“Ämblikud on imeväärsed loomad, neid hoidma peab, nad meile õnne toovad,” kuulutas kunagi Heigo Mirka suu kaudu Rock Hotel. Vist eelmisel aastal sai Tallinnas ja Tartus näitustel silmitseda vaata et peopesasuurusi karvaseid ämblikke-eksoote, keda siinsedki inimesed endale kalli raha eest koju lemmikloomaks nõutavad.

Ometi on meie hulgas arahnofiilidest ehk ämblikuarmastajatest vist siiski hoopis rohkem kas lausa arahnofoobe ehk ämblikukartjaid või siis vähemalt neid, kes eelistavad neist kaheksajalgsetest tegelastest end pigem eemale hoida. Kui hakata mõtlema, siis on päris raske mõista, mispoolest ämblik minu pärast sitasitikast või jõevähist koledam on, ühed lülijalgsed ju puha.

Lemmikloomaks ma ämblikku ei tahaks. Aga ära ma nende eest samas kindlasti ka ei jookse, vaid pigem kipun nende sekeldusi jälgima. Lapsepõlvest on ereda mälestusena meeles maal onu saunalakas, kus suviti heintel magasime, sarikapalkide vahele uhke võrgu kudunud hiiglaslik ristiga ämblik.

Vast on mu pigem kahetisele suhtumisele päris hea tõestus viimane masskohtumine ämblikusoo esindajatega; päris mitmes mõttes väga mäletamisväärne. Käisin nimelt Hiiumaal Kõpu poolsaarel ühe matkarajaloo jaoks pilte tegemas ja üksiti seeni korjamas. Igavesti uhkeid võrke olid nad põõsaste vahele seadnud ja neid oli tore uurida. Aga kui tähelepanu ämblikelt seentele püüdsin keskendada, sattusin alailma samadesse kleepuvaisse niidistikesse takerduma. Ja see polnud enam pooltki nii tore.

Üks eriline suhe on mul ämblikega veel. Omal ajal raadios töötades tahtsin neist kangesti saadet teha. Aga toonane ainus hea Eesti ämblike tundja Asta Vilbaste ütles aina, et tema on raadios rääkimise jaoks liiga vana; oodaku ma ära, kui mõni noorem bioloog ämbliku-uurijaks ehk arahnoloogiks hakkab. Nüüd on see aeg siis ära oodatud: täna teie kätte tulnud Eesti Looduse kaaneartiklis kirjutab Mart Meriste lausa mitmel leheküljel kaheksa jalaga loomadest, kes on küll meie kõrval, aga kelle eristamine putukaistki meile vahel üle jõu käib.

Pildil nende sissejuhatussõnade kõrval ei ole Ämblikmees. On hoopis nende ridade kirjutaja. Aga koht, kus see pilt klõpsatud on – Islandi lõunaranniku liustikujääd täis Jökulsalon –, on võõrustanud Ämblikmehest veel hoopis kuulsamat filmikangelast. Nimelt kodanik James Bond on siinsete jääpankade vahel lausa kahe filmi tarvis ringi kihutanud. Valisin selle pildi lihtsalt seetõttu, et meenutada: november on rahvakalendris talvekuu. Nii et jää pole meistki enam kaugel.