Tänavu oktoobris käis Eestis Euroopa looduskaitsealade võrgustiku PAN Parks kaitsekorralduse juht Vlado Vancura. See võrgustik on ellu kutsutud kahel eesmärgil, mille ühitamine võib nii mõnelegi tunduda pühaduseteotusena. Esiteks tahetakse rahvusvahelise kogemuse najal edendada Euroopa suurimate häirimata looduse alade kaitsekorraldust. Samavõrra tähtsaks peetakse arendada neil aladel loodushoidlikku turismi ja turismiettevõtlust. Võrgustiku koduleht teatab muu hulgas, et selle liikmesalad on väärilised rivaalid Põhja-Ameerika rahvusparkidele.

Praegu on PAN Parksi sertifikaadi saanud üheksa Euroopa rahvusparki ja kümnes on kinnitamisel. Võrgustikku kuulumise üks eeldus on ala suurus: vähemalt 20 000 ha. Vähemalt poole sellest peab katma terviklik häirimata looduse tuumala (core area). Tuumalal lastakse loodusel areneda omasoodu ja ning sealt on keelatud loodusvarasid välja viia, näiteks raie, heina- või roolõikuse, jahi või kalapüügi kaudu. Põhjamaadele on erandeid tehtud vaid marja- ja seenekorjamise puhul. Turistid tohivad tuumalal käia, kuid see peab olema korraldatud nii, et ei häiriks loodust.

Vlado Vancura eesmärk oli tutvuda looduskaitsekorraldusega Eestis ning hinnata, kas mõni siinne ala võiks sobida PAN Parksi võrgustikku. Enne lahkumist soostus ta vastama Eesti Looduse küsimustele.

Mida tähendab PAN Parks? Mis on selle võrgustiku sisu ja eesmärgid?

PAN (Protected Areas Network) Parksi sihtasutus loodi kümme aastat tagasi Maailma Looduse Fondi ja Hollandi turismiettevõtte Molecaten eestvõttel, kuna nähti, et looduskaitsealade mõju ühiskonnale võiks olla suurem, kaitsekorraldus pole tõhus, puuduvad ühtsed standardid ja ka lihtsalt sellepärast, et loodust ei kaitsta piisavalt. Sihtasutuse peamine töösuund on toetada looduskaitsealade ja kohalike turismiettevõtete koostööd.

Mida teeb PAN Parks nende loodushoiu puudujääkide kõrvaldamiseks?

PAN Parks ei ole kindlasti võluvits, mis lahendaks kõik probleemid. Pakume eelkõige välja võimalusi, kuidas liikmesalad võiksid ise tõhusamaks saada ja oma probleemidele lahendused leida.

Seega pakute siiski ka konkreetseid lahendusi?

Eelkõige aitab kaitsekorraldust parandada see, kui hindame ala vastavust meie nõuetele. Hindamine on sõltumatu ning tehakse kõikjal ühtsetel alustel. Seetõttu aitab see leida vigu ja kitsaskohti, mida igapäevases looduskaitsetöös tähele ei panda. Kõigi võrgustiku liikmete kogemustel põhinevad juhised aitavad hinnataval alal kaitset paremini korraldada ja vahendeid paremini kasutada. Samuti anname tõuke tegutseda. Sageli on kaitsealadel samad sihid – range looduskaitse, koostööpartnerite sertifitseerimine, sihikohane külastuskorraldus ja koostöövõrgustike loomine – küll seatud, kuid eri põhjustel pole kavasid ellu rakendatud. PAN Parksi sertifikaati taotledes ollakse aga sunnitud tegutsema.

Kui PAN Parksi eesmärgid ei ole midagi erilist, milleks siis seda sertifikaati vaja on?

PAN Parks on tegelikult kvaliteedimärk: sertifikaat näitab, et suure loodusala kaitse on tõhusalt tagatud ning samas on võimalused arendada kohalikku majandust. Kohalikule ettevõtjale tähendab sertifikaat, et tema toode on igati kooskõlas meie nõuetega ja tänu sellele on talle tagatud rahvusvaheline turustus ning sellest lähtuvalt ka kliendid.

Millised Eesti kaitsealad sobiksid PAN Parksi?

Peamine valikukriteerium on ala suurus. See peab olema vähemalt 20 000 hektarit, sellest vähemalt 10 000 hektarit peab olema killustamata, sealhulgas ilma autoteedeta rangelt kaitstud ala. Ala sobivust hinnatakse objektiivselt viie mahuka põhimõtete kogu alusel. Nende märksõnad on: rikas looduspärand, tõhus kaitsekorraldus, ohjatud turism, säästliku turismi arengukava ja koostöö. Praegu oleme leidnud võimaliku partneri – Soomaa rahvuspargi. Siinsed rabad kujutavad endast piisavat metsiku looduse tuumala ning esialgse mulje põhjal on kohalikud ettevõtted huvitatud ja nõuded täidetavad.

Külastasin põgusalt ka Matsalu rahvusparki, mille loodus ja kaitsekorraldus avaldasid head muljet. Siiski ei vasta Matsalu PAN Parksi nõuetele, sest seal ei leidu piisavalt suurt tuumala. Looduse poolest sobiks mereala, aga seal on tõsine takistus kalapüük.

Ehk siis mõni sõna täpsemalt Soomaal kogetust?

Ligi 40 000 hektari suurune Soomaa rahvuspark täidab hästi pindala nõuded, ka tuumala on olemas: suur Kuresoo sihtkaitsevöönd. Soo ja liigniiskete metsade ökosüsteemid on seega hästi esindatud. Kogesin kanuumatkal Soomaa viiendat aastaaega, nagu te siin üleujutust nimetate, ja soovitan kaaluda ka mõne jõelõigu lülitamist tuumala koosseisu. Neil jõeosadel tuleks sel juhul küll keelustada kalapüük. Tegelikult oleme väga huvitatud, et võrgustikku liituks mageveeökosüsteemide, sealhulgas näiteks soode poolest rikas rahvuspark. Looduspärandilt on Soomaa rahvuspark väga esinduslik, kaitsekorralduskava on kinnitatud ning olemas on külastajate ohjamiseks vajalik infrastruktuur. Kindlasti on vaja vaeva näha säästliku turismi arengukavaga ja luua huvipoolte koostöövõrgustik – nn. kohalik PAN Parksi rühm. Kohtusin seminaril Soomaa koostöökogu esindajatega, kes suhtusid PAN Parksi kavasse hästi. Oleks soodne luua kohalik PAN Parksi rühm selle koostöökogu põhjal.

Ja kokkuvõtteks?

Soovitame Eestil tõsiselt kaaluda võimalust esitada Soomaa rahvuspark PAN Parksi kandidaadiks ning alustada hindamisega. Olen kindel, et sõltumatu rahvusvaheline audit oleks juba väärtus omaette ning aitaks kaasa rahvuspargi arengule.

PAN Parksi võrgustiku kohta saab rohkem lugeda sihtasutuse kodulehelt: http://www.panparks.org