Kõik looduse jäädvustajad on ilmselt komistanud huvitava vormiga seenele ja üritanud seda ka pildistada. Seent on lihtne pildistada: vaja on tahtmist, aega, aparatuuri, seent ja kirjandust. Kirjandust, et teaksime, kellega on tegemist.

Seen on tänuväärne loodusobjekt: ta ei vaidle vastu, ei karda fotograafi, ei jookse ega lenda eest ära. Tema ümber võid rahulikult tunnikese tiirelda, kuni pilt valmis, ja kui kõik õnnestub, võid vahel objekti ka kulinaarsetel eesmärkidel kasutada.

Muidugi tuleb endale selgeks teha, mis eesmärgil pildistada: esteetiline elamus, dokumenteerimine või lisandub ka tõsisem teaduslik aspekt, mis võimaldaks kogutud materjali teistelgi huvilistel kasutada. Või proovida kompromissi. Ise olen üritanud ligi 40 aastat vahelduva eduga viimast varianti. Seenefoto arhiveerimine ilma nime, kirjelduse ja ka herbaarmaterjalita on mõttetu. Hiljem ei suuda nimetut materjali keegi identifitseerida.

Suurema osa seenepilte olen jäädvustanud slaididena, vaid viimased neli aastat olen pildistanud digitaalselt. Digitaalne fotograafia on vaimustav, hoolimata mõningatest probleemidest vastandvärvuste korrigeerimisel. Kindlasti on needki aja jooksul lahendatavad. Põhiliselt pildistan seeni manuaalprogrammiga, segavalgusega (päevavalgus + makrovälk). Pildistan aparaadiga NIKON D200, põhiobjektiivina on kasutusel MICRO60, vajaduse korral MACROZOOM 28/135. Väga oluliseks pean valguse hajutajat ja peegeldit.

Juuresolev pruuni kübarnarmiku (Hydnellum ferrugineum) pilt on määramise seisukohast eksitav: tegemist on nelja sentimeetri suuruse seenega. See seen ei ole igapäevane, aga ka mitte haruldus; selliste gutatsioonitilkadega viljakeha alati ei näe. Täiskasvanud seente läbimõõt on kuni 15 cm, kasvab kuivades männikutes; seeneliha on mahedamaitseline.