Luua külje all vonkleb võrdlemisi pikk rohkete teabepunktidega õpperada. Nagu sellele kandile omane, saab siin koguda tarkust meie metsade kohta.

Luua metsanduskooli õppemetskonna maadel avati õpperada 2003. aastal. Sedalaadi märgistatud teekond koos teabetulpadega oli siin olemas juba 1979. aastal, tollal valmistas raja ning koostas selle kohta tutvustava vihiku Luua metsakasvatuse õpetaja Helmut Taimre [3].

Ennekõike tehti õpperada siia metsandusõppurite tarvis: õpetatakse ju Luual metsakasvatust ja metsabioloogia raames eri metsatüüpe, kasvukohatüüpidele iseloomulikke taimeliike ja muldi ning kirjeldatakse puistuid. Kuid rajale on oodatud loodust uurima ning oma teadmisi täiendama kõik huvilised.

Ees ootab tõsine õppematk. Matkateekonna alguse ja kaardiga teabetahvli leiab Luua puukooli ja arboreetumi parkimisplatsi servast. Siiasamasse jõuab välja ka raja lõpp.

4,6 kilomeetri pikkusel tähistatud rajal on ühtekokku kolmkümmend teabepunkti. Neis on toodud metsakasvukohatüübi asukoht ordinatsiooniskeemil, puistu takseerandmed aastast 2000, vaatekoha lähiümbruses leviva mullatüübi nimetus ja ka suuremate puude mõõtmed 2003. aasta andmete järgi. Tahvlitelt leiab omajagu erisuguseid metsandussümboleid ja -termineid ning lühendeid: nende tähendused tuleks siiski eelnevalt järele uurida või siis võtta matkale kaasa rada tutvustav trükis, kus kenasti kõik vajalikud selgitused kirjas; rajatutvustus on kättesaadav ka Internetist [1].

Kel huvi õpperada kohe täispikkuses läbida, peaks arvestama vähemasti nelja tunniga. Põhjalikumaks uurimiskäiguks tuleb varuda aga veelgi rohkem aega. Loomulikult saab sedavõrd pikka rada läbida lõiguti.

Siinsele metsarajale tasub mõne aja möödudes alati tagasi tulla. Vaid nii saab teada, mismoodi paistab mets eri aastaaegadel ja erisuguste ilmaolude korral või hoopis mõne(kümne) aasta pärast, kui muutunud on puistu vanus ning koosseis.

Enamik puistuid, millest õpperada läbi juhatab, asub laanemetsades (rajapunktid 2–3, 5–7, 9, 11–12, 15–18, 24–28, 30) ja salumetsades (1, 4, 10, 13–14, 22, 26, 29), kuid on ka soovikumets angervaksa metsaga (13, 23, 29), palumets mustikamännikuga (19, 20), rohusoometsad madalsoo- (19) ja lodumetsaga (8) ning kõdusoomets (21; vaata rajapunkte matkaraja kaardilt). Kuna Luua mets asub Vooremaa maastikukaitsealal, siis on tegu kaitsemetsadega.

Metsarajast kaugemale jäävad vääriselupaigad: vana jänesekapsakaasik (kvartali 21 eraldis 18), lodu ja kõdusoo (kvartali 21 eraldis 17) ning Alfred Ilvese ettepanekul kaitse alla võetud künnapuude kasvuala (kvartali 24 eraldis 5). Metsateadlane ja Luua metsamees Alfred Ilves (1912–1995) rajas 55 aastat tagasi Luua puukooli ja dendropargi (arboreetumi). Ta oli loodusteaduste kandidaat, uuris metsakasvukohatüüpe, okaspuid ja nende vorme, tuulepesasid.

Võõrpuuliikidest puistud. Raja esimene kolmandik tutvustab õppematkajatele mitut võõrpuuliiki ning nende kultuurpuistuid. Neist lehisekultuur jääb kohe raja algusesse. Tegu on vene lehise üherindelise lihtpuistuga, millel seltsiks ka omamaiseid puuliike: arukased, saared, kuused. Umbkaudu 115 aasta vanuste lehiste hektari tüvemaht on siin hinnatud 390 tihumeetrile.

Arboreetumi juurde viivalt teelt tuleb üsna varsti võtta suund Luua poole, õpperada kulgeb seejärel mööda asfaltkattega sõiduteed. Silma hakkab teed palistav ning Luua pargist lähtuv looduskaitsealune tammepuiestee.

Sellel rajalõigul, põigates maanteest paremale poole metsa alla, leiab eest üsna tähelepanuväärse üle sajandivanuse naadisaariku (kvartali 22 eraldis 7). Teisiti on sedasorti kooslust nimetatud ka hiismetsaks.

Laialehistes salumetsades ehk hiismetsades kuulub puurindesse meil tamm, saar, vaher, jalakas, künnapuu, pärn ja sanglepp. Sellised puistud on iseloomulikud lehtmetsavööndile. Taigametsadele on omased aga okaspuud ja metsa hävimisel asendavad okasmetsi kitsalehised puistud, nagu kaasikud, haavikud, hall-lepikud ja pajustikud remmelgatest.

Olles viida järgi pööranud maanteelt maha väikesele metsarajale, jõuame järgmise võõrpuuliigi, siberi nulu kultuurpuistu juurde. Nulg on meie kuusest mõnevõrra aeglasema kasvuga; tema puidu kvaliteetki jääb kuusele tublisti alla, mistõttu nulu metsamajanduslik tähtsus on väiksem. Nulud on hinnatud ilupuuna ja ka jõulupuuna.

Õpperajal tuleb ette ka teisi üksikuna või kultuurina kasvavaid võõrpuuliike. Raja üheksandas huvikohas leiab näiteks selgituse hariliku ebatsuuga ning selle puistu kohta. Tegu on Põhja-Ameerika taigast pärit väga kiire kasvuga okaspuuga. Kõrgemad ebatsuugapuud ulatuvad siinses puistus pisut üle kolmekümne meetri; metsamajanduslike arvutuste järgi on too puistu kolmveerand sajandiga kasvatanud ligikaudu nelisada tihumeetrit okaspuitu hektari kohta. Üht iseäranis kõrget ebatsuugat võis märgata juba õpperaja algusosas maanteel kõndides: teele paistab ära selgelt üle metsa ulatuv kuusega üsna sarnane kõrge puu (33 meetrit). Eesti kõige kõrgem ebatsuuga kasvab aga Sangaste pargis Valgamaal: tema kõrgus ulatus 42,1 meetrini [2]. Luua vanim (istutatud 1916. aastal) ja kõrgeim ebatsuuga kultuurpuistu asub Prossa järvele suunduva kaitsealuse tammeallee servas.

Sinililletammik, naadikaasik, lodusanglepik. Enne ebatsuugakultuuri jäi teele veel mitu õppekohta. Nende seas sinililletammik, kus sirguvad juba sajandivanused tammepuud. Liitpuistule omaselt on siin kaks puurinnet, kus teises rindes laiub kuusk. Metsa all katab maapinda üsna tihe tammelehtede kiht: siit leiab lehti ka veel eelmisest vegetatsiooniperioodist. Sedavõrd kaua võtab tammelehtede kõdunemine aega seepärast, et neis on rikkalikult parkainet. Paks varisekiht mullal ja tugev puudevari takistavad siin okaspuude looduslikku järelkasvu ja põõsarinde ehk alusmetsa kujunemist.

Sammume umbes kolmekümne meetri kõrguse metsa all. See on salumets iseloomuliku liigirikka taimestikuga. Rohurinne on siin lopsakas, samblarinnet näeb laiguti varjulisemates kohtades, kuid puhmarinne puudub täiesti. Naadikaasikus on puistu koosseisus näha arukaske, haaba ja saart, nende sekka on kasvama pandud mõned ebatsuugadki. Õpperännakut jätkates võib peagi märgata, et astume kahe puistu piiri mööda. Paremal kasvav mets erineb vasemal olevast päris mitme tunnuse poolest. Esmalt vanuseklassi lahknevus: vahe on peaaegu nelikümmend aastat. Teiseks puistu vormi erinevused: teest paremal laiuvas metsas on näha üks puurinne, vasemal on aga tegemist liitpuistuga. Lisanduvad kasvukohatüübi jpt. erisused. Vasemat kätt ehk ida pool sirguvat laanemetsa tutvustab ka järgmine õppepunkt.

Laanemetsad on salumetsadest pisut kõrgematel kasvukohtadel, liigivaesema rohurinde ja hõreda samblarindega. Kunagi rajati siia tamme kultuurpuistu, kuid hooldamatuse tõttu kasvasid arukased ja haavad neist üle ning allajäänud tammed on hooldusraietega välja raiutud.

Laanemetsade hulka kuulub ka kuuendas rajapunktis märgitud jänesekapsakaasik. Siinne kaasik on hästi hooldatud; see on 30 meetri kõrgune raieküps mets, kus tarbepuidu osakaal on suur. Teise rinde kuused soodustavad kaskedel okste laasumist. Sellised kasetüved on hinnatud mööbli ja vineeri toormaterjalina.

Matkateest väike põige paremale juhatab meid korrapäraselt üleujutatavasse lodumetsa. Peapuuliigiks on siin sanglepp, mille üks rahvapärane nimetus on lodulepp. Niiskuslembene taimestik kasvab siin hästi lagunenud madalsooturbal. Enamasti veega täitunud nõgu ja kõrged kännumättad loovad ainulaadse metsamaastiku. Väikesed veesilmad metsas on ühtlasi olulised joogiveekohad paljudele loomadele, samuti on need kohad üsna liigirikka elustikuga. Paraku on looduslikus olekus (kuivendamata) suuremaid lodusid Eestis alles vaid kõigest seitsmekümne hektari jagu.

Keskmised kümme õppepunkti. Et näha üht siinse kandi vääriselupaika, tuleks üheteistkümnenda õppepunkti lähedal paremale metsa sisse keerata. Umbes saja meetri pärast peakski jõudma künnapuu kaitsealale: see asutati 1992. aastal Alfred Ilvese eestvõttel ning 2002. aastal nimetati ka vääriselupaigaks.

Üheteistkümnes rajapunkt juhib aga tähelepanu arukase säilikpuule. See on eelmisest metsapõlvest kasvama jäetud umbes viietihumeetrise tüvemahuga 31 meetri kõrgune ja 70 sentimeetri jämedune arukask, kes on ühtaegu elupaik paljudele vana metsa haruldastele liikidele. Selliseid elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalikke puid ja tüükaid on hakatud nimetama elustikupuudeks ja raielangile tuleb neid jätta tüvepuidu kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit.

Kunagi rajatud kuusekultuuri teega peaaegu risti olevaid kuuseridu võib tähelepanelikum märgata järgmises õppepunktis. Aja jooksul on seda kuusenoorendikku kehvalt hooldatud, mistõttu nüüdseks on lehtpuud kõrgemaks sirgunud ja kuusk on jäänud teise rindesse. Kunagise kuusekultuuri asemele on arenenud sinilillekaasik.

Läbides soovikumetsa, erivanuselise puistu ning sinilillemänniku õppepunktid, jõuame sürjametsa – endise palumänniku asemele kaevatud sügava karjääri serval on nigela kasvuga sinililletammik ehk sarapuutammik ehk sürjatammik. Süri tähendab murdes väikest künnist või küngast ja neid võibki leida väikestel oosidel, põndakutel, kuplite ja voorte lagedel või nõlvadel. Sürjametsadel on nii salu-, laane- kui ka loometsade tunnuseid. Tegu on võrdlemisi liigirikaste ning omapäraste metsadega, millel on üldiselt ka suur looduskaitseväärtus.

Üsna lähedal nelja maantee ristumiskohale jääb raja seitsmeteistkümnes õppepunkt, kus juhitakse tähelepanu pohla-jänesekapsa männikule. Tulles rajale suve teisel poolel, varjutab siin loodusliku alustaimestikku võrdlemisi kõrge kasvuga väikeseõiene lemmalts. See on näide, kuidas võõrliik võib muuta loodusliku metsaaluse ilmet ja põlist taimekooslust.

Üle Kaiaverele suunduva maantee ning seejärel taas metsa alla minnes jõuame laanemännikut tutvustava tulbani. Maastiku poolest jätkub ka siin rajapunktis mõhn-oos: sellest pinnavormist on omal ajal kruusa võetud ja hiljem rajatud seljakust läbi maantee. Praeguseks on karjääri servad kattunud taimestikuga.

Ületame veel korra tee, sedapuhku Luuale viiva maantee. Siit, madalsoolohuga mustikamännikut tutvustava rajapunkti juurest võtab õpperada suuna algusosa poole.

Arvukalt vääriselupaiku ja kõrgeid puid. Matkateel edasi jalutades liigume üsna lähedale Röödi rabale. Päris soo servale sattumiseks tuleb käänata vasemale. Selle teeharu lõpus on õppepunkt kõdusoost. Soodele iseloomulik taimkate on siin asendunud arumetsade taimestikuga. Kunagi, enne kuivendust, oli Röödi raba keskosa siirdesooilmeline männi-sookase segapuistu, raba servas levisid aga madalsookaasikud.

Mõnevõrra põhja pool ulatub kõdusoo servani välja järgmine vääriselupaik. Selles kasvab arvukalt laialehiseid puuliike, on sammaldunud ja samblikega, vanu ja jämedaid puid ning omajagu lamapuitu. Mõnelt vanalt lehtpuutüvelt võib leida vääriselupaiga tunnusliiki – sulgjat õhikut. Meil on see sammaltaimeliik veel üsna laia levikuga, kuuludes siiski III kaitsekategooriasse. Euroopas üldisemalt on ta võetud aga sammalde punase raamatu ohustatud liikide loendisse.

Tolles väärispaigas on õppepunktiga esile tõstetud üks põline saarepuu: tema kõrgus ulatub 29 meetrini ja tüve läbimõõt 95 sentimeetrini. Saare lähedalt otse üle metsasihi vaadates paistab kätte tema sugulase pensilvaania saare kultuurpuistu. Selle liigi kodumaa asub Põhja-Ameerika ida- ja keskosas. Hariliku saarega võrreldes on pensilvaania saar mulla suhtes vähem nõudlikum; tema lehed on laiemad, lühemad, tüvi rõmelisem, võrsed karvased.

Need saared üle vaadatud, liigume jupike maad mööda metsasihti, et siis taas paremale metsa alla käänata. Ka see on vääriselupaik: ligikaudu 140-aastane sinilillekaasik, mille keskmine kõrgus küündib 34 meetrini. Siin leidub iseäranis rohkelt lamapuitu: sellele on tublisti kaasa aidanud eri aastatel üle käinud tormituuled.

Õpperaja viimase neljandiku peale jääb kuuse-kase segapuistu, kus veesooniku servas asuvas sulglohus käivad metssead vahel porivanne võtmas. Samuti on selle rajalõigul teabetulbaga esile tõstetud haavik ja kaasik – rada on piiriks nende puistute vahel. Ühel pool teed kasvab raieküps hästi hooldatud sinilillekaasik, teisel pool ilusate tervete tüvedega angervaksahaavik. Järgmises, lehtpuunoorendiku õppepunktis on samuti tegu sinilillekaasikuga: säärane kooslus on kujunenud loodusliku uuenduse käigus pärast 1990. aasta lageraiet. Raja ääres noorendikus köidab tähelepanu omapärase koorega puuderühm: need on ameerika haavad, mille noored taimed toodi siia kasvama Luua arboreetumist.

Raja lõpuosas kulgeb tee taas läbi vääriselupaiga. Siin on tegu eespool juttu olnud hiismetsaga, kus leidub erivanuselisi tammesid, künnapuid ja saari. Just looduskaitsealune künnapuu teeb siinse metsa huviväärseks: künnapuudega puistuid pole meil Eestis kuigi palju ja pigem on need väga haruldased. Kuna künnapuu annab looduslikult uuendust üsna harva, on Luua metsadesse selle liigi puistuid rajatud ka katsetena.

Jõudnud taimla aia taha, suundume tagasi parkimisplatsile. Kui on aega, siis võib vaadata samas oleva taimla haljasribadel asuvaid taimi, arboreetumis kasvavaid liike või minna Luua pargi ja metsanduskooliga tutvuma. Lähedal asub ka Prossa järv, kuhu viib läbi dendropargi kulgev rada.

1. Keppart, Vello 2004. Luua metsanduslik õpperada. Tartu. Internetis: http://www.luua.edu.ee/index2.php?menu=lehed&id=69

2. Relve, Hendrik 2003. Põlispuud. Tallinn.

3. Taimre, Helmut (koost.) 1981. Luua metsa tüpoloogiline õpperada. Tallinn.