Jätkame tutvust karstialadega: need maastikud on ilusad ja omapärased, kuid inimmõju suhtes äärmiselt tundlikud.

Mihkli kihelkonna Ura ja Pikavere küla rahvapärimusest leiab ohtralt kurikavalaid näkke. Enamik neist on seadnud ennast elama allikatesse, teised hoopiski sohu ja mõned eriti jultunud suisa talukaevudesse. Näkirohkusest teadis kunagine Ura elanik Rits Peekman rääkida nõnda: ”Nak´k oli kaos. Sellega narriti lapsi. Nägu vee pealt paistis, see oli siis nak´k.” [4] Miks aga oli Ura ja Pikavere kandi näkkidel sedavõrd hea põli? Ilmselt seetõttu, et külade vahel laiub üle 300 ha suurune madalsoo- ja karstiala ning veepeegleid, millest näkk vastu võiks vaadata, jätkub siia rohkem kui küll.

2007. aasta maikuus loodi Ura maastikukaitseala [1], et hoida liigirikkaid madalsoid ja poollooduslikke kooslusi ning sealsete kaitsealuste liikide elu- ja toitumispaiku. Väärtuslikest elupaikadest kaitstakse siin peale madalsoo ka kadastikke, vanu laialehiseid metsi, puiskarjamaid ning soostuvaid ja soo-lehtmetsi.

Pärnumaa esinduslikem karstiala. Loode-Pärnumaa Mihkli-Koonga piirkond, kus Ura maastikukaitseala paikneb, on ümbritsetud nelja suure soolaamaga: Lihula, Avaste, Kõima-Laisma ja Urita-Nedrema. See on üks Eesti enim karstunud piirkondi. Alam-Siluri Jaagarahu lademe lubjakividest aluspõhi on väga ebatasane: selle kõrgus merepinnast kõigub 18 ja 28 meetri vahel. Ümbruskonna soodest mõjutatud happeline põhjavesi on seda usinalt lahustanud, tekitades palju kurisuid-neelukohti, väikesi lehterjaid üksiklangatusi, ajutisi karstijärvikuid ning allikaid.

Pikavere ja Ura vaheline madalmik on kõigist külgedest suletud lohkvorm, mis kevaditi täitub liigveega. Mõnel aastal ulatub see ka külateid üle ujutama, kuid suveks kaob ilma nähtava väljavooluta küllalt kiiresti. Karstihäilu põhja pole ladestunud veekogude setteid ega turvast ning selle madalamates kohtades avaneb siin-seal maapinnale aluspõhjaline paas [3]. Kuigi häilu lääneosas on karst väga ilmekas, ei ole häilu tekkeviis päris selge ja vajab kindlasti veel põhjalikke uuringuid. Et üldkuju ei ole kastjas /kuidas see välja näeb ?/ ja pole teada astangulisi nõlvajärsakuid, võib arvata, et häil ei kujunenud tüüpilise langatusvormina. Sopiline kontuur ja lauged nõlvad osutavad pigem algselt mandrijää ja erosiooni mõjul tekkinud denudatsiooni- ehk kulutuslohule, mida hiljem on muutnud siin arenenud karst. Vee mõju siinsele maastikule kajastub omalaadses taimestikus, näiteks leidub kurisute lähikonnas vooluveele omast ja maismaal ebatavalist vesisammalt [3].

Madalsoo elurikkus. Ura maastikukaitsealalt leiab mitmesuguseid elupaiku: vanametsatukkasid sooservades ja järjepidevalt majandatud väärtuslikke poollooduslikke kooslusi kaitseala äärtel. Kaitseala tuum ja põhiline väärtus on aga siiski karstiline madalsooala. Eriti ilmekas on soo looduslikus seisundis lõunaosa, kus kasvab mitut liiki käpalisi, harilikku porssi ja teisi kaitsealuseid taimi. Ura madalsoole lisab elurikkust pisike kinni kasvav järv, kus pesitseb arvukalt eri linnuliike, nagu laululuik, hallpõsk-pütt, viupart, piilpart, sinikael-part, sookurg, lauk, naerukajakas, roo-loorkull, jõgitiir, kõrkja-roolind, tiigi-roolind ja rootsiitsitaja.

Aastatuhandete vanune asustus ja sohu ehitatud kiviaiad. Ura küla ajalugu ulatub mitme aastatuhande taha, muistse asustuse jäänused on arheoloogiamälestisena kaitse all. Pikaajaline inimmõju kajastub ka maastikupildis: ümbruskonnale on omased avarad põllud ja liigirikkad pärandmaastikud. Enamik metsigi on siin olnud karjatatud ning soid on kasutatud heinamaadena.

Madalsood Ura ja Pikavere küla vahel on tavapäraselt kasutatud karja- ja heinamaana, mis oli jagatud eri talude vahel. Et märkida maade piire, rajati sohu kümneid kilomeetreid paekiviaedu. Nõukogude ajal aga madalsoo karjatamine lakkas: külasse alles jäänud loomadele jagus ka sooserva karja- ja heinamaadest ning sohu polnud enam asja. Viimati kasutati madalsood karjamaana umbes veerandsada aastat tagasi, mil kogu seda ala oli hooldamas vaid Ura kohaliku postiljoni hobune. Praegu siin enam ei niideta ega karjatata ja nii tungibki pajuvõsa omasoodu madalsoo lagedust killustama.

Märgala hoid pole võimalik ainuüksi kaitseala piirides. Ura maastikukaitseala on tervikuna määratud sihtkaitsevööndisse. Kaitsekord toetab ala väärtusi ning piirab arendustegevusega seotud ohte. Peamine oht tundub aga olevat suurenev huvi kaevandada kaitseala lähedal dolomiiti: karsti tasakaalu võib kergesti rikkuda ka väljaspool kaitseala. Lähiümbruses on mitu olulist dolomiidimaardlat, Mihkli, Koonga, ja Tarva; kaevandusi kavandatakse praegu kahes viimases. Seni pole veel valmis uuringud plaanitud kaevanduste mõju kohta kaitseala veereþiimile, kuid esialgsete ekspertarvamuste põhjal võiks mõju olla tugev ja tunduvalt kahjustada kaitseala väärtust.

1. EELIS (Eesti looduse infosüsteem) www.eelis.ee

2. Leivits, Agu jt. 2002. Andmeid Lavassaare soostiku lääneosa linnustik koosseisu ja muutuste kohta. – Linnurada 2: 3–21.

3. Pirrus, Enn 2007. Pikavere-Ura karstihäil. Täiendus Eesti ürglooduse raamatu põhiköitele. Käsikiri, Pärnu keskkonnateenistus.

4. Rahvausundi ja muistendite andmebaas. Eesti Folkloori Instituut, ERA II 16, 96 (7) < Mihkli khk., Koonga v., Ura k. - Herbert Tampere < Rits Peekman, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda, http://www.folklore.ee/rehepapp/