaga 11 ha.

Teine osa pargist paikneb põhjaosas ja on praegu hooldamata. Omaaegne vabakujunduslik pargiosa ei olnud suur, kuid tänu oma tiikidele ja neid ühendavatele kanalitele üsna mitmekesine. Peahoonetagune osa on praegu lage, siit põhja poole tuleb pargipuistu ning selle taga on jälle suurem lagendik. Edasi läheb ala üle metsaks ning pole teada, kui kaugele omaaegne park ulatus. Näha on mitmesuguse suurusega süvendid, mis markeerivad omaaegset tiikide süsteemi ja neid ühendavaid kanaleid.

Kukruse pargikompleksi hakkas rajama Robert von Toll [13] teadaolevalt 1866. aastal [7], mõnedel andmetel siiski varem [2]. Rajamisel püstitati samal aastal sinna mälestuskivi. Vahepeal arvati see kadunuks, kuid kivi taasavati Elve ja Peeter Kappi eestvõttel tänavu 16. augustil [7].

Mõisal oli viljapuuaed ja kasvuhooned. Aastail 1896–1899 Eestimaa rüütelkonna aiandusinspektorina töötanud Friedrich Winkler on kirjutanud: “Üks osa viljapuudest asendati uutega. Loodetavasti saab viljapuuaed ka varsti küllalt kõrge piirde, et siin iga-aastaseid tugevaid tuuli pidurdada ja lund koguda. Lillede ala parandatakse ja siia istutatakse uusi suvelilli. Kasvuhooned on minu ettepanekul uuendatud, nii et jääb loota, et vajalike lilleistikute kasvatamine ei tee raskusi. On külm ja soe kasvumaja. Nimetamist väärivad paljud ilusad agaavid “ [12: 101–102].

Tänu rajaja aiandushuvile ja reisidelt kaasa toodud istikutele ja seemnetele oli Kukruse park 1860. aastatel taimestiku poolest üks liigirikkamaid ja haruldasemaid. Vähetuntud puudest ja põõsastest olid virgiinia kadakas, Douglasi enelas, harilik humalapuu, paberi- ja paplilehine kask, harilik kuldvihm, alpi ja pürenee kuslapuu, roheline lepp, pikaoksane ja karedakarvane luudpõõsas, ameerika ja ümaralehine saar, sulgjas stafülea, gruusia, itaalia ja punane vaher. Rohkesti kasvas viirpuid: Douglasi, elliptiline, kollane, must, ploomilehine, sulglõhine, täpiline, Tournefort’i, viltjas ja ümaralehine viirpuu ning reinvars- ja ida-viirpuu [2].

Pargi liigirikkus. Praegune park on suhteliselt liigivaene. Selle aasta augusti lõpus registreeriti siin 38 nimetust puittaimi, millest kuus olid meie tavalised marjapõõsad ja viljapuud. Kõik võõrlehtpuud ja -põõsad andsid looduslikku järelkasvu ehk metsistusid. 15 nimetust oli meie looduslikke puittaimi. Võõrpuittaimi oli 17, enamik meie tavalised liigid: siberi nulg, torkava kuuse kultivar ‘Glauca’, mägivaher (noored puud), taraenelas, näärelehise kibuvitsa kultivar ‘Plena’, villane lodjapuu, astelpaju, harilik sirel jt. Rohttaimedest leidus rohkesti ka musta vägiheina, metsistunud pajuastrit ja vooljat kirburohtu.

Omapärase võraga on siinne elupuu, selle eri vanuses harud kasvavad välja jalamilt. Enim levinud on lehised, mida on peahoone ees koos puiesteega (83) ligi sada puud. Leidub euroopa ja siberi (sh. vene) lehist ning eurojaapani lehise tunnustega puid (ü = 200 cm, idaosas). Suurim on lossiesine siberi lehis, mille kõrgus (edaspidi h) on 29 m ja rinnasümbermõõt (ü) 340 cm.

Peahoone esises osas on rohkesti vahtraid ja idas rühmiti põliseid harilikke pärni, suurima h = 25 m, ü = 341 cm. Ülejäänud pärnad on peenemad, ümbermõõt on 200–250 cm vahemikus.

Tagumises põhjaosas leidub põliseid vahtraid, tammesid ja üksikuid pärnasid. Lähestikku kasvab kolm vahtrat (ü = 185, 180 ja 140 cm) ja neli tamme (ü = 146, 118, 114 ja 92 cm). Suurima tamme h = u 14 m, ü = 240 cm; jämedaima pärna ü = 286 cm ja saare ü = 284 cm. Ühe pärna h = u 23 m, ü = 254 cm. Eriti huvitav on rühm suurelehiseid pärnu. Osaliselt säilinud pärnakännult diameetriga 112 cm on juurekaelalt ümber kännu kasvama läinud puude kogumik. 45 haru on eri vanuses ja suurima ü = 45 cm.

Kirjanduse andmeil peaks pargis kasvama kaks hariliku vahtra punaselehist kultivari ‘Schwedleri’ [9], esialgu registreeritud 1957. aastal.

Pool sajandit tagasi oli park liigirikkaim. Aleksei Paiveli registreeritutest on praeguseks kadunud valge mänd (h = 25 m), Douglasi viirpuu (h = 10 m, neljaharuline, ü = maks. 102 cm), harilik hobukastan, hõberemmelga teisend var. sericea, suur läätspuu, harilik pihlenelas, ameerika pärn (h = 7,5 m, ü = 140 cm), pooppuu, lodjap-põisenelas, mägivahtra emapuud (suurima h = 22 m, ü = 143 cm) ning suur harilik elupuu (h = 19 m, ü = 113 cm).

Mõisakalmistu lugu. Meie mõisatega seostuvad ka maastikuarhitektuuri ja iluaia poolest olulised perekonnakalmistud, neid hakati rajama 18. sajandi lõpul ja sageli mõisakeskmest üsna kaugele [9].

Kukruse kalmistuga on seotud 18 isikut. Kahe puhul, kes on surnud 1798 ja 1813, on märgitud, et tahvel on kabeli seinal: ilmselt pole nad sinna maetud. Samuti ei ole seal Eduard von Tolli viimast puhkepaika. Taavi Pae andmeil oli esimene matus 1827 ja viimane 1913. Kunagine väike paekivist krohvitud seintega ja viilkatusega kabel on nüüdseks hävinud. Praegu on alles kaks suurt kivist tahutud väravaposti ja kaks hauakivi: Friedrich Ludvig von Tollile ja Julie von Tollile, sünd. Brevern (1790–1839).

Laevakujuline graniidist mälestussammas maailmakuulsale polaaruurijale Eduard von Tollile (Tallinn 1858–1902) püstitati tema 50. sünniaastapäevaks 1908. aastal Hermann von Tolli eestvõttel. Selle on valmistanud Kukruse tuntud ehitusmeister Kaarel Oro. Kasutatud on kaht suurt põllukivi, millest üks oli väikeselohuline kultusekivi. Lohud on näha samba tagaküljel.

Eduard von Toll oli Roberti venna Arendt Wilhelm Gustavi (1800–1863) poeg, seega Hermanni lellepoeg [5, 8]. Ta uuris Põhja-Siberi geoloogiat ja kliimat, sealse meretee läbimist ja otsis mammuteid. Ta hukkus Põhja-Jäämere ekspeditsioonil 1902. aastal, kui ta püüdis leida müütilist Sannikovi maad [6].

Eduardil olid perekondlikud sidemed maadeuurija Ernst von Middendorffiga: nende abikaasad olid õed ning Voka mõisa omaniku von Wilckeni tütred. Ernst von Middendorff abiellus Marn von Wilckeniga 1876. ja Eduard von Toll Emmeline (Emmy) von Wilckeniga 1889. aastal [8]. Eduard peatus ekspeditsioonide vaheaegadel ikka Vokal ning sealsele mõisakalmistule on maetud tema kaks last: Arend (1894–1903) ja Ulrich (1898–1900) von Toll (T. Pae teade). Pärast meresõitja hukkumist elaski perekond Voka mõisas, viimati Teise maailmasõja ajal [12].

Kalmistu puud ja põõsad. Kalmistu silmapaistvaim puu on olnud hariliku tamme kultivar (sort) ‘Pendula’. Selle registreeris Winkler, kes on kirjutanud: “Pargi välispiiril asub perekond Tolli matusepaik, kuhu on istutatud leinatamm, millel on oma liigis vähe sarnaseid. Vihmavarjutaoliselt laialisirutatud okste varjus võib kuni sada inimest mugavalt istet võtta.” [13: 101] Praegugi kasvab kalmistul leinavõra kujuga harilik tamm (h = u 7 m, ü = 105 cm). Tüvi on 2–2,5 m kõrgusel tugevasti moondunud. Kas puud käsitleda vormi või sordina või mitte, pole selge, sest seda vormi (f. pendula) samastatakse vahel põhiliigi endaga.

Praegu on kalmistu üsna puuderikas. Kodumaiste jalakate, pärnade, saarte, tammede ja vahtrate seas on põhilised võõrliigid mägivaher (h = 30 m, ü = 246 cm; ü = 261 ja 251 cm ) ja lehised (ü = 260 ja 243 cm). Lehised küünivad 30 m kõrguseni ning 52 puu seas on palju euroopa lehiseid. Rohkesti kasvab ka taraenelast ja villast lodjapuud. Kõik need liigid on andnud ka looduslikku järelkasvu.

Puude vanust määrati 2007. aastal Kukruse pargis ja mõisakalmistul kohaliku entusiasti Kalev Mae palvel. 1,3 m kõrgusel võetud puurproovid ei ulatunud iga kord südamikuni ning puude vanus arvutati interpreteerimise teel. Tegelikult on puud vanemad: lisanduvad aastad, mil puud kasvasid 1,3 m kõrguseni.

Peahoone juures läänes kasvava jämedaima lehise ja läheduses oleva puu puursüdamikes loeti 140 ja 136 aastarõngast (vanus 145 ja 143 aastat). Mõisakalmistu kõrval oleva puiestee siberi lehise (ü = 292 cm) puurproovis loeti 138 aastarõngast (vanus 143 aastat). Arvestades selle ja lossiesise kahe siberi lehise vanust, võidi kogu puiestee 300–400 puuga istutada ühel ajal, 1860. aastatel.

Oma vanuse poolest on ainulaadne kalmistul olev leinavõraga tamm. Selle puursüdamikus loeti 148 aastarõngast. Sellise kõrguse ja vanusega (157 aastat) puu võidi istutada 1850. aastatel.

Leinatammega oli ühevanune ka üks sealsetest lehistest (puurproovis 149 aastarõngast, vanus umbes 155 aastat). On näha, et kalmistule hakati puid istutama isegi varem kui lossiesisesse parki. Nooremad olid üks sealsetest tammedest (124), hobukastan (123) ja mägivaher (109 aastarõngast). Interpoleerimisel leiti, et 1,3 m kõrgustena võidi need istutada 1870. aastate teisel poolel. 20. sajandi algul oli aga kasvama läinud üks pihlakatest ja 1940. aastate lõpus istutati kaks viirpuud.

Kukruse mõis oli mõisaomanike (eriti Roberti) aktiivse ja laiahaardelise tegevuse tõttu üks Eesti tuntumaid, park aga oma liigirikkuselt ning kujunduselt koos puiestee ja kalmistuga üks omapärasemaid Eestis. Kogu kompleks oli rajatud eeskätt peahoone ette, omaaegne vaade esiakendest või trepilt panteoni poole võis olla päris uhke. Samas viis see mõtted manala teele läinud suguvõsa liikmeile ja tuletas meelde, et sinna kalmistule pidi ükskord jõudma ka pargi rajaja.

Peahoone tagune pargiosa oma tiikide ja liigirohke taimestikuga oli hoopis teist laadi ning suunas mõtted pigem maisele elule. Küllap oli kogu pargikompleksi projekteerinud Robert von Toll ise. Kas tal oli siin ka eeskujusid, ei ole teada. Kuid Robert viibis aastatel 1834–1838 Lääne-Euroopas, elades pikemat aega Roomas ning käis Pariisis, Ðveitsis ja Berliinis [3, 8] – see kõik aitas kaasa tema ajaloohuvi süvenemisele ja maailmapildi rikastamisele.

Tuleb loota, et tulevikus läheb täide Kohtla vallavalitsuse idee luua Kukrusele Tollide muuseum, ning kogu hoonestus ja ümbrus saab uuesti korda.

1. Bunge, Friedrich Georg von, Toll, Robert von (herausgegeben) 1857. Est- und Livländische Brieflade. Eine Sammlung vor Urkunden zur Adels- und Gütergeschichte Estl- und Livlands in uebersetzungen and Auszügen. Erstel Theil. Zweiter Band. Kluge und Ström, Reval.

2. Dietrich, August Heinrich 1865. Alphabetisch geordnetes Verzeichniss der Zierbäume und Sträucher, welche in den Gärten der Provinz Ehstland, mit mehr oder weniger Erfolg angerpflanzt, vorkommen. – Mittheilungen über die Wirksamkeit des Ehstländischen Gartenbau-Vereins zu Reval. Reval, 2: 12–35.

3. Eesti biograafiline leksikon. 2001. 2. trükk. AS Rebelis, Saku.

4. Ernesaks, Maia 1988. Ajalooline õiend Kukruse mõisa kohta. Käsikiri Kukruse vallavalitsuses.

5 Baltische biographische Lexika. Kooperationsprojekt Bayerische Staatsbibliothek und Universitätsbibliothek Tartu (Estland) 2007. http://mdz1.bib-bvb.de/cocoon/baltlex/start.html

6. Hang, Tiit 1993. Ed. Toll polaaralade geoloogia ja geograafia uurijana. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, IX. Geoloogia rajajooni Eestis. Tallinn: 117–125.

7. Kriis, Külli 2007. Taasavatud mälestuskivi väärtustab Robert von Tolli tegemisi – Põhjarannik, 18. aug. http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=article&sid=5870

8. Lenz, Wilhelm (herausgegeben) 1970. Deutschbaltisches biographisches Lexicon 1710–1960. Böhlau Verlag, Köln, Wien

9. Lutsepp, Elo (toim.) 2007. Eesti pargid 1. Keskkonnaministeerium,

Muinsuskaitseamet, Varrak.

10. Pae, Taavi 2003. Baltisaksa perekonnakalmistud Eestis. – Eilart, Jaan; Pärn, Jaan; Nuum, Taavi (toim.). Looduskaitsealaseid töid VII. Tartu üliõpilaste looduskaitsering, Tartu: 104–112.

11. Ruusmaa, Arthur 2007. Kukruse mõis. – Virumaa entsüklopeedia.

http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$1266

12. Voka alevik. 2007. http://www.eestigiid.ee/?CatID=91&ItemID=884

13. Winkler, Friedrich 1999. Aruanne Eestimaa Aiandusseltsi instruktori tegevusest. – Meikar, Toivo (toim.). Akadeemilise Metsaseltsi toimetised X. Töid Eesti metsanduse ajaloost II. Tartu: 97–125.