See oli üks järjekordne suvehommik, kui end taas poole öö pealt üles kangutasin, et enne kukke ja koitu, selle kõige magusama valguse ajaks ilusti platsis olla. “Platsiks” oli sedapuhku üks Tallinnast mitte eriti kaugel asuv mererand. Kuna sinna kanti satub suvitajaid-ujujaid võrdlemisi vähe, tunnevad paljud linnuliigid end seal üpris turvaliselt.
Sel hommikul vantsisimegi sõbraga mööda rannaäärt, et seal toimuvast parem ülevaade saada, kui äkki hakkas eemal veepiiril silma väike hallikas tomp.
Lähemale jõudes sai selgeks, et õnneks ei olnud tegemist hukkunud linnupojaga, nagu esimese hooga arvasime. Sattusime hämmingusse, nähes mere ääres “tegutsevat” hiirt. Seda enam, et peale adru sees koperdamise ning sealt toidu õngitsemise ei pidanud hiirepoiss paljuks meile ka oma ujumisoskusi demonstreerida.
Veidi enne päikesetõusu otsustas väike näriline lõpuks ühe lamedama kivi otsa kuivama ning ilmselt ka puhkama ronida. Ennast koos kaameraga päris vastu maad vajutades saavutasin mõnusa “piilumisefekti”. Kuigi jõudsin selle nurga alt väga palju pilte teha, enne kui hiir end jälle minekule seadis, ei märganud ma pildistamise ajal kärbest: ilmselgelt istus ta seal vaid mõne hetke. Hiirepoiss seevastu tabas hetke ilusti ära.
Päikese esimeste kiirte valguses kõndisin juba mööda rannajoont edasi, sihikul eespool adruhunnikute vahel askeldavad tüllid ja rüdid. Kahe väikese tegelase ootamatu sattumine ühele kaadrile tõi muige näole alles sama päeva õhtul, kui hommikust pildisaaki läbi vaatasin.
Pildistamisel kasutasin EOS 1D Mk II kaamerat ning EF 300mm 2,8L IS objektiivi koos 1,4 x telekonverteriga.
|