2007/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2007/12
Paks jõekarp (Unio crassus)

Nemad ei hammusta, ehk küll seda teha võivad, suu on neil õige väike; nad ei ole ei kihvtised ega kahjulikud, on aga ülepea ühed ilma otstarbeta elajad, kellest tänase päevani ei ole inimesele miskisugust tulu tõusnud. (G. Durrell, “Kolm piletit Adventure’sse”)

Selle liigi nimetust olen eesti keeles kohanud kolme moodi: “paksukojane” [5], “paksukojaline” ja “paksuseinaline jõekarp” (keskkonnaministeeriumi üllitistes ja Eesti Looduses). Eeskujuks on ilmselt olnud ingliskeelne “thick shelled river mussel”. Tahtmata trükis ilmunut alavääristada, soovitan pigem kasutada lühemat ja mõnusamat varianti “paks jõekarp”; pealegi on just see ladinakeelse nimetuse täpne tõlge. Näiteks lätlaste vastav termin kõlab biezâ perlamutrene (paks pärlmutterkarp), venelastel перловица толстая. Arvatavasti samuti inglise eeskuju järgi käivad rootsi tjockskalig målarmussla, taani tykskallet malermusling ning poola skójka gruboskorupowa. Saksa- (Bachmuschel), prantsus- (la moule de rivière), soome- (vuollejokisimpukka) ja portugalikeelse (mexilhão-de-rio) nimetuse puhul on lähtutud elupaigast – vooluveest.

Elupaik ja tunnused. Paksu jõekarpi leidub eelkõige selgetes, liivase või kruusase põhjaga keskmise- või kiirevoolulistes veekogudes (# 1). Elusa looma koja jämedam eesots ja lihaseline jalg on tavaliselt põhjasettes peidus, sisse- ja väljavoolusifoonidega tagaotsa aga uhub vesi. Seepärast on just tagaots sageli kaetud hallika või kollaka vetikatest pealiskasvuga, mis settes ei saa areneda (# 3A). Muidu on koja pealispinna õhuke sarvkiht kas rohekas, kollakas, sageli aga vees sisalduvate raua- ja mangaaniühendite tõttu tumepruun. Täiskasvanud koda on tavaliselt 6–7, mõnikord 4–11 cm pikk.

Paks jõekarp elab nõrgalt aluselises või neutraalses vees. Kohati lepib ta ka nõrgalt happelise veega, (pH 6,5–6,8), kuid siis on kojad suhteliselt väikesed, õhukesed ja kuppudelt – kõige vanematelt ja kõige rohkem punnis kohtadelt – on pealmine tume sarvkiht pudenema hakanud, nii et paljandub valge lubjakiht [6] (# 3B). Seevastu noortel ja/või kalgis vees elavatel isenditel on kuppude pind üldjuhul terve ning iseloomuliku lainja mustriga (# 2). Alati vee kalkuse ja koja suuruse seos ei kehti. Näiteks päris kalgi veega Kasari jõe alamjooksu asukad ei kasva enamasti pikemaks kui 6 cm ja on üsna õhukese kojaga.


Sarnased liigid. Eri karbiliigid asustavad enamasti erisuguse kalkuse ja toiduhulgaga veekogusid või nende osi, nii ei konkureeri nad üksteisega kuigi palju [1]. Siiski võib peaaegu kõiki teisi Eestis leiduvaid suuri karpe leiduda paksu jõekarbiga samades elupaikades ning mõni võib temaga ka väliselt sarnaneda. Paksu jõekarbi koda on tavaliselt kumeram kui sugulasliikidel. Koja alaserv on teistest liikidest sagedamini sirge või isegi kaardub keskel sissepoole sarnaselt kui ebapärlikarbiga (# 3D). Ees- ja tagaots on üsna ühtemoodi tömbid.

Täiskasvanud ebapärlikarp on võrreldes paksu jõekarbiga palju pikem, keskmiselt üle 10 cm, ja paksem, pealegi leidub teda Eestis juba vaid väga vähestes paikades, nii et looduses seda liiki paksu jõekarbiga segi ajada on vähetõenäoline. Ehkki varem on ta paksu jõekarbiga koos elutsenud Võrumaa jõgedes [4] ning haruldane pole nende kooselu ka väljaspool Eestit. Piklik jõekarp (Unio pictorum) on tavaliselt niipalju sihvakama ning ebajärvekarp (Pseudanodonta complanata) niipalju lapikuma kojaga, et kumbki neist enamasti segadust ei tekita. Kiiljas jõekarp (Unio tumidus) on küll peamiselt järveloom, kuid asustab mõnikord järvede väljavoole, kus võib kiires voolus olla veel paksem ja tumedam kui paks jõekarp ise (# 3E). Kavalalt oskab ümber kehastuda ka harilik järvekarp (Anodonta piscinalis), keda leidub keskmistes ja suurtes jõgedes paksu jõekarbiga koos. Kiire vooluga paikades võivad nende liikide vanad elusad loomad olla äravahetamiseni sarnased (# 3A,F). Tühjadel kodadel saab vaadata koja sisekülge: jõekarpidel asuvad selle ülaservas lukuhambad, mis järvekarpidel täiesti puuduvad.


Elukäik. Nagu sugulasliigidki, toitub paks jõekarp vees hõljuvaid pisiosakesi kurnates ja nende seast söödavaid välja sortides. Kevadel ja suvel tegutsevad paksud jõekarbid 0,3–0,8 meetri sügavuses vees, sügisel liiguvad sügavamale [6]. Arvatavasti just madalas vees levitatakse noorjärke [9, 13]. Suguelundid tekivad paksul jõekarbil teise eluaasta lõpus või kolmanda alguses [6]. Kolme-nelja-aastased ja 2–4 cm pikkused isendid võivad olla juba suguküpsed. Ebapärlikarbil võtab sama protsess arvatavasti üle kümne aasta aega. Nii isas- kui ka emassugurakud valmivad aprillis-mais. Isasloomade jõkke heidetud seemnerakud satuvad emasloomade sifoonide kaudu nende mantlikoopasse ja viljastavad lõpuslehtedele kinnitunud mune. Vastsed arenevad emaste lõpustel. Üks emasloom võib suve jooksul väljutada koguni üle 50 000 pihtvastse ehk glohhiidi, mis on küll paarkümmend korda vähem kui ebapärlikarbil. Vastsed on emast lahkudes ligikaudu 0,2 mm pikkused: veidi suuremad kui ebapärlikarbil, olgugi täiskasvanud jõekarbid 2–3 korda ebapärlikarpidest väiksemad.

Enne iseseisva elu algust peavad karbivastsed saama 20–30 päeva parasiteerida kalade lõpustel. Emasloom väljutab vastseid koos hingamisveega portsudena, mida kalad meelsasti söövad. Seejuures õnnestub mõnel tulevasel karbil neelamisest pääseda ja kala lõpustele pidama jääda [10]. Sobivateks peremeesliikideks on eri allikad pakkunud lepamaimu, ogalikku, luukaritsat, turbi, teibi, roosärge ja võldast, neid liike võib olla rohkemgi.

Paks jõekarp on sugulaste seas üks pikaealisemaid, Eesti liikidest jääb ta selle poolest alla vaid ebapärlikarbile. Vanim leitud isend Vigala jõest oli elanud 90-aastaseks. Keskmine vanus eri veekogudes oli 15–39 aastat [11, 12]. Kui pehmes vees elava ebapärlikarbi suured rasked kojad pudenevad pärast surma tükkideks juba paari aasta jooksul, siis jõekarbi kojad võivad kalgimas keskkonnas palju kauem alles püsida. Liiva alla mattunult ei teki neile ka tumedat tagikihti ning sedasi võivad nad aastaid üpris värsked välja näha. Veevool uhub mõnikord surnud kodasid uuesti välja ja kuhjab neid kaldale, jättes mulje loomade hulgalisest hukkumisest.


Ohud. Jõekarpide looduslikud vaenlased Euroopas on saarmas, ondatra ja mink, lõuna pool ka pesukaru. Veel 1980. aastatel võis Eestis paksu jõekarbi elupaikade lähedal kallastel leida kuhjakestes kodasid, mille ondatra on lihast puhastanud. Tänapäeval häirivad jõekarpi pigem veepuudus, kaevetööd ja paisutamine. Pole selge, kuivõrd suudavad karbid veepuudust üle elada, tungides sügavale niiske kruusa sisse. Vee nitraadisisalduse taluvuspiir paksule jõekarbile olevat Saksamaal 2 mg lämmastikku liitris [3]. Võrdluseks: Eestis on väikeste ja keskmiste jõgede vee hea kvaliteediklassi lämmastikusisalduse – millest nitraadid arvatavasti annavad põhiosa – ülempiiriks isegi 2,4 mg/l. Suurtes jõgedes on see väiksem: 1,0 mg/l [2].

Ka sobivate kalaliikide kadumine mõjub paksule jõekarbile ajapikku hävitavalt. Ebapärlikarbiga võrreldes on paks jõekarp siiski palju vastupidavam liik. Suhteliselt väikese langusega ning valdavalt kalgiveeliste jõgedega Eestis leidub talle rohkem sobivaid elupaiku. Saksamaal peetakse paksu jõekarpi väga hea või hea kvaliteediga jõe-elupaikade tunnusliigiks [10]. Nagu ebapärlikarbi puhulgi, on tähtis mitte ainult vee, vaid jõepõhja kvaliteet: põhi peab olema alaliselt voolava vee all ning ei tohi ülemäära peene sette või vetikatega kattuda.


Levik ja seisund. Ajalooliselt on paks jõekarp Euroopa ja Ees-Aasia liik. Ida poolt on tema kohta teateid Venemaalt, Musta mere ümbrusest, Iraagist ja Kasahstanist. Vahemere maades on karbi levik sobivate elupaikade vähesuse tõttu katkendlik, Skandinaavias piirdub poolsaare lõunaosaga.

Praegu on paks jõekarp on IUCN punase raamatu ohualdis liik [7] ning kuulub ka Euroopa elupaigadirektiivi II ja IV lisasse. Briti saartel on thick shelled tänapäevaks paraku jõudnud juba välja surra, samuti Hollandis. Saksamaal on kadunud ligi 90% endisest levilast. Ohustatud või haruldane on ta Prantsusmaal, Poolas, Tðehhis, Slovakkias, Rootsis, Taanis ja Lätis.

Eestis kuulub paks jõekarp punase raamatu IV kategooriasse ning on III kategooria kaitsealune liik. Liigi levik siin on võrreldes Lääne-Euroopaga muljetavaldavalt lai (# 4). Seda võimaldavad ilmselt väiksem inimmõju kui lõunapoolsemates maades ning kalgim ja toidurikkam vesi kui põhjapoolsemates maades. Mitme eeldustelt soodsa Eesti jõe kohta pole veel teadagi, kas seda karpi seal leidub. Kuigi kuivad suved võivad veevaeste elupaikade asurkondadele saatuslikuks saada, näib paksu jõekarbi jalg Eesti vooluvetes veel üsna hästi käivat.


1. Bauer, G.; Hochwald, S.; Silkenat, W. 1991. Spatial distribution of freshwater mussels – the role of host fish and metabolic rate. – Freshwater Biology 26 (3): 377–386.


2. Eesti Vabariigi keskkonnaministri 2007. a. määruse „Pinnaveekogude seisundiklassid, klassipiiridele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ja seisundi hindamise kord“ projekt (avaldamata).


3. Köhler, R. 2006. Observations on impaired vitality of Unio crassus (Bivalvia: Najadae) populations in conjunction with elevated nitrate concentration in running waters. – Acta hydrochimica et hydrobiologica 34 (4): 346–348.


4. Laanetu, Nikolai 2004. Ebapärlikarp. – Eesti Loodus 55 (1): 30–34.


5. Loomade elu 1982. 2. köide. Selgrootud II. Valgus, Tallinn.


6. Melnychenko, R. K.; Janovich, L. N.; Korniushin, A. V. 2004. Changeability of the shells’ morfometrical characteristics, peculiarities of ecology and reproduction of the species complex U. crassus (Bivalvia, Unionidae) in the fauna of Ukraine. – Vestnik zoologii 38: 19–35 (vene k., ingl. k. resümee).


7. Mollusc Specialist Group 1996. Unio crassus. Rmt: IUCN 2006. 2006 IUCN Red List of Threatened Species.


8. Proschwitz, T. von; Lundberg, S. 2004. Tjockskalig målarmussla – en rar och hotad sötvattensmussla. – Fauna och Flora 99 (2): 16–27.


9. Schwalb, A. N.; Pusch, M. T. 2007. Horizontal and vertical movements of unionid mussels in a lowland river. – Journal of the North American Benthological Society 26: 261–272.


10. Zettler, M. L.; Jueg, U. 2001. Die Bachmuschel (Unio crassus) in Mecklenburg Vorpommern. – Naturschutzarbeit in Mecklenburg-Vorpommern 44 (2): 9–1.


11. Timm, Henn 1994. Big clams of the Estonian freshwaters: Comparison of the age, shell length, and shell weight in different species and populations. – Proceedings of Estonian Academy of Sciences. Biology 43: 113–118.


12. Timm, Henn 1997. Kui vanaks elavad Eesti suured mageveekarbid? – Eesti Loodus 48 (6): 242–243.


13. Vicentini H. 2005. Unusual spurting behavior of the freshwater mussel Unio crassus. Journal of Molluscan Studies 71: 409–410.


14. Vilbaste, Kristel (koost.) 2004. Internationally important species in Estonia: Natura 2000. Eesti Keskkonnaministeerium.



Henn Timm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012