Ida-Virumaa suurim luhaala laiub ligi 1300 hektaril Narva jõe ülemjooksul, Vasknarva, Jaama ja Karoli küla vahel. Karja- ja heinamaana kasutati Struuga luhta möödunud sajandi lõpuni. Majandamise lõppedes muutub luht lausa aastatega, mitte aastakümnetega. Veekogude kaldad roostuvad, niiskemad kohad mätastuvad, kuivemad kohad võsastuvad.

Sõna struuga puudub Eesti entsüklopeediatest, leksikonidest ning ka kohanimede registrist. Millal ja kes sõna eesti keeles kasutusele võttis, on tagantjärele raske kindlaks teha. Jaama jõe algne venekeelne nimi oli Ямская Струга. Яма tähendab auku, sügavamat koht maa sees; струг – höövlit, kaaprauda; стружка – laastu. Jaama jõest ja Karoli ojast Narva jõe lähte poole leidub rohkesti vanajõgesid arvukate sootide ja kõrgemate põndakutega luhal ning kõik need on tõesti kaardus höövlilaastude kujuga.

Nüüdisajal käibivad kirjanduse mõjul eestindatud mõisted: struugad – vanajõed ja soodid; Struuga luht – Jaama küla vastas olev luht, mis piirneb vanajõgedega; Struuga jõgi – Jaama jõgi; struugamaastik iseloomustab kogu ala, mis jääb Struuga maastikukaitseala piiresse [1].

Struuga ala hakkas kujunema, kui Narva jõgi murdis endale tee Peipsist Soome lahte umbes 6000 aastat tagasi. Tekkinud esmane lamminiit lõi eelduse inimasustuseks. Kiviaja lõpust ja pronksiaja algusest (umbes 4000 aastat tagasi) on Narva jõe lähtest leitud silmaga kivikirves, mis on vanim sealt kandist leitud ese [3]. Inimasustust soosis laevatatav Narva jõgi ning Peipsi järv. Piirkonna kirjalik ajalugu algab 1349. aastast, mil Liivi ordu hakkas Vasknarva, oma valduste idapoolsemasse punkti, kindlust ehitama [4].

Möödunud sajand ja eriti selle teine pool on toonud kaasa pöördumatud muutused ümbritsevas. Kadunud on meie vanavanemate silmadele avanenud vaated ja hääbumas on meeltes olnud paigad. Vanemad inimesed mäletavad, et Vasknarvast oli näha Jaamaküla kiriku kuplit ja Jaamakülast Vasknarva kiriku kupleid. Nüüd segab vaadet noor lammimets. Muutus on olnud nii kiire, et keegi ei mäleta, millal harjumuspärast vaadet ühtäkki enam ei olnud.

Vasknarva soo oli puudeta ja heinamaana kasutuses kindlasti 1920ndatel aastatel, mida tõendavad tolleaegsed kaardid ja fotod. Juba 1951. aasta kaardil on soo kujutatud metsastununa. Soo ja luha vahel asus tamme ülekaaluga ühiskasutatav puiskarjamaa, see on selgelt kaardil veel 1948. aastal. Kidurad tammed on praeguseni alles kiiremakasvuliste mändide vahel [2].

Struuga ala oli enne Teist maailmasõda jaotatud mitmesuguse suurusega kruntideks. Suurim maaüksus oli tol ajal Vasknarva küla ühismaa, millele järgnes suuruselt Jaama küla ühismaa. Maid olid Struuga alale soetanud talunikud alates Kuremäest ja lõpetades peaaegu kõigi Peipsi põhjakalda küladega (Katase, Alajõe, Smolnitsa jt.).

Peipsi põhjakalda talunikud viisid oma heina paatidega enne külmi luhalt, teised külad talvel taliteed pidi. Karoli luhal tegid heina ka inimesed teisel pool Narva jõge asuvatest küladest, mis tollal kuulusid Eestile (Perevolok, Kukin-Bereg jt.).

Tihti on väidetud, et Struuga luhtadele toodi kariloomi Vene-poolselt kaldalt. See pole siiski leidnud kinnitust ei dokumentide abil ega külaelanike küsitluste põhjal (Kalle 2005). Kolhooside ajal karjatati Jaama küla lauda loomi Jaama luhal. Selleks oli rajatud mitu silda üle vee. Hiljem olid noorloomad vabapidamisel sellel luhal suvi läbi. Veel 1980ndatel oli niidetavat pinda Vasknarva luhal 700 hektarit, sealt saadi nii heina kui ka silo. Karoli luhta niitsid eraloomapidajad.

Kaudselt mõjutasid Struuga luha metsastumist maaparandustööd. Suuremad muutused toimusid 1930ndatel, 1950ndatel ja 1980ndatel maaparanduskampaaniate ajal, kui rajati kuivendussüsteeme, süvendati jõgesid ja kaevati vanajõgede pikendusteks kanaleid. Suurveest tingitud üleujutuste ulatust piirasid tunduvalt 1930ndate aastate lõpul Narva jõe lähtesse rajatud buunid.

Nüüdisajal on kraavid, kanalid ja buunid ummistunud paksu settekihiga, mis hakkab ohustama vanajõgedes ja sootides elavaid kaitsealuseid liike, nagu vingerjat ja hinku. 2005.–2006. aasta talvel soodid külmusid ja seal elanud tuhanded eri liiki kalad lämbusid. Kanalite ja sootide ühendusi Narva jõega on kavas peagi setetest puhastama hakata.

1999. aasta kevadel elas Vasknarvas viimane küla ühiskasutatav hobune, kes kevade poole kippus kõhnaks jääma. Enamasti hulkus loom sihitult külavahel ja otsis toitu. Samal aastal tehti ka viimast korda külarahvaga ühiselt heina ning sellest sai talvel söönuks küla viimane lehm.

Hiljem Jaama luhta enam ei niidetud ega karjatatud, kuigi külas peeti lambaid, lehmi, kitsi ja hobust. Karoli külas, kus veetakistus küla ja luha vahel on väiksem, nii et seda saab ületada lihtsamalt ning luha serva on mugavam randuda, asusid suviti ühe peremehe lambad-kitsed (kokku kuni 25 looma), kes viidi paadiga luhale ja lasti seal vabapidamisele. Loomade kadumist polnud karta, sest märjemale niidule loomad ei läinud. 2004. aastal vana mehe jõud loomadest enam üle ei käinud ja ta müüs kogu karja maha. See jäi viimaseks majandatavaks aastaks kogu luhtade alal.

Struuga lahte on korduvalt inventeeritud, esiti üle kümne aasta tagasi. Inventuuride põhjal on valdav osa luhast vähemalt mõõduka looduskaitseväärtusega. Elupaigatüüpidest on Struuga alal kaitse all jõed ja ojad ning lamminiidud. Kaitseseisukohast olulisimad pesitsevad linnud on rohunepp ja sooräts; imetajatest tiigilendlane; kaladest vingerjas, harilik hink ja harilik võldas; selgrootutest rohevesihobu; taimedest sinine emajuur.

Struuga ala kaitse peab olema kompleksne ja läbimõeldud. 2004. aasta talvel raiuti Jaama küla juures loodushoiu toetusel võsa kohtades, millel kaitse seisukohalt polnud erilist väärtust. Juba aasta hiljem oli näha, kuidas raiutud võsa asemele kasvas uus ja tihedam. Tänavu uuris pärandkoosluste kaitse ühing Struuga lamminiitude seisundit ning andis soovitusi, kuidas majandamist korraldada. Riikliku looduskaitsekeskuse eestvõttel ja rahalisel toetusel on kavas juba tuleval aastal taas alustada niitmist ja karjatamist, eeskätt Vasknarva-poolses osas.

1. Ainsoo, Lembit; Ainsoo, Uno 2005. Saatsest Vasknarvani: Peipsiveere kultuuri- ja loodusrada. MTÜ Liivimaa Mälu, Tartu.

2. Kalle, Raivo 2005. Struuga luha ajalooline kujunemine, tänapäev ja majandamissoovitused. Lõputöö loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal. Käsikiri. Eesti Maaülikool. Tartu.

3. Kriiska, Aivar 2004. Inimene ja loodus esiajal. – Kukk, Toomas (toim.). Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat. Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu: 13–43.

4. Moora, Aliise 1964. Peipsimaa etnilisest ajaloost. Ajaloolis-etnograafiline uurimus Eesti–Vene suhetest. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.