Kui inimene ei sekku, võib endistele põlevkivikarjääridele kujuneda üllatavalt mitmekesine ja põnev elustik. Paraku kannavad sellised paigad meie teadvuses “rikutud maa” pitserit ega pääse sellega seotud hädadest.

Arvestamata legendi õnnetust talumehest, kes kaevandas põlevkivi sauna ehituseks, võib põlevkivitootmise alguseks Eestis pidada 20. sajandi teist kümnendit. Eesti Vabariigi esimeste aastatega algab ka Küttejõu karjääri lugu. Noort riiki vaevas kütusepuudus ning juba 1919. aastal asuti Pavandus – praegu on seal Kohtla-Järve vanalinn – põlevkivi murdma. Riikliku firma kõrvale tekkis kiiresti mitu erakäitist. Tavaliselt tuginesid need väliskapitalile, nagu 1922. aastal Saksa rahadega alustanud “Eesti Kiviõli”. Enamasti asutati kaevanduse lähistele kohe ka põlevkiviõli tehas. Küttejõu karjäär alustas tööd mõni aasta hiljem. 1924. aastal ehitati Kiviõli jaamast haruraudtee ja järgmisel aastal hakkas praeguse Kiviõli asula lõunaserva kohal tööle karjäär.

Siin asus kaevandama aktsiaselts “Kütte-Jõud”, mille omanik oli Tallinna paberi- ja puupapivabrik. Tollal oli see ainuke Eesti kapitalile rajatud erakaevandus [3, 4]. Karjääri juurde rajati kümmekonna majaga asula, millele keegi ei hakanud eraldi nime välja mõtlema – see laenati kaevandusfirmalt.

Esmajärjekorras oli Küttejõu karjääri ülesanne varustada Tallinna paberivabrikut odava küttega, kuid kivi müüdi ka tärkavale õlitööstusele. Nõnda alustas Kohtlas asunud ja Inglise kapitalile kuulunud New Consolidated Gold Fields Ltd. õlitehas enne oma kaevanduse rajamist tööd Küttejõust ostetud põlevkiviga. Oma õlitööstuskäitist Küttejõus ei asutatud.

Oma aja kohta oli AS “Kütte-Jõud” arvestatav põlevkivi tootja. Erakaevanduste hulgas oli ta pikka aega konkurentsitult esimene ning ületas 1920-ndate lõpul oma umbkaudu saja tuhande tonnise aastatoodanguga enamikku riigikaevandusigi. Üks edu aluseid oli kindlasti toonaste karjääride moodsaim tehnika: auruekskavaator kopamahuga 3 m³ ja lihtne laadimissild (# 1). Pavandu riigiettevõttes murti põlevkivi käsitsi, teistes erakarjäärides olid aurulabidad kopamahuga ligikaudu 1 m³ (võrdluseks: tänapäeval Narva karjäärides töötavate koppade maht on umbes 30 m³).

1933. aastal avati ka allmaakaevandus. 1936. aastal avaldas Osvald Tooming ajalehes “Vaba Maa” reportaaþi karjääri ja alevi elust: “Madalad kasarmud reas, mustad kui pigitatud. Väikesed ühetoalised korterid on siin töölistel. Siin on pliit, kuid siin magavad ka inimesed ja siin peetakse söögitundi. Midagi rõõmustavat pole neis tubades ei silmale ega südamele.” [9] Peale ruumikitsikuse ja vallandamisohu – majanduskriisi ajal sai Küttejõu umbes kahesajast kaevurist sadakond sule sappa, muserdas siinseid elanikke õhusaaste. Tooming on värvikalt kirjeldanud, kuidas Küttejõu lapsed ja pesud olid kõik kaetud nõega. Seda paiskus õhku nii aurukopa tööst kui ka kohe majade kõrvalt kulgenud raudtee veduritest ning muidugi majade endi korstnatest. Kõiki neid köeti ju põlevkiviga.

Siiski mitte kõik ei näinud põlevkivimaad nii süngetes värvides. Näiteks Karl Luts maalib 1939. aastal koolinoortele mõeldud raamatus Kohtla-Järve kohta järgmise progressist pakatava pildi: “Koht, kus meie praegu seisame ja alla vaatame, oli 20 aastat tagasi märg ja soine lepavõsastik. Kehv kartulikasvataja põllumees elas ümbruskonna taludes madala sammaldunud katuse all. Nüüd on samas paigas vanade kehvikmajade kõrvale uhkelt üles kerkinud saledaid kui küünal korstnaid, suurejõulisi tehaseid, võimas jõujaam, rahvamaja, hiiglane koolimaja, aiad, lilleplatsid, ujulad ja palju muud. Vaiksesse külaelusse on tunginud pulbitsev ja müdisev tööstus oma kiirtempoga. Üle tolmuvaba mustalt läikiva asfalteeritud maantee sahisevad vilkad autod. Kas see ei ole siis suursaavutis?” [6] Luts mainib ka, et esimese iseseisvusaja lõpuks oli eestlaste seas algselt võõristust tekitanud suurtööstus omaks võetud ja tööle tahtjatest nii kaevandustes kui ka õlitööstustes puudust ei olnud. Eriti kraavihallidena maal leiba teeninud mehed olid varmad tulema kaevandusse kivi murdma.

1947. aasta oli Küttejõul kõige tootlikum: kaevandus andis 317 000 tonni põlevkivi. Samal aastal karjäär suleti. Allmaakaevandus jätkas veel tööd, 1951. aastal ühendati see Kiviõli omaga. Kokku võeti 26 aastaga välja ligi neli miljonit tonni “põlevat” [3] – praeguste kaevandamismahtude puhul on see vaid kolme kuu toodang. Küttejõu töölisalev ühendati Kiviõli linnaga 1957. aastal ning on koos endise karjääriga selle osa seniajani.

Teatavasti asuti endisi karjääre laiemalt rekultiveerima 1960. aastal Kohtlas. Esimesed katsetused tehti aga juba enne sõda [10]. Viite kaevandatud maade tasandamise kohta Pavandu karjääris leiab 1924. aastal ilmunud koguteosest “Wirumaa”. “Pätsu ajal” oli sedasorti tegevus siiski iga ettevõtte omaniku südametunnistuse asi ja sõjajärgseil aastail peeti seda raiskamiseks.

1975. aastal võeti suund korrastada kõik varem kaevandatud alad. Puistangud tasandati ning neile rajati taimkate: enamasti hariliku männi paariaastased istikud. Kümne aastaga saadi ülesandega hakkama ja jõuti karjääride tööjärjele järele. Küttejõu jäi aga sellest aktsioonist puutumata. Küllap seetõttu, et kampaania algusajaks oli töö karjääris ammu lõppenud ning puistangud looduslikult noore metsaga kattunud.

Praeguseks on Küttejõu kasarmute ümber kujunenud eramajadest küla. Võsastuvate põllulappide vahel paiknevad tarastatud aianduskooperatiivid. Vanas paekivihoones töötab kauplus, tegutseb väike arstipunkt ja raamatukogu. Karjääri veerel on mälestussammas Teises maailmasõjas hukkunuile. Endise kaevanduse hoovis, mida ümbritseb rikastusjääkidest laotud võimas paemüür, töötavad mõned firmad. Alles on ka Küttejõu raudteejaama hoone, kuigi rongid siin enam ei käi.

Peamine huviväärsus on siiski vana karjäär. Need 200 läbikaevatud hektarit on jäänud samasse olekusse, nagu ekskavaatorikopp nad kunagi tõstis. Kiviõlist Maidlasse suunduva tee ääres haljendava noore metsa välisilmes ei viita praegu miski sellele, et puud on sirgunud “rikutud” maastikul (# 2). Kuid tihe võrastik varjab enda all kuni kuue meetri kõrgusi puistanguvalle, millel turnimine nõuab keskmisest veidi paremat füüsilist vormi. Hoopis hõlpsam on kulgeda vanades väljaveotranðeedes, millest paar ongi kujunenud karjääriala läbivateks üldkasutatavateks teeradadeks. Enamik tranðeesid muutuvad viimaks aga üsnagi vesiseks ja kevaditi voolavad neis suisa väikesed jõed. Karjääri vahelduvat mikroreljeefi on sobivaks tegevuskohaks pidanud nii orienteerujad kui ka tehnikahuvilised, kes siin oma neljarattaveolisi sõpru proovile panevad.

Kiviõli linnavalitsusele on karjäär siiski murekoormaks. Näiteks tulekahjud: tavalised kulupõlengud süütavad maha jäänud põlevkivi, sellest tekkinud palanguid on üliraske kustutada. Peale õhu ja vee reostuse, mis põlevkivi põlengutega kaasneb, neelavad kustutustööd omavalitsuse kõhnast taskust väga suuri summasid. Samuti prügi: Euroopa Liidu prügilaseadus jättis Ida-Virusse vaid ühe olmejäätmete prügila (Uikala), teised suleti, kaasa arvatud Kiviõli oma. Nüüd arvavad mõned targemaks puistata oma praht kasutuseta seisvasse karjääri (# 3). Selle taga näib olevat ettekujutus karjääridest kui rikutud maast, mis rekultiveerimata kujul ei kõlbagi muuks kui prügilaks.

Küttejõu karjääris kasvav mets on huvitav ja õpetlik. See on nagu kahe ruutkilomeetri suurune katsepolügoon, jälgimaks karjääri omapäi jäetud loodust: kas püsima jääb kidura võsaga kivikõrb või kujuneb midagi mitmekesisemat?

Huvitav on võrrelda Küttejõu karjääri rekultiveeritud karjääridega. Eesti suurim avakaevanduse ala on Narva karjäär, hõlmates üle saja ruutkilomeetri. Kui Küttejõus laiusid esialgu niisked heina- ja karjamaad vaheldumisi väiksemate metsatukkadega – üldmulje võis olla kohati üsna puisniidulaadne –, siis Narva karjäärid on rajatud puhtalt loodusmaastikku. Varem oli sellel alal valdav mets ja asustus hõre. Põldu harida ei tulnud soisel pinnasel kõne alla. Üksikud talud tegelesid metsatööga. Mets ise kujutas endast peamiselt lodusid ja angervaksa kasvukohatüüpi põhjaosas ning siirdesoo- ja rabamännikuid lõunas. Inimesed siia ei tikkunud: kes ikka tahaks rahmeldada rinnuni ulatuvas angervaksa- või pilliroopuhmastikus ning toita tohutul hulgal sääski ja parme.

Praegu laiuvad Narva karjääri endistel puistangutel kuni 30-aastased männikud (# 4). Siiani ongi Eesti põlevkivikarjääride rekultiveerimiseks enim kasutatud harilikku mändi. Seda on istutatud umbes 90% tasandatud puistangutest, ehkki väiksematel maalappidel on katsetatud üle 50 eri puu- ja põõsaliigiga [1].

Küttejõu tasandamata puistangutele on kasvanud mitmekesise puurindega segamets, mille vanus varieerub 25 aastast 70-ni (# 5). Suur vanusevahe tuleneb sellest, et kohati on esimene metsapõlvkond pinnasepõlengute käigus hävinud ja selle asemele sirgunud hiljem uus. Puurinde liigirikkus kajastub ka muu elustiku suures mitmekesisuses. Rohurindes on kolmekümnelt ruutmeetriselt proovilapilt kokku loetud 102 taimeliiki, sellal kui Narva karjääris leiti neid peaaegu kaks korda suuremalt kogupindalalt vaid 85 [8]. Veelgi suurem on linnuliikide hulga erinevus: Narva karjääri männikutes on tavalised kümmekond linnuliiki, Küttejõus võib kerge vaevaga kohata kuni 30 liiki.

Mainida tasub kaitsealuseid taimeliike Küttejõus: elujõulise kuldkinga populatsiooni suurus oli tänavu kevadel ligi 100 taime (# 6), samuti on Ida-Virumaal vaid siit leitud kärbesõit (# 7). Viimane leid on sedavõrd värske, et ei kajastu isegi Eesti taimede levikuatlases [5].

Seega võib esimeses lähenduses öelda, et looduslik uuenemine toob karjäärialadel kaasa mitmekesisema elustiku kui männiistandikud. Peamine põhjus seisneb selles, et looduslikult kujuneb puurinne nii ruumiliselt kui ka liigiliselt ebaühtlaseks. Ka varieerub tasandamata puistangutel suuresti niiskusreþiim. Seetõttu sobivad nad kasvukohaks märksa suuremale arvule taimeliikidele kui monokultuursed männikud. Mitmekesine taimestik on eeldus ka mitmekesisele loomastikule.

Teisalt, metsamajanduslikust vaatevinklist ei ole Küttejõu mets sugugi nii hea kui Narva karjääri männikud [7]. Esiteks takistab metsandustöid ebatasane maastik, teiseks on siin looduslikult kujunenud puistu tootlikkus ja kvaliteet väiksem. Paraku lähtutaksegi põlevkivikarjääre rekultiveerides eelkõige majanduskasust. Selle kõrval on paljud keskkonnakaitseaspektid (näiteks liigirohkuse taastamine) kõrvalisema tähtsusega, oluliseks peetakse ehk vaid seda, et “rikutud maastiku” ilme korda saaks.

Ent nagu õpetab Küttejõu lugu, looduse jaoks ei ole olemas “rikutud” maastikku. On vaid enam või vähem sobivad elutingimused ühele või teisele liigile. Seetõttu võiks looduslikule uuenemisele jäetavate karjääripuistangute pindala olla senisest isegi suurem. Muidugi, esimese kümne aasta jooksul näeb istutatud männik esteetilisem välja. Ent juba paarikümne aasta pärast kaalub looduslik liigirikkus üles “männikõrbe“ kiire kasu.

Teine õpetus, mida Küttejõu meile annab: paraku kujutab endiste karjäärialade ligipääsetavus ohtu looduskaitsele. Nii kurb, kui see poleks – inimesed toovad kaasa prügi ja põlengud. See teema võib muutuda lähitulevikus teravaks Narva karjääris, kus kaevandamine toimib tegelikult maaparandusena, muutes kunagised sooalad kergesti läbitavateks, kuid tuleohtlikeks männimetsadeks. Praegu pumbatakse karjäärist vett pidevalt Narva jõkke, kuid ka pumpamise lõppedes jääb puistanguid ühendav teede võrgustik alles ning puistangute vahele tekivad piklikud sügavad järved, mis kujunevad inimese jaoks kindlasti atraktiivseteks puhkealadeks.

Rekultiveerimisplaanides tuleks edaspidi senisest enam arvestada vajadust taastada kaevanduseelse maastiku liikide elupaiku. Inimesi saaks maastikukujundusvõtetega suunata nii, et tekiks täiesti suletud piirkondi, kus loodus toimetab omapäi. Jällegi, praegu võivad sellised meetmed tunduda raiskamisena, kuid aastakümneid ette vaadates ...

1. Kaar, Elmar jt. 1971. Põlevkivikarjääride rekultiveerimine. Valgus, Tallinn.

2. Kaar, Elmar 2002. Coniferous trees on exhausted oil shale opencast mines. – Forestry Studies/ Metsanduslikud Uurimused 36: 120–125.

3. Kattai, Vello jt. 2000. Eesti põlevkivi. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn.

4. Kattai, Vello 2003. Põlevkivi – õlikivi. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn.

5. Kukk, Toomas; Kull, Tiiu (toim.) 2005. Eesti taimede levikuatlas. Atlas of the Estonian flora. EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu.

6. Luts, Karl 1939. Põlevkivi. Meie rahvuslik suurvara. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu.

7. Luud, Arne; Pensa, Margus 2004. Alternatives of reforesting oil shale opencasts in Estonia. – Oil Shale 21 (1): 3–11.

8. Pensa, Margus jt. 2005. Taimkatte taastumine põlevkivikarjäärides: istutatud ja looduslikult uuenenud puistute võrdlus. – LUS-i aastaraamat 83: 96–112.

9. Tooming, Osvald; Tooming, Peeter 1993. Maantee kutsub. Ida-Viru Maavalitsus.

10. Vesiloo, Paul 1990. Kuidas rüütada kuumaastikku Maal? – Eesti Loodus 41 (12): 774–777.